Läbipaistmatu süsteem ja hinnanguid andvad spetsialistid ehk Kuidas kohtleb riik trans-inimesi

Eesti trans-inimesed juba teavad, mis ootab ees neid, kes pöörduvad soovahetuse arstliku ekspertiisikomisjoni juhi, psühhiaater-seksuoloogi dr Imre Rammuli poole. Küsimused on olnud aastaid samad, eeldused on samad, nõmedad naljad – isegi need on samad.

Joosep* on kolmekümnendates trans-mees, kes töötab videotehnikuna. Esimese visiidi ajal hakkas Rammul talle rääkima, et ehkki ta on ametilt ka meestearst, tuleb normaalseid mehi tema juurde aina vähem. Et meedias räägitakse üha enam pedofiilidest, zoofiilidest ja transseksuaalidest, ja et selle vajalikkust ta ei mõista. See kohtumine oli Joosepi jaoks kõige ebameeldivam. “Neid asju ei öelnud mulle mitte troll sotsiaalmeedias, vaid inimene, kellelt ma tulin abi ja tuge otsima,” kirjeldab ta.

Juhtumeid, et suure kogemusega spetsialisti käitumist peavad tema poole pöördunud inimesed kummastavaks, on veel. Rammul ise eitab, et ta on käitunud ebasobivalt.

Soo tunnustamise teenust vajavad inimesed on seni kartnud, et Rammul ei lase neid ja tulevasi soovijaid valikusõelast läbi. See on põhjus, miks ei ole süsteemi ja selle osalisi varem avalikult kritiseeritud. Samuti on minuga rääkinud inimestel tunne, et kaebustele vaatamata pole keegi huvitatud soo tunnustamise menetlust muutma.

Eesti riik tunnistab inimese meheks või naiseks isikukoodi esimese numbriga ning kandega registrites ja dokumentides, nagu ID-kaart ja pass. Soo tunnustamise menetlus tähendab toiminguid, mida tehakse siis, kui sugu puudutavaid andmeid – isikukoodi ja nime – on vaja muuta põhjusel, et sooidentiteet ei vasta sellele. Samuti võimaldab soo juriidiline tunnustamine pääseda ligi meditsiiniteenustele, näiteks hormoonasendusravile, mis aitab korrigeerida välimust oma tunnetusliku soo alusel.

Soo tunnustamise protsessi reguleerib Eestis alates 1999. aastast üks õigusakt: määrus “Soovahetuse toimingute ühtsed nõuded”. Selles kirjeldatakse kahte etappi. Esiteks peab inimene, kes soovib oma juriidilist sugu muuta, saama selleks loa sotsiaalministeeriumi määratud arstlikult ekspertiisikomisjonilt. Teiseks: dokumendid on lubatud muuta soole vastavaks pärast kahe aasta täitumist loa saamisest.

Arstlik ekspertiisikomisjon on sotsiaalministri käskkirjaga kinnitatud institutsioon, kuhu peavad pöörduma kõik, kes vajavad, et riik muudaks nende soomarkeri ja väljastaks sellekohased dokumendid. 21 aastat tagasi loodud komisjoni juhtis kõik need aastad psühhiaater-seksuoloog Imre Rammul ja komisjoni neljane liikmeskond on samuti püsinud muutumatuna. Riik komisjoni üle järelevalvet ei teinud. Praeguse seisuga komisjon enam ei tööta, laiali mindi omal algatusel. Inimestel, kes soo tunnustamise teenust vajavad, pole olnud aasta algusest peale kuhugi pöörduda.

Selles artiklis räägib seitse inimest oma kogemustest lootuses, et korraldus tulevaste pöördujate jaoks muutub. Kirjeldused pärinevad intervjueeritute kokkupuutest soo tunnustamise süsteemiga 2003.–2020. aastal.

Ebakohased väärtushinnangud ja asjassepuutumatud küsimused

Terje läks komisjoni vastuvõtule 2003. aastal. See oli tema jaoks oluline teetähis, aga arstid hakkasid uurima, kas ta näeb erootilisi unenägusid. Terje vastas, et ei näe, ja et ta on aseksuaalne. “Siis nad naersid, nii et kõhud vabisesid, ja väitsid, et naistel ei esine aseksuaalsust, on ainult frigiidsus,” meenutab majandust õppinud Terje oma kogemust komisjoni ees.

Kassiirina töötav Viktoria Shperova ja filosoofiamagister Sara Arumetsa räägivad, et neilt küsiti küsimusi, mis ei puutu nende soolisesse identiteeti: “Mis rollis te seksides olete? Kellega magate? Keda eelistate? Mis teid erutab?” Tarkvaraarendaja Emma lisab, et tal polnud komisjoni pöördumise ajal olnud veel ühtegi suhet ning et küsimused olid pealetükkivad ja korduvad.

