Kus sa oled, maskuliinne aktivist?

Lauri Põld küsib, miks keskkonnaaktivismis on nii vähe mehi ning leiab, et meeste kaasamine ei saa tulla naiste rollide ja väärtuste arvelt.

Hiljuti kutsuti mind juhtima üht vestlusringi teemal “Miks on nii vähesed keskkonnaaktivistid Eestis mehed?”. Kahjuks ei võimaldanud muud kohustused selles arutelus osalemist, kuid mõtteseeme olulisel (ja mis seal salata – pisut häirival) teemal hakkas siiski idanema. Vajab märkimist, et ma ei tea, kas seda statistikat võib kuskilt leida, aga näib, et aktivismis, eriti keskkonda ja loomade õigusi puudutavatel teemadel, on vähemalt Eestis aktiivseid naisi rohkem kui mehi.

Meeste vähesust keskkonnaaktivistide seas võikski lahata läbi feministliku prisma. Naiste rohkus aktivistide seas ei ole aga juhus, vaid ajaloolise ja struktuurse ebaõigluse paratamatu tagajärg. Lihtsalt öeldes: keskkonnaprobleemid ei mõjuta mehi ja naisi võrdselt, kuna patriarhaalne ühiskonnakorraldus on ajalooliselt pannud naised olukorda, kus nad peavad vastutama nii koduse keskkonna kui ka laiemalt kogukondliku heaolu eest. Külakogukondades, vabatahtlikena, talgutel – ehk kohtades, kus au sees on koostöö ja niinimetatud pehmed väärtused – on naised esirinnas.

Kehade kasutamine kasumi eesmärgil

Kahtlemata mõjutab kliimakriis laiemalt kõiki, mitte ainult mehi ja naisi või kitsalt inimkonda, vaid kogu planeeti tervikuna. Kriis ja selle lahendamine on lahutamatult seotud soolise ebavõrdsusega, sest paljud keskkonnaprobleemid lähtuvad samadest mehhanismidest, mis põhjustavad ka soolist ebavõrdsust ning toodavad ja toetavad patriarhaalset võimusüsteemi: loodusressursside küsimusteta ekspluateerimine, kasumi eelistamine elu ja heaolu asemel ning otsustusprotsesside andmine meeste kätte.

Loomade õiguste eest võitlemine peegeldab samuti neid struktuure. Loomade massiline ekspluateerimine, intensiivpõllumajandus ja lihatööstus on osa samast süsteemist, mis teeb nii naistest kui ka loodusest justkui hingeta objektid. Nii, nagu teatud (peamiselt meestest koosnev) ühiskonnagrupp soovib kasutada naiste kehasid eelkõige inimkonna taastootmiseks, nii kasutatakse ka loomade kehasid kasumi teenimise eesmärgil.

Traditsiooniline mehelikkus

Miks ei kanna siis mehed tihti neidsamu, niinimetatud pehmeid väärtusi? Ajalooliselt on patriarhaalse ühiskonna mehed domineerinud sellistes valdkondades nagu majandus, poliitika ja tehnoloogia. Keskkonnale kahjulikus tööstuses – energeetika, metsandus, tööstus ja transport – on samuti domineerinud mehed. See tähendab, et keskkonnaaktivistide nõudmised näivad sageli rünnakutena meeste majandusliku ja sotsiaalse positsiooni vastu. Kui aktivistid kutsuvad üles fossiilkütuste kasutamist vähendama, lageraiet piirama või tootmismudeleid muutma, ei nähta seda elutähtsa ja vajaliku muutusena, vaid meeste “loomuliku” võimu küsitavusena. 

Ka maskuliinsuse kultuurilised normid mängivad siin oma rolli. Eestis, kus traditsiooniline mehelikkus on seotud pragmaatilise meelelaadi ja jõulisusega, tundub keskkonna- ja loomaõigusaktivism, mis keskendub pehmematele väärtustele nagu hoolivus, koostöö ja pikaajaline planeerimine, paljudele meestele võõras. Samuti peljatakse näidata haavatavust, mis on aktivismi lahutamatu osa: tunnistada, et loodus ja loomad kannatavad, tähendab aktsepteerida, et senine on olnud ebaõnnestumine.

Lahendus on patriarhaadi lagundamine

Võiks arvata, justkui oleks lahendus püüd eemaldada keskkonnaaktivismis ja loomaõigusluses soolised erinevused ning edendada sooneutraalsust, ehk luua olukord, kus keskkonnateemad ei oleks naiselikud või mehelikud, vaid universaalsed. Minu sisemine tunnetus ütleb, et sooneutraalsus ei ole see nupp, mida vajutada. Lahendus on patriarhaadi kui süsteemi lagundamine.

Nii kaua, kui võimustruktuurid jäävad meestekeskseks ning keskkonna- ja loomakaitseküsimusi marginaliseeritakse ja sildistatakse “pehmeks ja seetõttu naiselikuks probleemiks”, jääb aktivism endiselt naiste kanda. Selle asemel, et muuta keskkonnaaktivismi “meestele sobivamaks”, peaksime hoopis murdma sotsiaalsed ja majanduslikud struktuurid, mis takistavad meeste kaasamist hooliva ja kestliku maailma loomisesse.

Meeste vähene osalus keskkonnaaktivismis ei ole juhus

Keskkonnakriisi ja loomade õigustega seotud probleeme ei saa lahendada ilma soolise õigluseta. Naised on aktivismis esirinnas, sest nad on ajalooliselt olnud vastutavad elu hoidmise eest, samas kui patriarhaalne majandusmudel on suunanud mehi kasumit ja võimu taga ajama. Meeste vähene osalus keskkonnaaktivismis ei ole juhus, vaid loogiline tulemus süsteemi tõttu, mis prioriseerib lühiajalist kasumit pikaajalise eluõigluse asemel.

Kui tahame, et keskkonna- ja loomaõigusaktivismis oleks rohkem mehi, peab muutuma ühiskond tervikuna. Meeste kaasamine ei saa tulla naiste rollide ja väärtuste arvelt. See peab tulema patriarhaalse maailmapildi asendamise kaudu hoolivama, kestliku ja võrdse maailmaga. Keskkonna- ja loomaõiguskriis on struktuurne kriis, kus ilma põhjalike muutusteta ei ole ka lahendust.