Kuidas kaose agent käis Petersoni kuulamas, 1. osa. Siin me nüüd oleme

Elise Rohtmets käis Saku Suurhallis kuulamas Eestit väisanud endist professorit ja motivatsioonikõnelejat, oma toa koristamise soovitusega noorte meeste seas populaarsust kogunud staarkonservatiivi Jordan B Petersoni ja leiab, et eelkõige oli tegu läbi ja lõhki religioosse üritusega. Tegemist on Petersoni-fenomeni uuriva kolmeosalise sarja esimese osaga.

“Miks siin nii palju naisi on?” mõmisesin ma, kui Saku Suurhalli ees taksost välja astusin. Püksid olid vastikult elektrit täis, uni oli peal ja mul puudus igasugune viitsimine end häälestada kuulama maailma kõige edukamat vandenõuteoreetikut, kui reptiloidide uurija David Icke välja arvata. Litsusin end Hesburgeri ja Rocki järtsidest läbi ja leidsin oma istekoha paari noore kuti kõrval, kes parajasti kuulajaküsimusi äppi toksisid.

Kell pool kaheksa tuli teadaanne, et sõu kohe hakkab ja igasugune filmimine ning lindistamine on keelatud. “No okei, eks lugeja peab mind lihtsalt uskuma.” Esmalt tuli lavale Tammy Peterson, kes kinnitas, et Jordan liitub veidi hiljem. “Dr. Peterson küllap teie jaoks, minu jaoks Jordan,” ütles ta õrna häälega ja naeratas. “Me teeme seekord nii, et teie esitate oma küsimused ja tema räägib – samamoodi nagu mina olen harjunud tegema kodus kõik need aastad. See viis on saanud head tagasisidet.” Pärast oma tütre ja poja ettevõtete promomist istus Tammy heledasse tugitooli ja lavale tuligi Jordan, vabandust, Dr. Peterson, kes istus abikaasa kõrvale. Tammy keris äppi ja valis välja küsimused. Järgnevad 90 minutit ei andnud Peterson loengut kui kliiniline psühholoog või (endine) professor, vaid pidas jutlust Vana testamendi lugudest laste kasvatamise põhitõdedeni välja. Tegemist oli läbi ja lõhki kaasaegse religioosse üritusega.

Petersonist on nii palju kirjutatud, et rohkem midagi lisada pole. Tõttöelda arvasin, et ta eneseabiguru karjäär saab enne läbi kui tema akadeemiline karjäär. Aga läks vastupidi. Teda sporaadiliselt jälgivad inimesed pole tavaliselt kursis, et samal ajal, kui Peterson pidas loenguid vastutuse võtmisest ja härjal sarvist haaramisest, oli tal ise kolm aastat bensodiasepiinisõltlane, kes palus arstil korduvalt doosi tõsta (Peterson 2021). Jah, religioosne mees, kes ilma igasuguse häälevärinata ütles Saku Suurhallis, et ilma religioonita on inimene ärev, depressiivne ning eksinud, oli aastaid sõltuvuses tablettidest, mida ta võttis ärevuse taltsutamiseks (ibid.). Sellest hoolimata, et Petersoni enda tuba on olnud otseses ja kujundlikus mõttes koristamata, tahavad sajad inimesed kuulata, kuidas ta neil seda käsib teha – ja see minu jaoks Petersoni-fenomeni tõeliselt huvitav osa. 

Ma võrdlesin sissejuhatuses Icke’i ja Petersoni. Nende vahe seisneb esmajoones selles, et Icke’i puhul me teame, millega on tegu, sõltumata sellest, kas usume tema teooriaid või mitte. Petersoni puhul jääb tõenduskoorem endiselt minule, kui väidan, et see, mida algselt esitati liberaalse “terve mõistuse sõdalase” projekti, mis võitleb teadust eirava “kultuurimarksis…, khm, ei … postmodernistliku neomarksismi” sisse söötmise vastu akadeemias ja seadusandluses, on tegelikult koguaeg olnud viis valmistada oma kuulajaskonda ette võtma vastu tema tegelikku, kristliku misjonäri sõnumit, mis sai ka suures saalis otse välja öeldud: “Ilma religioonita on inimene suunatu, depressiivne ja ärev.” Peterson teeb, mida teeb, sest ta “teab, et kui me kõik koos õigeid [kristlikke] väärtusi oma ellu tagasi ei võta, ootab meid ees põrgu [ühiskonna kollaps]”, millest ta meid üritab päästa. Ka saatana käsilased said ära mainitud, milleks on ülikoolide ja korporatsioonide personaliosakonnad, need va neetud neomarksistlikud ideoloogilised suukorvistajad.