Helistan Imre Rammulile sooviga protsessi kohta uurida. Endine õppejõud ja psühhiaatriakliiniku juhi kogemusega arst selgitab kindlameelselt, et asjasse mittepuutuvad intiimsed küsimused on vajalikud selleks, et saada teada, mis motivatsiooniga on inimene komisjoni pöördunud: “Motivatsioonid võivad olla ka hoopis teised kui soo muutmine, näiteks sõjaväest pääsemine või midagi hoopis muud.” Küsimusele, kas kaitseväest pääsemise soovi on ka päriselt püütud realiseerida, ta ei vasta. “Küsimus on selles, milleks on seda komisjoni üldse vaja,” ütleb ta.

Igasugust ebasõbralikkust ja kahe otsaga nalju haavatavas olukorras olevate inimeste pihta töötav psühhiaater-seksuoloog eitab ning sõnab, et vestlused on jäänud alati konstruktiivsele pinnale.

Pildi joonistas Blu3mila

Mis komisjonis toimub?

Sisuliselt peab inimene, kes taotleb soo tunnustamist, suutma komisjoni 5–10 minuti jooksul veenda, et ta on see, kes ta on ja kellena elada soovib. Otsust langetades on komisjonil võim selle inimese edasise elu üle. Millest komisjon otsuseid tehes juhindub, ei ole minuga rääkinud inimeste sõnutsi selge – kohati tunduvad aluseks olevat soostereotüübid ja müüdid.

“Ta küsis mitu korda, millal ma ometi ülikonda kandma hakkan ja pikad juuksed ära lõikan.”

“Ta kommenteeris mu välimust, tegi komplimendi ja tõi võrdluseks teiste tema juures käinute välimuse. Ütles, et siia tulevad mingisugused keskealised tüübid jalanumbriga 45, kes näevad välja nagu meremehed ja kellest ei saa ilusaid naisi.”

Rammuli sõnul on riietumise või sellega seotud seksuaalreaktsioonide ja emotsioonide kohta käivad küsimused täiesti asjakohased. Ta lisab, et ta küll ei tea, mis emotsiooniga võisid tema poole pöördujad neid küsimusi võtta.

Patsientide üle naermist arst, keda portaali Tervisetrend kommentaarides kirjeldatakse kui peene huumorimeelega inimest, eitab. Lisaks ütleb ta, et teistel meedikutel ei pruugi olla asjakohast ettevalmistust ja kogemust trans-inimestega töötamiseks – sellist tagasisidet olevat ta ise saanud oma patsientidelt. “Kui on pöördutud sinna ja tänna, on mulle räägitud kummalistest juhtumistest,” sõnab Rammul. Seda, et ta ise on visanud kohatuid nalju, peab ta täiesti võimatuks.

2020. aastal avaldatud mahukas uuring Euroopa Liidus elavate trans-inimeste ligipääsu kohta juriidilise soo tunnustamise menetlusele sedastab, et ligipääs soo tunnustamisele ja hormoonasendusravile tagatakse pahatihti vaid neile, kes esitavad oma soolist olemust traditsiooniliselt, see tähendab võimalikult naiseliku naisena või mehise mehena.

Eesti riigis kehtib kaks juriidilist sugu: naine ja mees. Intervjueeritute sõnul on sellest kaksikjaotusest ehk mees-naine-binaarsusest välja jäävast enesetunnetusest – mittebinaarsest sooidentiteedist – parem eksperdikomisjoni liikmetele üldse mitte rääkida, sest see võib soo tunnustamise protsessi häirida ja venitada.

Komisjonis midagi juurde uurida või variante arutada selle läbinute sõnul ei saa: sa kas saad rohelise tule või saadetakse sind minema. “On ju normaalne, et nii suurt otsust tehes tekib küsimusi või kahtlusi, eriti kui informatsiooni on vähe,” imestab suhtumise üle kunstitudeng Rodion. Rammul kommenteeris vastuseks, et tema saab lähtuda olemasolevatest reeglitest ja ära tuleks oodata uus rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon (RHK). See ehk annab eri identiteetide üle otsustamiseks vabamad käed.

Probleeme ei tekita üksnes suhtlus komisjoniga, vaid kogu kord

Üks asi on komisjoni töö, mida intervjueeritud kirjeldasid kui pinnapealset, aga teine asi on kogu juriidilise soo tunnustamise kord.

