Kui valitseb naine
Neid ridu kirjutasin hetkel, kui Eesti Vabariigi valitsus andis Riigikogu ees ametivande. Üksteise järel kinnitavasid ministrid oma allkirjaga teenida jäägitult Eestit, jäädes ausaks oma südametunnistuse ees. Naisi ja mehi peaaegu pooleks. Kõik kannavad näo ees maski, mis ainult lubab oletada inimeste näoilmet. Reformierakonna liider Kaja Kallas peaministrina on esimest korda meie ajaloos naine. Tema nägu me näeme. See särab. Naispeaministrist õhkub rahulolu nagu ka kindlustunnet.
Samal ajal on mu lugemislaual vaimu virgutamiseks Virginia Woolfi esseed, teiste hulgas kõikidele naiste õigustest huvitatud inimestele tuttav sajandivanune „Oma tuba“ (ilmunud 1929. aastal). Mõtlen, mis on teistmoodi, võrreldes olukorraga sada aastat tagasi. Päris palju. Hariduse andmine naistele. Nii jäi Virginia Woolfile erinevalt oma vendadest Cambridge’i ülikooli uks isa tahtmatuse tõttu tütardele kõrgharidust anda kinni. Oxfordi kolledžid olid naistele 101 aastat tagasi ametlikult suletud kuni selleni, et raamatukogussegi pääses vaid koos meessoost üliõpilasega. 21. sajandil on ülikooliharidus kättesaadav naistele Eestis ja mujal maailmas.
Tegelikult õpib Eesti, Euroopa nagu ka Põhja-Ameerika kõrgkoolides naisi rohkemgi kui mehi. See tähendab, et teadmisjanu saab kustuda täna soost sõltumata. Kõigil Eesti värsketel naissoost ministritel on kõrgharidus. Mis omakorda tähendab ju seda, et otsuste tegemine sünnib kaalutletult. Ülikooli lõpetanud inimesed on pidanud kirjutama uurimusi ja kaitsma oponendi ees julgelt oma seisukohti. Selline kord omandatud oskus jääb elu lõpuni.
Eesti hetkeseis on haruldane. Naine on president ja peaminister on naine. Kersti Kaljulaidi valge kleit ja Kaja Kallase sini-must kostüüm Toompeal andsid kahepeale kokku lipu värvid. Ma arvan, et see polnud juhus. Nagu ka see, et uus valitsus sündis Kadriorus koos päikesetõusuga. Ma usun, et koalitsioonileppes selline oluline teema nagu lähisuhtevägivald paigutada prioriteetsena päris algusesse oli kaalutletud otsus. Justnagu kerge kummardus presidendi suunas, kelle aastapäevakõnedesse on naistevastane vägivald alatasa sisse kirjutatud.
Valitsuse ametivande andmise eelõhtul võtsid minuga ühendust mu Euroopa sõbrad. Ühelt poolt tunnustati Eesti erakordsust, ent ei unustatud küsida, kuivõrd sootundlik uus valitsus tegelikult on. Lugesin veelkord koalitsioonilepet. Peale juba mainitud naisi nii valusalt puudutava vägivallateema on kirja saanud teisigi soolist võrdõiguslikkust edendavaid punkte.
Loetelu korras leidsin soolise palgalõhe, kõiki naisi puudatava võrdsete võimaluste andmise ja kaitse diskrimineerimise vastu. Üldises toonis sai välja lugeda ka soovi soolist võrdõiguslikkust peavoolustada.
Kas sellest annab järeldada, et Eesti on saanud sootundliku valitsuse? Naiste osakaalu arvestades võiks väita, et annab küll. Mäletatavasti sai Margaret Thatcherile saatuslikuks see, et tema valitsus koosnes pelgalt meestest. Naissoost peaministril, nagu igal naissoost juhil, on oluline, et ta saab teatud hetkel suguõdedega pilke vahetada nagu ka näha tuge andvat peanoogutust. Peale selle on ju peaminister ja võtmeministrid, keda enamik naisi valitsuskabinetis kehastavad, alatasa „pildil“, kui on sunnitud telekaamerate ees laia ampluaaga küsimustele vastuseid andma. Igapäevane uudisvoog suudab kujundada nooremas põlvkonnas teadmise, et naisest võibki saada (pea)minister.
Koalitsioonileppest loen välja küll teatud sooteadlikkust, aga mitte sootundlikkust. Viimasest võiks rääkida juhul, kui oleks must-valgel kirja pandud omaette peatükk soolisest võrdõiguslikkusest. Tegemist on ju parteidega, kes mõlemad kuuluvad Euroopas ALDEsse. Viimane aga tähendab liberaaldemokraate. Erinevates Euroopa riikides on just liberaaldemokraadid need, kes on vankumatult seisnud naiste õiguste eest. Nii näiteks nõudsid Rootsi liberaalid jõulisemalt kui ükskõik milline teine partei naistele suuremat esindatust valitavates organites. Uue valitsuse koalitsioonileppesse pole paraku jõudnud naiste võimestamine või teisisõnu see, kuidas õnnestub naistel suuremal määral parlamenti saada.
Üks asi on rohkem naisi valitsuses, teine ja hoopis tõsisem asi on naiste olukorra parandamine laiapindselt. Nagu Eesti naiste vaesus. Tegu pole sõnakõlksuga, vaid värske uurimusega, mida Euroopa Parlamendis tutvustati samal päeval, mil valmis uue valitsuse koalitsioonilepe. Ingliskeelne dokument 25 aastat ÜRO ülemaailmsest naistekongressist Pekingis sedastab šokeeriva faktina, et rohkem kui pooled Eesti naissoost pensionärid (52%) on vaesed. Eesti Vabariik on selle faktiga punane latern terves Euroopa Liidus. Nagu on ta seda jätkuvalt soolise palgalõhega. Teisalt tuuakse esile, et Euroopa Liidus paistavad eesti naised silma märkimisväärse aktiivsusega võrreldes meestega. Samas – kodune hoolduskoormus takistab paljude eesti naiste töötamist, seda lausa 28% naiste puhul.
Virginia Woolf räägib „Oma toas“, kui tähtis on naise jaoks kindel sissetulek ja omaette olemise võimalus. Nagu kuulus Briti kirjanik Virginia Woolf on ka vastne peaminister Kaja Kallas paljulugenud naine. Erinevalt isa rahakotist ja tema tahtest sõltunud Woolfist on Kallasel täiesti oma tahte järgi saadud suurepärane haridus. Ma loodan, et meie ajaloo esimene naissoost peaminister ei tee mitte poliitikat üleüldse, vaid võtab arvesse ka oma kõige elementaarsemaid naiste vajadusi saada korralikku palka, omada omaenda tuba ja vananeda väärikalt.
Lugu on esmakordselt ilmunud Õhtulehes.
