Kuidas kväärist kaitseliitlane sai
Kristiina Raud kirjutab, kuidas temast sai kaitseliitlane – vaatamata relvaallergiale ja maailmavaatelistele kõhklustele.
2022. aasta veebruarini ei mõelnud ma kaitseliidule. Üheksa kuud hiljem olin ma kaitseliitlane. Ma ei teadnud, kas ma sinna sobin, aga tundsin, et pean minema. Tean teisigi, kes mõtlevad ja tunnevad nii. Ehk leidub mu kogemuses vastus mõnele küsimusele.
11.12.2022
Üldiselt on nii, et võitlejad on “rohelised”, võimaldajad ja võimestajad “valged”. Roheliste tööd on ilmselt lihtsam ette kujutada: varustus seljas, relv käes, põrkavad metsas või sõidavad veoautos ülesannet täitma. Valged aga tegelevad näiteks kommunikatsiooniga, haldavad võrgustikke, hoiavad ladusid töös. Kaitseliitlane saab olla isegi kodust väljumata. Kui vaenlane liigub Eesti teedel, siis valvsad silmad toaakende taga saavad tema kohta koguda ja edastada väärtuslikku infot. Selleks luuakse ja koolitatakse võrgustikke juba praegu.
Esimene võitlus oli sisekonflikt
Aga enne, kui ma vormigi selga sain, pidin juba võitlema – tookord küll sisekonfliktiga. Militaarmaailm ja kõik relvadega seonduv oli minu jaoks olnud mitte ainult kauge, vaid ka ebameeldiv. Kui kord USAs kogemata tunnistasin, et polnud kunagi relva käes hoidnud, toodi mulle teisest toast kohe üks prooviks, aga ma ei tahtnud selle lähedalgi olla. Lisaks nõudis pingutust mu maailmavaate ühitamine militaarmaailmaga. Tundus, et see teine on (maru)rahvuslaste pärusmaa, kuhu ma ei sobi ega tahagi sobida. Tagantjärele näen, et see hingeheitlus oli siiras, kuid põhines suletud kastidel, millesse olin pannud nii kaitseliidu kui ka iseenda. Jah, olen kaitseliidus kuulnud-näinud üksikuid väljendusi, mis minu meelest võiksid meie ühiskonnas olemata olla. Aga need pole peaaegu üldse andnud tooni kogemustele, mida sealt saanud olen.
Mis aga on tooni andnud, on mu maailmavaate ja enesekuvandi areng. Tuleb välja, et vasakpoolne maailmaparandaja saab olla sõdur ja sõdur saab olla kväär ja kväär saab teiste kõrval võidelda ja me saame kõik omavahel läbi, kui me üksteist inimesena näeme. Kaitseliidus tööst ja perest ning muust eraelust väga ei räägita, vähemalt meie malevkonnas mitte. Nii me seal kõik õlg õla kõrval olemegi. Võrdsed ja tugevad, sest füüsiline ja vaimne vastupidavus kasvavad korralikult – mis muudab ka enesekuvandit.
“Tuleb välja, et vasakpoolne maailmaparandaja saab olla sõdur ja sõdur saab olla kväär ja kväär saab teiste kõrval võidelda ja me saame kõik omavahel läbi, kui me üksteist inimesena näeme.”
See muidugi ei tähenda, et naise või venekeelse või geina on vaimne turvatunne garanteeritud. Näiteks kui kostab tiblade mahanottimise jutt, tekib kuklas ikka küsimus, kus kulgeb selle inimese jaoks piir tibla ja Eesti venekeelse kodaniku vahel. Küll aga pole ma kunagi näinud, et kellessegi suhtutakse kehvemini mingi tunnuse tõttu. Kaitseliidus tekib kiiresti omade tunne, mis minu jaoks laieneb ka ülejäänud ellu. Ja ega mingid “teised” pole ainsad, kes avatud peaks olema. Ma ise ikka ka.
