Kuidas rääkida majanduslikust solidaarsusest? Ida-Euroopa feministide teine kokkutulek 

Allikas: https://femee.net/

Kuidas rääkida majanduslikust solidaarsusest, mis peab olema ka feminismi üks alustalasid? Kuidas kõnelda sellest kohas, mille taust on seotud traumaatiliste kogemustega riigisotsialismist? Selleaastane Ida-Euroopa feministide kokkutulek „Gender Struggle in Eastern Europe. Legacy of the Socialist Past and Contemporary Issues“ just nende küsimustega tegeleski. Kaunasesse olid kogunenud nii regiooni tuntuimad uurijad kui ka värsked magistrid ja doktorandid, kes tegid ettekandeid Nõukogude naiste ajalugudest, töötingimustest postsotsialismis ning soolisusest poliitilise parempöörde ajastul. Viimasel päeval kolis konverents Vilniusesse, kus toimusid konverentsi rahastanud Saksamaa fondi Rosa-Luxemburg-Stiftungi kutsutud osalejatega arutelud ning ettekannetes meenutati selle ajaloolise kommunistliku feministi pärandit.

Konverents toimus Kaunase tehnikaülikooli saalis, kus ettekandeid pidavaid feministlikke uurijaid põrnitses tagaseinas meessoost teadlaste portreede galerii. Nende kiuste rääkis Agnieszka Mrozik Poola Teaduste Akadeemiast olulistest 20. sajandi naissoost feministlikest sotsialistidest, kes on ajaloost välja jäetud või kelle teened on kirjutatud nende abikaasade arvele. Mroziku ettekanne keskendus Vilniuse vasakpoolsete ringkonda kuulunud Zofia Dembińskale (1905–1989), kes oli ÜRO naiste diskrimineerimise lõpetamise deklaratsiooni peamine autor. Kesk-Euroopa ülikooli doktorant Alexandra Talaver tõi jällegi ajaloounustusest pinnale Nõukogude naised, kes töötasid välja 1955. aastal väljakuulutatud abordi dekriminaliseeriva seaduse. Ta vaidlustas väite, et Nõukogude Liidus olid naised passiivsed repressioonide ohvrid ja rääkis NSVLi terviseministrist Marina D. Kovriginast ning Nõukogude Naiste Komiteesse kuulunud Nina Popovast ja Nonna Muravjevast, kes leidsid, et naistel peaks olema õigus oma keha üle ise otsustada ning mitte saada sünnitusmasinaks. 

Nende ettekannete järel lahvatas saalis kerge vastasseis, mis on postsotsialistlikes riikides sümptomaatiline: küsiti, et kas see mitte ei tõmba „sotsialismi“ head nime (küsimus tuli siiski vasakpoolselt) mutta, kui seda seostada nii tugevalt Nõukogude Liiduga. Vastasseis seisneb selles, et paljude inimeste jaoks, kes elasid Nõukogude Liidus või kasvasid üles sellele järgnenud ajastul, tajuvad, et kõik, mis liiduga seostub, sh vasakpoolsus, sotsialism ja kommunism, lõhnab okupatsiooni, repressioonide ja üldiselt kehva elu järele. Seda eriti Baltikumis, kus nõukogudevastasus oli väga levinud ning kus pärast liidu lagunemist hakati eriti tugevalt üles ehitama „normaalset“ kapitalistlikku, antikommunistlikku riiki (1). Kuidas siis võib rääkida sellest, et NLis võis midagi head teha, et keegi võis seal teha head poliitikat? 

Konverentsipäev Kaunases. Foto: Femee.net

Küsijale – Rosa-Luxemburg-Stiftungisse kuuluvale leedu mehele – vastati lavalt, et see liigselt üldistav küsimus trivialiseerib kõike, mida on siiani ettekannetes öeldud. Et kui postsotsialismi alasid uurivale akadeemikule ütleb üks uuritav, et NLis oli tal töö, kodu, toit laual, ja praegu on ta puruvaene, siis see akadeemik ei saa hiljem väita, et NL tõmbab „sotsialismi“ nime mutta. Sellised tõendid panevad hoopis keerulisemaid küsimusi esitama ning uurima, et milliseid tollastest valikutest on nüüd ümber pööratud. Samuti toodi näiteks Jugoslaavia sotsialism, mis jättis Nõukogude Liiduga võrreldes läbielanutele positiivse mälestuse.