Eesti menetluse järgi on trans-inimesel õigus viia dokumendid oma identiteediga kooskõlla pärast seda, kui on möödunud kaks aastat arstliku ekspertiisikomisjoni otsusest ja hormoonasendusteraapia alustamisest. Välimus hakkab soovitud suunas muutuma juba teraapia alguses, mõne kuu jooksul, aga dokumente kohe vahetada ei saa. Nii on inimene sunnitud elama ja oma isikut tõendama dokumendiga, mis ei peegelda ta välimust ega soolist eneseväljendust.

Hormoonravi alustanud inimese jaoks on need kaks aastat häirivad, täis sekeldusi ning pealesunnitud kohustust selgitada oma sugu ja välimust võõrastele inimestele. Näiteks ei pruugi olla apteeker nõus müüma retseptiravimit, kuna arvab, et ostja esitas valedokumendi, või ei pääse inimene töökohustusi täitma, sest objekti valvur ootas teisest soost inimest, või ei saa inimene osta rongis soodustusega piletit või avada pangas kontot. Sarnaseid juhtumeid on palju ja need korduvad.

Igal reisil kompasid piirivalvetöötajad Marcuse keha läbi, vaatasid tema dokumenti ja küsisid rahvasumma sees, kas ta on poiss või tüdruk. “Soolise ülemineku aeg on olnud traumeeriv protsess. Olen püüdnud seda unustada,” ütleb konsultandina töötav Marcus.

Süsteem on läbipaistmatu ja infot on vähe

Minuga rääkinud inimesed kirjeldavad süsteemi kui raskesti mõistetavat ja halvasti ligipääsetavat. Arstliku ekspertiisikomisjoni kohta puudub avalik teave, mistõttu on sinna keeruline aega saada. Viimastel aastatel on teave olnud kättesaadav Eesti LGBT Ühingu kodulehel, aga mitte sotsiaalministeeriumi ega arstliku perenõuandla kanalites ehk asutustes, kuhu on seni pidanud pöörduma kõik Eesti inimesed, kes vajavad soo tunnustamise teenust. “Kogu protsess oleks nagu põlve otsas tehtud,” ütleb Sara.

Komisjoni vastuvõtuaega saada on keeruline, sest meilidele ei vastata. Selle asemel tuleb korduvalt helistada otse dr Rammulile ja ise peale käia. Registreerimisest mingit märki maha ei jää. Kui liiga palju peale käia, saab sõimata (ka seda Rammul eitab). Kohtumisest antakse teada napilt enne selle toimumist ja kui aeg ei sobi, lükkub kohtumine jälle kaugesse tulevikku. Harilikult on komisjon kokku tulnud kaks korda aastas.

“Kogu see komisjoniteema on nii salajane ja läbipaistmatu, selline viimse kohtupäeva maiguline. Kui sa ise ei ole seda läbi teinud, siis sa ei teagi, mida oodata,” ütleb Marcus.

Täielikult diagnoosikeskne ja vastuoluline

Emmal on haigusloos kirjas transseksualism ja sooidentsuse häired. “Oma argikogemuses ei tunne ma mingit diagnoosi, aga perearsti juures olen ma diagnoosiga inimene.”

Määrusega nõutakse, et ekspertiisikomisjon diagnoosiks transsoolisel inimesel meditsiinilise psüühikahäire (soodüsfooria või transseksualismi), kusjuures ilma teiste vaimsete häireteta. Määruses ei ole arvestatud, et ühiskonnas levinud transvaenu tõttu on transsoolised inimesed suure tõenäosusega põdenud pikaaegset depressiooni. “Sa ei või kunagi teada, kas depressiooni mainimine võib sulle komisjonis takistuseks saada või mitte,” ütleb Sara.

Lisaks on selline diagnoosimine vastuolus Maailma Terviseorganisatsiooni 2019. aasta otsusega, mis lõpetas transsoolisusega seotud seisundite liigitamise psüühika- ja käitumishäireteks.

Patologiseeriv tava on aluseks vaenulikele uskumustele, diskrimineerimisele ning trans-inimeste vastu suunatud vaimsele ja füüsilisele vägivallale, kuna selle tava kaudu käsitatakse transsoolisust negatiivse ja ravi vajavana, mitte seisundina – inimkogemuse ja eneseleidmisena.

Menetluse keelekasutus ja sisu on aegunud

Määruse järgi allkirjastab sotsiaalminister (pärast ministeeriumi tegevuste jagamist on seda teinud tervise- ja tööminister) komisjoni otsuse alusel käskkirja, mis lubab alustada hormoonravi. Minister, kes loa annab, ei kohtu hormoonravi alustava inimesega ega ole loa andmisega muul moel seotud kui vaid allkirja kaudu dokumendil.