Drillid, drillid, drillid
14.01.2023
Akadeemiline huvi on muidugi väärtus iseenesest. Sestap ma teaduses töötangi. Teadmine või vähemalt teadmise illusioon pakub turvatunnet, eriti võõras olukorras. Siiski pean endagi kurvastuseks tõdema, et mingeid asju õpetab uju-või-upu-praktika päris hästi. Nii ongi väljaõpe kaitseliidus peamiselt tegevuspõhine: proovid, eksid, teed uuesti. Drillid, drillid, drillid.
Nagu öeldakse, kaitseliitu astumine on vabatahtlik, kaitseliidus olemine kohustuslik. Ametlik nõue on, et liige peab tegevustes osalema vähemalt 48 tundi aastas. See on sisult üks nädalavahetus. Tegelikult sellest ei piisa. Õppida on seal palju, veel rohkem tuleb aga õpitut harjutada. Väikseim üksus, mis koos toimima peab, on umbes 12-pealine jagu. Selge see, et säärase koosluse tugevust mõjutab selle nõrgim lüli.
Siiski ei saa vabatahtlikus organisatsioonis kõigilt täpselt ühesugust panust oodata. Inimestel on erinevad aja- ja energiaressursid, aga ka erinevad huvid. Mõni käib kaitseliidus, sest talle meeldib metsas olla ja keha proovile panna. Mõni on relvaentusiast. Mõni – näiteks mina – on seal õiglus- ja kohusetundest, kuigi tahaks tegelikult oma ajaga midagi muud teha.
Kui sõda tuleb, ei huvita kedagi, kas mulle relvad meeldivad
Kui 2022. aastal poleks Ukraina sõdima pidanud, poleks ka mina kaitseliidule mõelnud. Kohusetunne pole parim motivaator, sest sageli ta sunnib, mitte ei meelita. Kord viis mu kohusetunne mind lausa läbipõlemiseni. Aga sõda sunnib ka, mitte ei meelita. Kui sõda tuleb, ei huvita kedagi, mida ma militaariast arvan või kas mulle relvad meeldivad. Hea, kui mul on vee- ja toiduvarud ning ma tean, kus lähim pommivarjend on. Veel parem, kui ma jõuan ja oskan aidata inimesi enda ümber. Lõpuks võib minust ka võitlejana kasu olla. Igal juhul midagi ma oskan ja kuskil on mulle koht. See ongi see väärtuslik teadmine.
Eduelamus on üks mõnus asi. Muudab möödunud kannatused käkiteoks ja lisab tulevastele põnevust. Minu esimene suurõppus oli HUNT. Kui ma sinna läksin, polnud ma veel läbinud algajatele mõeldud sõdurioskuste kursust ehk SOKi ja ega ma ka muidu teab mis heas füüsilises vormis polnud. Oli kehaliselt raske, oli vaimselt keeruline, oli ebamugav, oli külm ja palav. Aga oli tehtav ja kohati, eriti tagantjärele, isegi tore. On olnud lahe avastada, milleks ma võimeline olen. Sain ka lisainnustust jõu- ja jooksutrenniks.
19.04.2023
Tsiviilelus kasulikud oskused
Kaitseliidu väljaõppe teeb füüsiliselt ebamugavaks peamiselt kaks asja: see, mis sul seljas on, ja see, mis su ümber on. Ümber on ilm ja seda muuta ei saa, aga kui oled näiteks 40 km jäävihma käes ära kõndinud, siis ei heiduta tõenäoliselt enam ükski piisk. Seljasolevat varustust saab mingil määral vastavalt enda vajadustele muuta, aga see peab täitma oma funktsiooni ehk hoidma sinu küljes ja lihtsasti kasutatavana kõike, mida hakkamasaamiseks vaja läheb. Aja jooksul õpetab see olulise eristamist ebaolulisest ja oma vajaduste realistlikku hindamist. See on kasulik oskus ka tsiviilelus.