See küsimus jäigi minu silmis konverentsil keskseks: kuidas rääkida majanduslikust solidaarsusest, mis peab olema ka feminismi üks alustalasid, kui see liikumine tahab oma nime väärida. Kuidas sellest rääkida kohas, mille elanikel on riigisotsialismiga nii traumaatilised kogemused? Tõsi, üks ettekandjatest kurtis, et kui ta konverentsidel käib, siis inimesed arvavad, et ta on stalinist. Seda ta pole – seda pole ka teised konverentsil osalenud uurijad, ega ka siinkirjutaja. Aga oluline on mõista töö, majanduse ja soo seoseid, mille jaoks pärineb muuhulgas viljakas uurimismaterjal eelmisest režiimi ajal elanud mõtlejatelt. Konverentsil kõlas palju häid lugemissoovitusi, sh Clara Zetkin, Alexandra Kollontai, Rosa Luxemburg, Mariarosa Dalla Costa ja Silvia Federici – mitte tingimata kellegi poliitilise vaatega liitumiseks, vaid nende väidete paremaks mõistmiseks. 

Oluliste küsimustena tõstatati konverentsil veel naiste alamakstud või tasustamata tööd Leedus, Horvaatias, Gruusias ja Ungaris. Ankica Čakardić Zagrebi ülikoolist kõneles sotsiaalse taastootmise teooriast (social reproduction theory), mis on sisuliselt feministlik kriitika marksistlikule töökäsitlusele. Viimane jaotab inimeste nähtud vaeva kaheks: produktiivne ehk palgatöö ja reproduktiivne töö, mis pole tootlik – ehk kodused talitused. Euroopa keskklassi seas on viimased jäänud peaasjalikult naiste õlule, seda vaeva aga tootliku, st palgatöö väärilisena ei tunnustata. Nii on feministid alates 1970ndatest tähelepanu juhtinud, et koristamine, kraamimine, laste eest hoolitsemine, toidutegemine jms on taustajõud, mis kapitalismiratast veeremas hoiab (2). Uurija pidas õigustatuks küsimust, mis publiku seast tõstatati: kuidas peatada selle käsitluse järgi ka koduste toimetuste kaubastamist või mingi kvantifitseeritava tulemuse järgi mõõtmist, st kuidas tõkestada neoliberalismi tungimist sinu koju?

Või kooli? Esimese päeva õhtul sotsiaalkeskuses Emma toimunud vabamas formaadis kogunemisel esitlesin koos Kesk-Euroopa Ülikooli (CEU) kursusekaaslaste Kathryni ja Anastasijaga nende koostatud almanahhi/zine’i/samizdat’i Opponentka, kus olid CEU soouuringute tudengite tekstid ja reflektsioonid sees. Modereerisin vestlust, kus teemaks oli soouuringute olukord mitmes ülikoolis (taustaks: CEUs on parasjagu käsil Viini kolimine, sest Ungari valitsus pagendas ülikooli riigist ning keelas soouuringute õpetamise). Probleemipüstitusena tõin välja ka ülikoolide neoliberaliseerimise, sh tudengite kurnamise õppemaksudega, akadeemilise väärtuse mõõtmise artiklite produktsioonis ning ülikoolide juhtimise üha enam ettevõtlusmudelite järgi. Arutelus osalenud varasemad CEU vilistlased imestasid, kui kriitiline oli almanahh oma ülikooli ja osakonna vastu, öeldes, et nende jaoks oli CEUs õppimine üks elu parimaid aegu. Koostajad vastasid, et just selle pärast, et nad seda kooli armastavad, nad nii kriitilised ongi. Oli tunda ühist leina ülikooli kadumise tõttu Ungarist ning hirmu, et Austrias ei toimi see kool enam väravana rahvusvahelisse akadeemilisse ellu Kesk-Aasia ja Ida-Euroopa tudengite jaoks. Arutelu lõppes olukorras, milles feministid on ajalooliselt ikka olnud – tuleb jutt lõpetada, sest mingid mehed tahavad ruumist teha oma bändi backstage’i.