Transsoolist meest nimetakse ministri käskkirjas kui “sotsiaalselt adapteerunud naissoost transseksuaal”. “Ma taotlen soomarkeri muutust meheks, saan selleks loa, aga loen dokumendist, et ma olen transseksuaal ja … naine. Kas see on mingi drag queen’i sertifikaat?” on Rodion riigi keelekasutusest hämmingus.

Kehtiv õigus on vastuoluline, jättes ebaselgeks, kas hormoonravi on seadusega kohustuslik. Olgugi, et ligipääs meditsiinitoimingutele on enamikule trans-inimestele eluliselt tähtis, sest see aitab viia välimuse sisemise minaga kooskõlla, ei vaja seda kõik või ei saa igaüks seda tervislikel põhjustel kasutada. Eesti praktika puhul hormoonravist pääsu pole, sest ilma seda läbimata dokumendisugu muuta ei saa.

Üleeuroopaline trans-inimeste õiguste huvikaitseorganisatsioon Transgender Europe, Amnesty International ja Eesti LGBT Ühing kritiseerivad süsteeme, kus soo juriidiline tunnustamine on kohustuslikult seotud meditsiinitoimingutega ning soovitavad need kaks lahutada. Praegune medikaliseeritud lähenemine õõnestab inimese õigust kehalisele puutumatusele ja vabale enesemääramisele.

Tuge vajavad inimesed on sunnitud ise spetsialiste harima

Peaaegu kõik intervjueeritud olid kogenud, et teenust ja nõu otsima minnes pidid nad ise hakkama meditsiinitöötajat, psühholoogi või ametnikku juhendama.

Joosep: “Mu perearst täiesti kohmetus, kui ma palusin talt saatekirja geneetiku juurde. Ta hakkas rääkima, et peaksin oma vanemate heaolu peale mõtlema ja neid oma transsoolisusega mitte närvi ajama. Ta andis kõigiti mõista, et ma teen midagi halvakspandavat, kui ma tegelikult teen oma vaimse tervise jaoks ainuvõimalikult õiget otsust.”

Rodion kirjeldas käiku endokrinoloogi juurde, et uurida soolise ülemineku kohta: “Ta ei teadnud mitte midagi ja ülejäänud pool tundi, mis ma seal olin, guugeldasime koos, mida teha tuleb. Ta printis mulle välja selle 1999. aasta määruse transseksuaalsuse kohta ja hakkasin selle järgi ise edasi vaatama.”

Kuna väljaspool sotsiaalteadusi ei ole ei arstide ega ka teistes inimesega tegelevate erialade õppekavades eraldi trans-inimesi puudutavat või üleüldse sotsiaalse soo teemat käsitletud, on trans-inimestega kokku puutuvate spetsialistide väljaõpe juhuse küsimus. See tähendab, et tuge ootav inimene saab enda õlule spetsialistide pideva harimise koorma.

Probleemid on struktuursed ja algavad õigusaktidest

Intervjueeritute kirjeldatud tõrked – vananenud määrus ja soo tunnustamise aegunud korraldus, juhtiva spetsialisti suhtlusprobleemid ja stereotüüpidest lähtumine – peegeldavad ning taastoodavad hoiakuid, mida trans-inimesed ühiskonnas kogevad.

Olukorda aitaks leevendada see, kui riik lahutaks soo tunnustamise menetluses meditsiinilised toimingud juriidilistest. Soomarkeri vahetus ei peaks sõltuma hormoonasendusravist ja inimene saaks rohkem ise otsustada, mida ta vajab.

Komisjoni asemel piisaks inimlikust nõustamisest vaimse tervise alal ja inimese enda otsusest, mille ta esitab asjakohasele asutusele. Eeskuju saaks võtta näiteks Taanist, Belgiast või Portugalist, kus nii juba toimitakse ja samasugust korraldust soovitatakse ka Eesti võrdse kohtlemise võrgustiku ühisaruandes.

Variante, mida riik võiks soo tunnustamiseks pakkuda, võiks olla mitu, sest kogemused ja vajadused erinevad. Ülevalt alla kõigile ühesuguse diagnoosi ja ravi kehtestamine ei käi kokku vaba enesemääramise põhimõttega.

