Kuraator Martha Kirszenbaum: mõtleme meessoost geeniuse müüdist kaugemale

Martha Kirszenbaum on kuraator ja kriitik, kes elab vaheldumisi Los Angeleses ja Pariisis, kuid tema vanemad on Poola päritolu. Ta oli üks avaliku kirja “Not Surprised” algatajatest, mis juhtis tähelepanu ahistamisele kunstimaailmas ja millele kirjutas pärast avaldamist mõne päeva jooksul alla üle 20 tuhande inimese.

Kutsusime sind Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusega Tallinnasse seoses kaasaegse kunsti kureerimise teemalise loengusarjaga. Kuid käsitled loengus ka avalikku kirja “Not Surprised”, mille koostamisel sa osalesid. Kas kureerimine võib sinu jaoks tähendada ka aktivismi?

Kuraatoriks olemise juures on minu jaoks kõige olulisem olla osa maailmast. Ma ei ela mullis, ma elan elu, kus on inimesed ja kus on poliitika. Minu projektiruum Fahrenheit Los Angeleses oli samamoodi paik, kus käib elu ja kogukond. See ei tähendanud alati otseselt aktivismi, vaid võis olla ka koht kogunemiseks, tantsimiseks, lugemiseks. Võin tuua näite – minu jaoks oli sama oluline korraldada Fahrenheitis uusaastapidu kui teha mälestusüritus pärast Pariisi terrorirünnakuid. “Not Surprised” ei ole kuraatoriprojekt, see on aktivistlik kiri, kuid ma räägin sellest oma loengul, kuna ma olen kuraator. Mul on võimupositsioon, mille kaudu saan mulle olulisi ideid levitada.

“Not Surprised” kiri alustas WhatsAppi grupina, kuid pärast kirja avalikuks tulemist sai see üleöö üliedukaks. Kuidas teil õnnestus mõne päevaga jõuda inimeste teadvusesse üle maailma?

Pärast Harvey Weinsteini skandaali sain palju kirju inimestelt kunstiväljalt – kuraatoritelt, ja kunstnikelt New Yorgist, Los Angelesest, Berliinist – erinevatest kohtadest. Lisaks Weinsteinile rääkisime palju Knight Landesmanist (mõjuka kunstiajakirja Artforum üks peatoimetaja, kelle kohta tuli oktoobris avalikuks, et ta ahistas pikalt oma endist alluvat. Toim). Üks Puerto Rico galerist lõi nende vestluste baasilt WhatsAppis grupivestluse, kus meid oli alguses 10–15, kuhu kõik lisasid juurde oma sõpru, nii et lõpuks oli meid 130. Meie idee oli reageerida avalikku kirja kirjutades Landesmani juhtumile, mis keskenduks just kaasaegse kunsti väljale, kuna meil kõigil oli sel teemal lugusid, mida jagada.

Siis algasidki pingelised arutelud, kuidas ja mida kirjutada. Otsustasime, et kirjutame kirja koos naiste ja transsooliste naistega. Ütleme, et see otsus sündis neljapäeval. Reedel hakkasime kirjutama. Muide, me olime kõik eri riikides ega kohtunud kunagi kirja kirjutades, nii et see on hea näide online-ajastu võimalustest. Tegime Google Doci, mida kõik said täiendada. Kirja põhja kirjutasid inglise keelt emakeelena rääkijad. Koos oma sõbrannaga tõlkisime selle järgmisel päeval prantsuse keelde, mis oli esimene võõrkeel – nüüd on see tõlgitud juba näiteks saksa keelde, araabia keelde jne.

Algusest peale oli meile oluline saada kirjale hea pressikajastus. Selles on muidugi parimad ameeriklased. Nendega koos sai otsustatud, et me ei avalda midagi enne esmaspäeva. Nädalavahetusel kontakteerusime pressiga, osad olid ära jaotatud: kes võttis ühendust New York Timesi, kes Guardianiga, mina rääkisin Prantsuse pressiga. Minu jaoks oli oluline rääkida ka näiteks Elle’i ja teiste naisteajakirjadega, et meie sõnum jõuaks ka tavalise naiseni. Samuti oli algusest peale teada, et tahame jõuda väljapoole kunstimeediat. Enne avaldamist saatsime kirja veel oma isiklikule kontaktvõrgustikule ja ootamatult kasvas allkirjade arv nädalavahetusega 150-lt 7500-le. Saime alla kirjutama ka suured nimed, näiteks Cindy Shermani ja Jenny Holderi. Esmaspäev oli siis see hetk, kui kiri läks avalikuks ja mu telefon oli punane kõigist sõnumitest ja teadetest!

Kiri oli oluline just seetõttu, et andis paljudele naistele enesekindlust. See oli paljuski ka põlvkondlik ettevõtmine, paljud meist on vanuses 28–38, noored naised, kes on veel oma karjääri alguses ja kes eriti palju võimupositsiooni ärakasutamist tajuvad.

Usun, et vähemalt Eestis nähakse kunstivälja tihti eraldiseisvana tavalisest töömaailmast. Endiselt on tugev 19. sajandi romantiline kunstnikumüüt (mees)geeniusest, kes peabki olema paheline selleks, et sünniks tema geniaalne looming. Umbes aasta tagasi oli Eestis suur skandaal seoses teatrijuhiga, kes peksis oma alluvat, kuid kelle puhul endiselt paljud inimesed arvasid, et ta ei peaks juhi kohalt tagasi astuma. Kas näed selliseid tendentse ka rahvusvahelises kunstimaailmas ja miks on oluline sellistele arvamustele vastu astuda?

Kui me räägime 19. sajandi romantilisest pärandist, siis sel ajal ei olnud ju naisi avalikus elus üldse! Me elame nüüd täiesti teises maailmas. Andekaid inimesi võib olla nii naiste kui meestes seas, kuid kellelegi ei anna geeniuseks olemine õigust olla sitapea. Kunstimaailm on soo mõttes tänapäeval palju eriilmelisem ja me mõtleme meessoost geeniuse müüdist kaugemale. Ja mida see geeniusemüüt üldse tähendab? Ma arvan, et see müüt tuleb purustada ja me peame leidma uusi sõnu, kuidas sellest rääkida. Kuid iga inimene peab vastutama oma tegude eest. Kui inimene sooritab kuriteo, siis peab ta võtma vastutuse, vahet ei ole, kui imeline kunstnik või poliitik ta on. Naised on tänapäeval samuti tihti võimupositsioonil ja nende kohus on nüüd aidata nooremaid ja teha nii, et nad tunneks end turvaliselt. Sest ahistamine võib tulla ka naistelt ja seda eriti neilt, kes on ise pidanud roppu moodi vaeva nägema, et oma praegust positsiooni saavutada. Meie kirjas oli minu jaoks kõige tähtsam rõhutada naistevahelist solidaarsust ja sõsarkonda. Alguses tähendas feminism väga palju meestele vastandumist, kuid nüüd peame me end defineerima kui õed. Kui ei ole naistevahelist solidaarsust, siis pole ka tulevikus feministlikke saavutusi.