Kui õhuke on tsivilisatsiooni kiht? 

Stockholm on minu kodulinn. Seal käisin ma põhikoolis, gümnaasiumis, ülikoolis, trennis ja tööl. Seal olen pikutanud kõikides kesklinna parkides, ujunud kaljunõlvade vahel ja sõtkunud pedaale või loksunud metroos (või paadis) ühest linnaosast teise. Stockholmis on minu sõbrad, minu perekond, minu mälestused.

Reedesed uudiseid kuuldes tabas mind hirm. Tean statistikat, mis ütleb, et Lääne-Euroopas sureb vähem inimesi terrorismi tagajärjel kui kunagi varem, et meie suurimad ohud elule ja tervisele tulevad alkoholist, tubakast ja ülekaalulisusest, ning et tõenäolisem on ajada endale midagi kurku kui olla vales kohas valel hetkel. Ma ei kardagi terrorismi. Kui elasin möödunud talvel väikeses linnas Ida-Aafrikas, kus Al Qaedal on väidetavalt treeninglaager, ei kartnud ma terroriste, vaid sääski, sest malaariaoht oli reaalne. Kuid ma kardan seda, mida terrorism ja terrorismioht endaga kaasa toovad: rohkem piiranguid, tõkkeid, kontrolle. Kardan rohkem inimestevahelist umbusku ja hirmu, vähem abivalmidust ja avatust. Kardan vaba ühiskonna kadumist.

Nüüd, kui suits on mõnevõrra hajunud ja Usbekistanist pärit terrorist vahistatud, on võimalik vaadata kuidas reageerisid stockholmlased toimuvale. Vastupidi minu kartusele ei näidanud nad teineteise suhtes umbusku või hirmu. Nad olid abivalmis ja avatud – ja seda kõike ka sündmuste keerises, mitte tagantjärgi targutades.

#openstockholm

Kiiresti tärkas spontaanne sotsiaalne liikumine: Twitteris kasutati #openstockholm hashtag’i, et kokku viia abipakkujad ja -vajajad. Eraisikud avasid oma kodud ja köögid, pakkudes majutust ja süüa neile, kes ühistranspordi seiskumise tõttu linna kinni jäid. Samuti korraldati isetekkelist ühistransporti, et inimesed oma kodudesse pääseksid. Toidupoed pakkusid toitu lastele, kelle vanemad ei pääsenud koju. Kirikud, organisatsioonid ja ettevõtted avasid oma uksed. “Mees nimega Ove” autor, kirjanik Fredrik Backman, jättis oma krediitkaardi Odenplani raamatupoodi koos juhisega, et tasub laupäeval lasteraamatuid osta soovivate inimeste arved, sest kuidas muidu saaksid täiskasvanud selgitada toimuvat lastele, kui mitte lastekirjanduse kaudu. Lasteaiatöötaja Andreas Nilsson sõidutas reedel hätta jäänuid oma autoga Karlstadist Stockholmi (mis asub rohkem kui 300 km kaugusel) ja tagasi, sest rongid ei käinud. “Tundsin, et pean midagi tegema,” selgitas ta. Üks ohvritest, 83-aastane rumeenlanna Papusa Ciuraru, jäi luumurdudega Drottninggatanile lebama. Ciuraru rääkis kuidas ta eeldas, et inimesed jooksevad temast kui kerjusest mööda. “Ma arvasin, et kõik jooksevad mööda ja päästavad ennast.” Selle asemel jäi kaks möödujat seisma, üks neist viskas oma jalgratta lihtsalt kõrvale, ja nad kandsid koos vana naise lähedalasuvasse hotelli.

Inimesed külvasid politsei ja päästeteenistuse lilledega üle. Foto: Jaf-Photo / Creative Commons

Usalduse peenekoeline võrk

Inimesed abistasid, improviseerisid, tegid, mida said ja oskasid, ning see oli võimas. Need olid väikesed ja praktilised asjad, kuid kokku moodustasid need midagi suurt. Johan Hakelius Expressenist kirjutas pärast toimunut tabavalt, et terroristid ei näi mõistvat, et avatus ja vabadus ei ole nõrkused. Range distsipliini ja koordineerituse puudumist tõlgendavad nad läänemaailma allakäiguna – just nagu fanaatilised, huumorivabad (rassi)puhtuseihaldajad seda alati on teinud. Nad ei saa aru, et tegelikult on asjad vastupidi – see, et meil on erinevad eesmärgid, erinevad elutempod ja et meie ühiskond on mitmekesine, tagab selle, et oleme kogukonnana sitkemad ja vastupidavamad. Usalduse, initsiatiivikuse ja sellest tuleneva võimu peenekoelist võrku on palju raskem puruks rebida kui autoritaarseid, tegelikult savijalgadel seisvaid ühiskondi.

Kümned tuhanded inimesed kogunesid kaks päeva pärast rünnakut meelt avaldama. Foto: sweden.se ametlik Facebooki lehekülg.

Milline on inimeste tõeline pale?

Terrorismi ja tsiviilisikute pommitamise loogika on tavaliselt see, et tsivilisatsioon on vaid habras ja õhuke kiht ning selle kihi all on meie tõeline pale, mis on kõike muud kui tsiviliseeritud: oleme kas kaootilised, isekad, vägivaldsed koletised või hirmunud, abitud, nõrgad lillekesed. Ometi näitavad inimesed sageli sellistes olukordades üles erakordset julgust, loovust ja solidaarsust.

Rebeka Solnit on oma esseekogumikus “Hope in the Dark” kirjeldanud, kuidas inimesed üksteist Ameerika Ühendriikide ajaloo suurima loodusõnnetuse orkaan Katrina järel abistasid.

Sajad paadiomanikud päästsid inimesi, kes olid lõksus oma pööningutel, katustel, haiglates ja koolides. Nad kasutasid kalapaate, aerupaate, kanuusid ja igasuguseid muid ujuvaid aluseid, mõned tulid kohale Texasest, hiilides ametivõimudest mööda. Solnit kirjutab: “Keegi neist ei öelnud: “Ma ei suuda kõiki päästa.” Kõik ütlesid: “Ma suudan kedagi päästa ja see töö on nii oluline ja tähendusrikas, et riskin oma eluga ning trotsin ametkondi, et seda teha”.”

Ma ei saa öelda, et minu hirm oleks päris üle läinud. Neid, kes kõva kätt ihkavad või parastavalt Rootsi peale näpuga näitavad, on piisavalt palju, et avatud ühiskonna tuleviku pärast muret tunda. Aga inimesed on ka teineteisele lähemale tulnud ja minu kodulinna inimesed oma tõelist palet näidanud. See pale on lootusrikas, abivalmis ja solidaarne. Ja avatud.

Loe ka: “Lootuse kaitseks lootusetuse ajal”