“Ehk lööb nüüd mõnel tema fännil kupli selgeks,” ütleb mulle selle peale hea sõber, lootes, et Petersoni kapist välja tulek kristliku misjonärina võiks õõnestada tema usaldusväärsust Eesti usuleige kuulajaskonna ees. Kõhutunne ütleb mulle, et ei õõnesta, sest peamine põhjus (neid on palju), miks inimesed teda kuulavad, ei ole tema “teaduslik ja tõeliselt liberaalne” kriitika uut tüüpi “näiliselt liberaalsete väärtuste ja inimeste vastu”, vaid tema (muu jutuga võrreldes) väga konkreetsed juhised meestele, kuidas elada vooruslikku elu: mängi pikka mängu ja lükka edasi hetkelist mõnu, ära püüdle õnnelikkusele, vaid kompetentsusele mingis kindlas asjas, arenda endas voorusi nagu lahkus ja produktiivsus, saa lapsi, sest nad teevad su elu tähenduslikumaks, ning – mis kõige olulisem – võta vastutus. Lahku oma isa majast parem hilja, kui mitte kunagi! 

Kuulasin saalis nende minu jaoks täiesti ilmselgete elutõdede peale vallanduvaid intensiivseid aplause ja mõtlesin, et miks kõnetavad need rahvast just siis, kui tema neid ütleb. Oma viimases raamatus “Teispool korda: 12 lisareeglit” (“Beyond Order: 12 more rules for life”) küsib Peterson endalt sama küsimust. Ta ütleb tagasihoidlikult, et iga ratsionaalne inimene peaks olema hämmingus tema edust, sest ta ju ei ütle eriti midagi originaalset – ja tõtt ta räägib.* Põhiliselt toetub ta Jungile ja Freudile (kellest psühholoogia kui teadus on edasi liikunud), tsiteerib Dostojevskit ja piiblit. Kõige märgilisemaks peab Peterson seda, et tavaliselt jääb saal vait ja kuulab teda kõige süvenenumalt siis, kui ta räägib vastutusest. Ta spekuleerib, et viimased 50 aastat on (Läänes) keskendutud noorte sotsialiseerimises õigustele ehk sellele, mida ühiskond peaks neile andma. See on tema silmis loonud olukorra, et noored ootavad, et mõte nende elule oleks samuti antud kuskilt väljastpoolt – et see tuleks kätte iseenesest. Tegelikult aga, ütleb ta, muutub elu tähenduslikuks inimesele siis, kui ta ise hakkab endale kohustusi ja seega ka vastutust võtma. (Ibid. lk 125–126)

Psühholoog Jordan B Petersoni tuba

Jah, nõus. Inimesel on suurim šanss olla õnnelik siis, kui ta ületab mõõdukaid raskusi, kui ta teeb tähenduslikku tööd, kui kogukond teda väärtustab – ja kogukond väärtustab (pigem) toda, kelle produktiivsus parandab enda ja teiste elu. Seda kõike on võimatu teha, kui sa passid kibestunult päev läbi arvutis, vigised, kui mõttetud kõik on ja räuskad oma ema peale nagu karikatuurselt isekas, kuid traagiline Eric Cartman sarjast South Park. Nõustun Petersoniga, et kui see pole eesotsas noortele meestele (kes moodustavad suure enamiku tema kuulajatest) ilmselge, siis on tõesti midagi viltu läinud, kuid ma ei nõustu sellega, et asi on peamiselt õigustele orienteeritud ühiskonnas. Samasugust apaatsust ja isanäljas mehi leiab nii Nõukogude Liidu alt vabanenud riikidest kui ka Kanadast, millest esimesel juhul pole “50 aastat” (ibid.) õiguste retoorikale jõutud keskenduda. Ma pakuks välja, õigemini tõstataks küsimuse, et ehk on siin taga – ja progressiivsed lugejad, ärge nüüd ehmatage – parema sõna puudumisel “väärtusminimalistliku” kasvatuse iseärasustest tekkinud vaakum, mida Petersoni-sugused nüüd täidavad.

