Kurioosum või kurikael. Kuidas räägitakse transsoolistest inimestest meedias

Transsooliste inimeste teadlikkusnädala lipp

Kuidas tunneksid end sina, kui midagi sinust lahutamatut esitatakse järjepanu kui meelelahutusobjekti?

Kui maailma mastaabis suurtes meediaväljaannetes räägitakse transsooliste inimeste nähtavuse läbimurdepunktist ja arutatakse nähtavuse häid ja kehvemaid külgi detailsemalt, siis otsustasin vaadata, kuidas on teemat kajastatud Eestis. Uurisin, kuidas üks suurimaid kohalikke uudisteportaale Postimees.ee transinimesi viimase kümne aasta jooksul kujutanud.

Sobimatu sõnavara

Otsinguperioodiks võtsin vahemiku 25.10.2006–25.10.2016 ja kasutasin sõnu “transsooline” ja “transseksuaal”. Sõnale „transsooline” andis portaal 11 vastet, sõnale „transseksuaal” 70 vastet. Lõplikku valimisse jäi 65 artiklit.

Sõna „transseksuaal“ on praeguses õigekeelsussõnastikus olemas, kuigi seda ei saa õigeks pidada. Tegemist on iganenud ja eksitavale sisule viitava terminiga, kuna transsoolisust uurides on käsitluse all on sookategooria, mitte seksuaalne orientatsioon. Sõna “transsooline” kasutati Postimees.ee-s esimest korda 2012. aastal; seda ei teinud küll ajakirjanik, vaid külalisautor väljastpoolt toimetust. Laiemat kasutust on termin “transsooline” leidnud alates 2015. aastast ja seda kasutatakse praegu peaaegu võrdselt vananenud terminiga.

Meediakajastus rubriikide kaupa

Paljude valimi artiklite peateema oli sõnastatud terminiga „soovahetus“, kusjuures artiklite sisuks oli see, et isik vahetab operatsiooni käigus sugu. Tegemist on kohatu käsitlusega, kuna viidatakse, et eksisteerib ainult üks (kirurgiline) protseduur üleminekuks (Smith 2012). Sobivam asendus oleks sõltuvalt kontekstist „soo korrigeerimine” või „üleminek soovitud soole” (ingl transition).

Palju välisuudiseid

Artiklite arv transsooliste inimeste kohta on kümne aasta jooksul mitmekordistunud, kuigi see ei ole siiani teema, mille vastu väljaanne on palju huvi tundnud. Kui 2007. aastal ilmus Postimees.ee-s üks artikkel, siis 2015. aastal üheksa. Silmas peab pidama, et osaliselt võib see olla seotud ka võrguajakirjanduse üldise mahu kasvuga. Kõige suurem hüpe artiklite arvus toimus 2010. ja 2012. aasta vahel, kui neljast artiklist sai kahe aastaga üksteist.

Žanrite järgi jagunesid meediakajastused ebaühtlaselt. Uudistežanris ilmus üle poole artiklitest, mille seast enamik olid välisuudised, siseuudiseid oli väga vähe. Ülejäänud ehk veidi alla poole artiklitest jagunesid enam-vähem võrdselt ülevaate, persooniloo, reportaaži ja pildigalerii vahel.

Meediakajastus rubriikide kaupa

Kõige rohkem uudiseid ilmus meelelahutusrubriigis Elu24 ehk kokku 30 artiklit, neist 60% on omakorda välisuudised. Põhiliselt leidsid artiklite sündmused aset USAs või Euroopas, Eesti tuli nende järel.

Postimehe põhilehel ilmus kümne aasta jooksul kõigest viis artiklit, ebaproportsionaalselt palju artikleid avaldati Elu24-s. Järgneb rubriik “Maailm”, mis käsitleb väljapoole Eestit jäävat.

Kes räägib transsoolistest inimestest?