Vasakult almanahhi “Opponentka” koostajad Anastasija Khodyreva, Kathryn Laurel, keskel Piret Karro. Foto: Femee.net

Kaunases teise päeva õhtul toimunud lõpuarutelus rõhutati, et meie, idaeuroopa feministid, peame looma alliansse ja leidma liitlasi, isegi, kui see on räpane töö. Võiksime šnitti võtta oma parempoolsetelt vastastelt ning luua lihtsastimõistetava narratiivi, visiooni, poliitilise representatsiooni ning seda edastada arusaadavas keeles. Samuti võiksime tagasi kaaperdada ametiühingud, sest need organisatsioonid on tõhusaimad vahendid tööliste õiguste eest seismiseks. Samuti peaksime pakkuma parempoolsete ja padukatoliiklaste monopoli vastu omapoolse sisu mõistetele nagu „perekond“, „pereväärtused“ ja „sõnavabadus“. 

Kolmandal päeval sõitsin koos eelmisest aastast tuttavate poola poliitikute-aktivistidega Anna ja Kingaga Vilniusesse. Teel rääkisid nad, et on kaotanud oma möödunudaastase usu poliitilisse parteisse Razem, sest viimane olevat koalitsioonis lahustunud. Kolmas päev toimus Vilniuses Skalvija kinos (mille juht olevat äsja vahele jäänud ja ahistamissüüdistuste tõttu ametist kõrvaldatud). Üks osalistelt tulnud kriitika RLSi fondile oli see, et nad ei kuulutanud välja avatud kutset ettekannetele. Lisaks arvati, et Vilniuse päeva ettekanded jäid veidi pinnapealseks. Ühena esimestest astus saali ette fondi esindaja Berliinist, kes eitas kategooriliselt, et Luxemburg oli olnud feminist või kommunist – väiteid põhistamata, justkui lihtsalt oma arvamust väljendades. Pärast kahte päeva säravate Ida-Euroopa naissoost uurijate kuulamist tõmbas see saksa mees soo- ja koloniaalsuhete reaalsuse tagasi tuppa. Õnneks sai teise ruumi kooki sööma hiilida.

Kaunase kogunemine oli sama tore kui eelmisel aastal, eriti kuna tollased uued tuttavad olid vahepeal saanud praegusteks vanadeks sõpradeks. Ent mõtlesin omasoodu, et kas akadeemiline konverents on parim formaat poliitilise võrgustiku loomiseks. Ühest küljest oli see loogiline jätk mullusele esmakohtumisele, kus inimesed alles said tuttavaks ja kompisid naaberriikide olukordi. Sel aastal oli võimalik teemadesse rohkem sügavuti minna. Samuti andis RLSi rahastus teatud formaadi ette, ent ilma rahalise toetuseta poleks Kaunase aktivistidel olnud ressursse, et üldse üritust korraldada. Teisest küljest igatsesin veidi akadeemilise kammitsetuse asemel mullust revolutsioonilist meeleolu, kus ettekannete teemadeks oli üldsõnaliselt “Nii, mis toimub!?”. Samas mõistsin, et nende tagaseinas põrnitsevate vuntside vastas seisid Ida-Euroopast pärit naised, kes on sama säravad akadeemikud, ja räägivad oma Ida-Euroopat käsitlevast uurimistööst. Oli oluline, et need teadmised sotsialismist, feminismist, naistest, tööst, revolutsioonist, laste kasvatamisest, kõlaksid just selles Leedus (Eestis, Poolas jne) asuvas ruumis, sest siin ümber on poliitiline ja sotsiaalne kontekst, mida nad kõnetavad. Samuti oli tore, et olime vabad n-ö lääne pilgust – rääkisime meist endist meile endale. Korraldajatega koos tuleviku üle mõlgutades leidsime, et ehk tulevate aastate kogunemistel loome nii akadeemilist kui ka aktivistlikku meeleolu.

(1) Loe näiteks siit, kuidas antikommunism on saanud vaeseid kannatama paneva neoliberalismi kütuseks

(2) Sel teemal loe lisaks intervjuud Ankica Čakardićiga

7
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Kuhu läheb #minaka?

2017. aasta keskel alguse saanud #metoo-kampaaniat on palju käsitletud kui edulugu. See on tekitanud globaalse köögilauavestluse teemal, mida nii avalikult…