Mõtlen tagasi oma kasvatusele ja ma ei mäleta, et kordagi mulle keegi oleks rääkinud midagi sellest, kuidas on hea või vooruslik elada. Seda kuulen ka teistelt, kes sekulaarsetest kodudest nii ühelt kui ka teiselt poolt endist raudset eesriiet. Milline inimene must kasvab, oli minu välja mõelda. Pluralistlikus** ühiskonnas ongi inimese väärtused tema enda isiklik asi, midagi, mida ta peab ise leidma ja omaette selle järgi toimetama. Teistele oma väärtuste pealesurumine või mingite väärtuste teistelt eeldamine (kui see ei ole vabadus ja võrdsus), ei ole kombeks. Ja ma arvan sarnaselt Petersoniga, et ka psühhoanalüütikud olid tõe jälil, kui nad ütlesid, et inimene ei saa nii elada. Me ei suuda olla eneseküllased aatomid, kellest igaühel on oma sisekosmos ja kes ideede turuplatsil põrkuvad. Me oleme sotsiaalsed olendid, kelle reaalsus on suurel määral kujundatud kogukonna ootuste ja tagasiside kaudu. Sama on märkinud ka kommunitaarlased (mitte segamini ajada kommunistidega), öeldes, et toimivas ühiskonnas elada pole võimalik ilma omamata mingitki ühist nägemust “heast elust”.

Olen mõned aastad vahelduva eduga parempoolset meeste eneseabi tarbinud ja usun, et mõistan, millist üksindust ja frustratsiooni tekitab inimeses see, kui talle aina öeldakse, mida ei tohi teha, aga puudu jääb sellest, mida ta peab tegema. Liberaalidele ei meeldi inimestele öelda, mida nad tegema peavad, meie vabadusekäsitlus on negatiivne ehk see ütleb, et ära diskrimineeri, ära ahista, ära piira vabadust. Sellele mõjub Petersoni positiivse vabaduse sõnum väga võimsalt: võta vastutus, loobu ideoloogiast, ära valeta ja korista oma tuba ära. “Sina ei ütle, raisk!” mõtleb selle peale liberaal, kes neid samu asju võibolla niikuinii juba teeb. Meile pahatihti ei meeldi mõelda, et on ka teistsugused inimesed, kes tahavad rohkem tagasisidet, kui väärtuslahja või lihtsalt vähesekkuv kasvatus seda annab; kes näevad lootusekiirt, kui üks vana müstitsismi kalduv eksprofessor neile käratab, et võta end kokku. Mis aga olulisim, Peterson ütleb, et ta taaselustab põhjendatult meie kultuuri aluseks olevaid väärtusi, seega on nende järgimist mõistuspärane ka teistelt oodata. See on püüd ühtsust ja kogukonda taaselustada, nagu ta ka ise otse välja ütleb.

Louis P. Poijman, kelle õpikut “Õiget ja väära avastamas” paljud ülikoolis käinud inimesed on üksvahe lugema pidanud, kirjutab, et eetikat peab õppima esiteks selleks, et inimesed on moraalsed olendid ja eetikat õppides õpime oma väärtused ka korrastatult üles leidma ja analüüsima, ning teiseks selleks, et pluralistlikus ühiskonnas ei anna meile kirik või kogukond väärtusi ühtmoodi ette. Seda enam peame õppima oma väärtusi tundma ja põhjendama, sest need ei ole ühiskonnas enam ilmselged, vaid need tuleb omavahel selgeks rääkida ja kokku leppida. Nõustun täielikult ja minu jaoks on väga kummastav, kui eetikale või mistahes filosoofia- või religiooniõpetusele kõrge kaarega vilistatakse, kui seda on täiesti tavalisele inimesele vaja ilmselgelt palju rohkem nüüd kui vanasti. Just nimelt selleks, et täita mu nimetatud vaakumit. Tarbimine pakub hetkelist mõnu, kuid selle ühiseks väärtuseks võtmine ei ole enamikule tähenduslikku elu andnud. Teisalt, koolides pakutav faktidel põhinev teaduslik maailmapilt on kalk, igav ja samuti relvitu leevendama eksistentsiaalset ängi – ja see äng ongi nišš, mida Peterson täidab.

Siin me nüüd oleme, aasta on 2022 ja Saku Suurhall täitus, et kuulata peretuuri etteastet sellest, kuidas üks mees käsib toa ära koristada. Ma ei kaitsnud siin essees otseselt ühtki seisukohta, vaid proovisin sõnastada mõtteid ja muljeid, mis mind on seoses meestele suunatud eneseabigurudega kummitama jäänud. Järgmistes osades võtan juba konkreetsed ideed süsteemselt lahti ja jõuan ka selleni, miks mul on naisena Petersoni nii võõras kuulata.

*Vahepeal ilmunud Postimehe intervjuus ütleb ta aga, et räägib uusi asju.

**Väärtustelt mitmekesine ühiskond ehk pluralistlik ühiskond on juba definitsiooni poolest liberaalne ühiskond.

Kirjandus

Peterson, J. B. (2021). Beyond order: 12 more rules for life. [New York, New York]: Penguin/Portfolio.