Transsoolisuse teemal kirjutavad artikleid enamasti naised (66%), artikli autorit ei olnud märgitud veerandil artiklitest ning kõigest 11% autoritest olid mehed. Transsoolisus on (Postimehe näitel) meelelahutuslik ja nn pehme valdkond, kuhu on suunatud ajalooliselt kirjutama rohkem naisi.

Kümne aasta jooksul on transinimesega tehtud vaid üks intervjuu ja mitte ühegi artikli autor pole teadaolevalt transsooline. Seega puudub selle konkreetse vähemuse esindajatel agentsus ja transteemalisi uudiseid/lugusid loovad kirjutajad, kes vaatavad teemat väljastpoolt.

65st artiklist vaid kolme ei olnud kirjutanud ajakirjanikud (kokku 18 isikut). Ühe artikli kirjutas poliitik, ühe võrdõiguslikkuse ekspert ja ühe kultuurikriitik. Ajakirjanike grupi sees võib küll eksisteerida erinevaid vaateid transsoolisusele, kuid sellele, et teemat on kajastatud suhteliselt ühekülgselt, viitab ootamatu leid, et kõikidest artiklitest 38% on loonud üks Postimehe meelelahutusportaali ajakirjanik (kes ei paista olevat soovähemuste teemal ekspert ega ka sellele teemale spetsialiseerunud laiemas plaanis).

Kellest räägitakse, kui räägitakse transsoolisusest?

Enamasti käib Postimees.ee artiklites jutt transsoolistest naistest, mis võib viidata sellele, et maskuliinsusest loobumine või selle piiride ületamine on rohkema tähelepanu all või mõjub suurema muutusena. Statistika näitab, et transnaisi ongi ühiskonnas veidi rohkem kui transmehi, kuid mitte nii suure suhtelise vahega, kui seda kajastab Postimees. Transmeestest räägitakse Postimehe veebiportaalis peamiselt ainult siis, kui see puudutab rasedust. Soobinaarsusest väljapoole jäävaid inimesi ei kajasta Postimees peaaegu üldse.

Mida ja kuidas kirjutatakse

Kõige rohkem artikleid saab kokku võtta kahe teemaga: „LGBT inimeste probleemid” ja „Transsooline kui kurioosum”. Viimase all pean silmas selliseid artikleid, kus keskenduti transsoolisele inimesele kui veidrikule, kes käitub ebatavaliselt või on skandaalne, näiteks artiklid, nagu „Hiina transseksuaal valmistas kondoomidest kleidi“, „Arheoloogid avastasid kiviajal elanud homo jäänused või „Transsooline lasi süstida keemilisi aineid ning muutus koletiseks”. Selle kategooria alla arvasin ka artiklid transsooliste iludusvõistlustest ning Guinessi rekorditest.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Silma torkasid ka juhtumid, kus artiklid on üldiselt neutraalse tooniga, aga pealkirjad on hinnangult negatiivsed.

Artiklites, mis rääkisid üldiselt LGBT inimeste probleemidest, oli transsooliste probleeme kajastatud siiski väga marginaalselt, ja need olid enamasti seotud seksuaal-, mitte soovähemustega. Kirsika Luha (2015) ütleb oma magistritöös*, et LGBT inimestest räägitakse kui ühtsest seksuaal- ja soovähemuste grupist, ent sageli kaob viimane täht T (transssoolised) sealt ära.

Mõningal määral ilmub persoonilugusid, transsoolisust tutvustavaid ülevaateid ja reportaaže. Siiski leidub ka artikleid, mis parandavad teadlikkust transsoolisusest ning transsooliste õigustest. Vähe on artikleid transsooliste inimeste diskrimineerimisest ja kiriku suhtumisest teemasse. Silma torkasid ka juhtumid, kus artiklid on üldiselt neutraalse tooniga, aga pealkirjad on hinnangult negatiivsed.