Huvitaval kombel ebamugavustunne lahustub, kui sa tead, et valikut pole. Mõnikord pöördub see hoopis millekski ilusaks. Kui üksus öösel magab, on keegi alati valves. Esimesed vahetused on magusad hilistele uinujatele, viimased varajastele ärkajatele. Keset ööd, kuskil kella kolme ajal, ei taha keegi külma öhe ronida. Aga kui valikut pole, siis ronid, ja sulle võib puude kohal avaneda tähistaevas, mida sa ammu näinud pole. Või märkad krõbedal talvehommikul telkide ümber tuimalt tiirutades silmapiirile ilmuvat päikesekuma. Tolle minu esimese õppuse ajal tervitasin jooksusööstude vahel kevadisi rändlinde. Oli raske, aga ilus ka.
Ruumi nii juhtidele kui ka käsutäitjatele
21.04.2023
Alguses oli see tõesti hea, sest ega ma ka ei teadnud suurt midagi. Aga see ei kestnud kaua. Niipea kui sain proovida jaoülemaabi rolli, mõistsin, et mulle ikkagi sobib just suure pildi hoomamine ja teatud kontrollitunne. Nüüd olengi sõjaajaametilt jaoülemaabi, kes on ühelt poolt jaoülema parem käsi, teisalt aga juhib oma pooljagu. Jooksma ja laskma pean koos teistega, aga tunnen end mugavamalt, kui saan samal ajal ka mõelda ja otsustada, kus me oleme ja mida me teeme.
Samas on küllaga inimesi, kes tsiviilelus juba üht- või teistviisi kedagi või midagi juhivad ja kes kaitseliidus sellest rollist puhata saavad. Üldse on kaitseliidus vahvalt kirev seltskond: tippametnikest tudengiteni, keevitajatest koolidirektoriteni. Mul ei ole kunagi varem olnud nii lihtsat ligipääsu nii erinevatele inimestele. Nendega koos olemine rõhutab eriti tuntavalt, millises väikses mullis ma muidu elan. Varem olin pikalt ümbritsetud aktivistidest, nüüd akadeemikutest. Mõlemas maailmas olen tegutsenud selle nimel, et ühiskonnana oskaksime näha ja väärtustada mitmekesisust. Kaitseliidus saan seda väärtust uutmoodi kogeda ja mõtestada.
“Kui sõda tuleb, ei huvita kedagi, mida ma militaariast arvan või kas mulle relvad meeldivad.”
Uutmoodi ühendatus
Tegelikult see on enamat kui väärtuse väljendus. Sveta Grigorjeva kirjutas hiljuti Vikerkaares: “Tahaks, et oleksin ühendatud teistega. Aga mitte nii nagu internetis.” Ma ikka veel natuke imestan, kuidas olen kaitseliidus sellise ühenduse leidnud. Olla osa millestki. Ma olen varemgi tundnud ennast osana millestki suurest, aga kaitseliit üllatab mind ilmselt sellega, et pakub uutmoodi ühendusi inimestega, kellega ma muidu kokku ei puutuks, aga kellega mul ometi midagi sügavalt ühist on. Oleme seal hetkes just sellistena, nagu me parasjagu oma vormis kohale tuleme. Grigorjeva kujutab ette “märgade vesivärvide segunemise pilti”. Liidus on see seest siiruviiruline, pealt digilaiguline.
Lõpetuseks lisaks heietustele ka väheke konkreetsust. Kui sa kaalud kaitseliidu või naiskodukaitsega liitumist, pole sul palju vaja. Esiteks, otsus ise. Isegi kui kahtled, võid ikkagi liituda, ja kui ei sobi, võid lahkuda, aga vahepeal on võimalus targemaks ja osavamaks saada. Teiseks, maleva ja malevkonna valik. Kõige lihtsam on valida malevkond, kus mõni tuttav on juba ees, aga valida võib ka asukoha või näiteks kodulehe järgi. Kolmandaks, soovitajad. Liitumistaotlusele tuleb lisada kaks soovitajat, aga kui sul neid pole, saada taotlus ikkagi ära. Lahendus leitakse. Ja soovitajad ei pea olema samast malevast või malevkonnast, millega liitud. Viimaseks, kannatus. Kaitseliit on piiratud ressurssidega vabatahtlike organisatsioon, mis tähendab, et vahel võtavad mõned asjad aega. Kui ootamine ärevile ajab, räägi malevkonna inimestega – sa oled seal teretulnud.
