Kuidas ma oma tütrele Kõu nimeks panin
Kui Hiie sündis, tekkis meil kohalikus vallavalitsuses mure, sest esiteks pidi kontrollima, kas Hiie on ikka päris nimi, ja teiseks, tema teine nimi Ing ei kajastunud nimeregistris, seega seda panna nagu ei oleks tohtinudki. Vend Vessega seda probleemi meil ei tekkinud, imestati pisut, aga mõned sellenimelised olid täitsa olemas. Hiie puhul ei piisanud sellest, et Henrik Visnapuu temanimelisele neiule kirja oli saatnud kunagi (“Esimene kiri Ingile“), aga kui guugeldades leidsin Õhtulehe artikli, kus oli muuseas ära märgitud Yoko Alendri tütre nimi (Herta Ing), siis leebuti. Kui juba Õhtuleht kirjutab, ju siis nimeregister lihtsalt eksib.
Ah, Ing! Nüüd tuleb kevad, õitseb visnapuu.
Ma temaga nii nagu iga aasta
kord õiten seisan. Rentsliten viib saasta
nüüd vuliseden jõkke paastukuu.
Ja vankriga mind linnan siia-sinna
viib voorimees. Ah, voorimees, las minna!
See võiks olla peaaegu nagu asteekide jumalanna Malinalxochitl Foto: Wikipedia
Vanem tütar sündis Jaapanis, seal ei tehtud teist nägugi, et Sophie endale teiseks nimeks Malinatli sai (kuigi jah, jaapanlastest vanemad on nimevalikutes rohkem piiratud). Issi poolt mehhiklanna, soovisime ta juuri ka alles jätta ja mugandasime inimkeelde asteekide jumalanna Malinalxochitli (nahuatli k) nime. Kui Vesse selle aasta alguses lahkus ja Hiie järjest valjemaks ja mürisevamaks tegelaseks muutus, sai selgeks, et midagi veel puudu. Olin tulevikuks meelde jätnud nime Kõu, kas siis poisile või tüdrukule, ja jõudsime järeldusele, et kuna meie elus tekkinud muudatuste tõttu rohkem lapsi ei lisandu, saab Hiie selle nime endale. Heal lapsel mitu nime. Ja teistel tegelastel samuti, kolm on täiesti lubatud arv Eestis.
Esimest (ja ainsat) Kõud olin kohanud aastaid tagasi Jaapanis elades, kui Fuji mäe jalamil nädalavahetust veetes ühines meiega üks tore Eesti pere, kus peretütre nimeks oli Kõu. Nimevahetust läksin korraldama otse Õnnepaleesse, ei jaksanud kohalikus vallavalitsuses seletama hakata. Olles siis avalduse ära täitnud ja seletuse pikalt kirja pannud, tekkis vaikus.
“Kas te ikka teate, et see on poisi nimi? Te tunnete sellenimelist tüdrukut? Ei ole võimalik, see nimi on registris ainult poistel.”
Pisarad. Ma ei hakanud nutma, aga kuna olin kõigest sel aastal juhtunust juba väga väsinud ja käinud Õnnepalees kuu aega tagasi registreerimas oma kaheaastase lapse surma, siis … lihtsalt hakkasid voolama.
“No ma võin ju teie avalduse vastu võtta, aga riigilõiv on sada eurot. Ja kuna see on poisinimi, siis ei garanteeri, et vastav otsus vastu võetakse.”
Makstud, tehtud, kiiresti lahkutud. Lapsevankriga välisuksest välja rassides nägin veel, kuidas keegi ukse vahelt välja piiluma tuli, aga minu pilku märgates taandus. Mõtlesin, kelle poole pöörduda või kuidas ometi tõestada nime sobilikkust, aga ei jaksanud veel võitlema hakata. Kui negatiivne otsus tuleb, eks siis vaatan edasi. Paar päeva hiljem sain postkasti veel küsimuse, kas olen ikka kindel, et lapsele seda nime panna soovin, sest meeste nimi ju ikka. Vastamiseks aega ei pidanud võtma:
“Tere, palun jah, väga. Vanad eesti nimed ei olnud soopõhised, palun öelge, kui mingit lisakinnitust on vaja kuskilt, et nimi sobib, võin tuttavatelt ajalooprofessoritelt kinnituse paluda juurde? Kuna see on tal kolmanda nimena, siis ei tohiks olla takistus?
Statistikaamet näitab, et seda nime kannab 12 meest, eesti.ee otsing annab 13 inimest … Kuna olen kohanud ka selle nimega eesti tüdrukut, siis ehk tema ongi see kolmeteistkümnes? Kahjuks ma, jah, ei tea, kas see oli ta ainus/täpne registreeritud nimi, ja ei tunne isiklikult …
Ette tänades ja ootama jäädes
Kadi”
Ei pidanud õnneks tõestama hakkama, kas ja kuidas maarahvas oma lastele nimesid pani ja kas vanajumal Kõu oli mees või naine. Mitte, et sellel tähtsust oleks. Aga tänu Hiiele võib seda nime nüüd ka tüdrukutele anda, ministri enda kinnitusel.
Ahjaa, hoiatan – mu õde soovib oma tütrele nimeks panna Maru, nii et pange end valmis!