Eesmärk on pakkuda meelelahutust

Postimees.ee näitel saab öelda, et soovähemused, sh transsoolisus, kipub olema alakajastatud teema. Kuigi suund on vaikselt tõusvas joones, on probleeme transsooliste kujutamise laadis. Transsooline inimene on peaasjalikult transnaine, kes on veider ja naeruväärne. Ta võtab osa iludusvõistlustest, on Guinessi rekordite raamatus, teeb iluoperatsioone, vahetab sugu operatsioonide ja hormoonide abil ja satub vangi või tapetakse ootamatult, või hakkab naisena spordivõistlustel osalema. Ta on pärit USA-st, aga mitte Eestist. Ta ei kirjuta ise oma kogemusest ega võta sõna, või talle ei anta sõna. Peamiselt kirjutatakse temast Elu24-s. Vahel on ta kuulus. Ning nendel kordadel, kui ta juhtub olema mees, siis räägitakse tema rasedusest.

Transsooliste inimeste teadlikkusnädala lipp

Selliste uudiste eesmärk on pakkuda meelelahutust soosüsteemi sobituvale enamusele, sest transinimesi esitatakse meelt lahutava objektina, kes erineb nn tavainimesest nii palju, et tema üle on lihtne naerda või pead vangutada. Vähesel määral leidub ka artikleid, mis tegelevad teadlikkuse parandamisega transsoolisuse teemadel või mis räägivad transsooliste inimeste õigustest. Selgelt on meediakajastuses transteemal vajakajäämisi. Kui transnaisi ei kujutata reaalsusele vastavalt ja mitmekülgselt, siis transmehi ja soobinaaria väliseid inimesi ei kujutata peaaegu üldse.

Vaade kõverpeeglisse

Tõlkeartiklite rohkus aitab kaasa kuvandi tekkele, et transsoolised inimesed eksisteerivad ja on olulised kusagil mujal, aga mitte Eestis. Eestis toimuvast kirjutatakse vähe, mis viitab sellele, et teemat ei peeta oluliseks või ei olda sellest teadlikud.

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Puudub info, mis võiks harida ühiskonda transsoolisuse alal ning pakkuda transinimestele mitmekülgsemat ja realistlikumat peegelpilti endast.

Huvipuudust tegeleda teemaga süvitsi ilmestab see, et suurima osa artiklitest moodustavad tõlgitud välisuudised meelelahutusajakirjandusest. Puudub info, mis võiks harida ühiskonda transsoolisuse alal ning pakkuda transinimestele mitmekülgsemat ja realistlikumat peegelpilti endast. Praeguste kajastuste järgi on tegu kõverpeegliga.

Siia kõrvale on ehk kohane mõtiskleda, kuidas on selline meediakajastus seotud 2014. aasta andmetega, mille järgi usub veidi üle poole Eesti inimestest, et transsoolised inimesed on olemas, kuid peaaegu pooled peavad seda vastuvõetamatuks. Meedia mõju inimeste käitumisele ei ole otsene ning üks-ühene, kuid see mõju on eriti suur selliste teemade puhul, millest haridussüsteemis ei räägita.

Maailma statistika järgi võib enda transsoolisusest rääkimine viia diskrimineerimiseni tööl või ametiasutustes, töökoha kaotuseni, hülgamiseni, varju jäämiseni, mida omakorda seostatakse suurema suitsiidsusega kui populatsioonis keskmiselt. Nende andmete valguses on mõistetav, miks on vähe neid transsoolisi, kes on avalikult oma näoga avalikkuse ette astunud või on selleks valmis, ning miks on tarvis üldsust sellest teemast teavitada.

* Kirsika Luha (2015) „Eesti transsooliste naiste kogemused: soolise identiteedi avastamine, aktsepteerimine ja üleminek soovitud soole“

1
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Tüdruk meie hulgast

Need, keda huvitab queer-kogukonna ajalugu, on ilmselt kuulnud ka Stonewalli rahutustest. 1969. aasta juuni sündmused olid ülemaailmse LGBT+ liikumise jaoks…