Inimesed, kellega ma selle loo tarbeks intervjuu tegin, ütlesid, et nad vajavad kokkuvõttes üht: et ühiskond ja institutsioonid tunnustaks neid koos nende identiteediga samamoodi, nagu tunnustatakse neid, kelle sünnihetkel määratud sugu ühtib nende sooidentiteediga. Pidevad küsimused, kahtlused ja kommentaarid nii meditsiinisüsteemis kui ka argielus annavad seevastu signaali sellest, et inimene peab pidevalt olema valmis enda olemasolu põhjendama ning selle eest võitlema. See sillutab teed traumadele, depressioonile, ühiskonnaelust eemale triivimisele.

Päris kindlasti vajavad kõik transsoolised inimesed inimväärikust austavat kohtlemist.

Artikkel valmis seitsme inimese kogemuse põhjal. Aitäh, Sara, Rodion, Joosep, Viktoria, Marcus, Emma ja Terje.

* Artiklis viidatakse intervjuu andjatele vastavalt nende soovile, kas täisnime, eesnime või pseudonüümiga. 

Eesti LGBT Ühingu huvikaitseekspert Aili Kala

Aastate jooksul on LGBT ühingu poole pöördunud paljud soolist üleminekut soovinud inimesed ning avaldanud oma kogemusi meditsiinilises komisjonis toimuvaga. Eelkõige on olnud muret dr Rammuli suhtumise ja sõnakasutusega, aga ka protsessi läbipaistmatuse, keerulisuse ja pikkusega. Dr Rammuli seksualiseerivad küsimused ja kommentaarid on tekitanud inimestes ebamugavust ja hirmu ning komisjonis osalejad ei mõista, mis eesmärki see teenib. 

Siiski on olnud inimestel ka positiivseid kogemusi, kus protsess on olnud kiirem, kui nad on arvanud. Olukord, kus komisjoni kogemus sõltub teenuse osutaja tujudest või suhtumisest, tekitab inimestes teadmatust ja ebakindlust ning peegeldab tegelikult riigipoolset tegemata tööd ja hoolimatust teenuse kujundamises. Õnneks on sotsiaalministeerium praegu teenust kaasajastamas ja ühing on protsessi kaasatud. Teeme tööd, et praegust seadusandlust arvestades kujundatakse teenus võimalikult läbipaistvaks ja inimesi säästvaks.

Meie soovitus riigile, mille suunas meie trans-inimeste huvisid kaitseme, on järgmine: muuta soo tunnustamise regulatsiooni, eraldades üksteisest soo meditsiinilise ja juriidilise tunnustamise protsessid. Tagada, et juriidiline soo tunnustamine põhineks enesemääramisel. Tegime trans-inimesi puudutava seadusandluse muutuse kohta Eestile soovituse ka ÜRO inimõiguste ülevaatusel. Lähemalt saab selle kohta lugeda siit.

Sotsiaalministeeriumi tervishoiuvõrgu juht Heli Paluste

Oleme teadlikud, et soo tunnustamise valdkonda reguleeriv õigusruum ja ka selle alusel tegutseva arstliku ekspertiisikomisjoni (AEK) koosseis on olnud pikalt muutmata. Mõistame ka inimeste emotsioone, keda see isiklikult puudutab.

Seetõttu ongi päevakorral nii uue AEK koosseisu ja koos uue rahvatervishoiu seaduse paketiga ka regulatsiooni muutmine.

Uue AEK koosseisu ministri käskkirjaga kinnitades soovime juba lähtuda tänapäevasest lähenemisest ning uue komisjoni koosseis on laiapõhjalisem nii liikmete arvu kui erialade mõttes, kaasates muuhulgas lisaks arstlikele erialadele ka kliinilisi psühholooge. Eesmärk on, et komisjonil oleks edaspidi rohkem ka suunav ja toetav roll.

Töökorra mõttes tekib edaspidi võimalus viia läbi komisjoni koosolekuid nii Tallinnas kui ka Tartus (vastavalt Tartu Ülikooli Kliinikumi või Lääne-Tallinna Keskhaigla ruumides).

Ka AEK iga-aastane aruandlus ministeeriumile on uuendatud töökorras, vanas käskkirjas see tõepoolest puudus.

Minister allkirjastab AEK käskkirja tõenäoliselt lähinädalatel ning komisjon saab tööd alustada veel enne sügist.

Uue rakendusmääruse, mis kasutaks valdkonna uuenenud terminoloogiat ja ajakohastaks ning lihtsustaks ka bürokraatlikku protsessi, koostame lõplikuna sügisel, kui rahvatervishoiu uus seadus oma menetluses Riigikogusse jõuab. Rakendusakti kavandit, mis seaduseelnõu seletuskirja juurde kuulub, oleme koos osapooltega juba arutanud, aga see täpsustub veel kindlasti. Kindlasti on ka uueneval AEK-l oma panus oma esimeste kogemuste pinnalt.