Ahistamine ei kao, kui teeme näo, et seda pole olemas

Soopõhine vägivald ei alga alati suure skandaaliga, see algab väikeste vaikimiste summast. Eestit külastanud Laura Bates selgitab, miks on seksism töökohal sageli nähtamatu ja kutsub meid üles seda muutma.

8. aprillil toimus Tallinnas Eesti Personalijuhtimise Ühingu PARE korraldatud konverents “Siin ja praegu”, kus peaesinejana astus üles soolise võrdsuse eestkõneleja, menukirjanik ja feminist Laura Bates. Bates on loonud seksismi ja seksuaalvägivalda dokumenteeriva veebilehe Everyday Sexism Project ning kirjutanud muu hulgas raamatud “Everyday Sexism”, “Girl Up”, “Men Who Hate Women” ja “Fix the System, Not the Women”. Ta on soolise ebavõrdsuse vähendamiseks teinud koostööd nii Ühendkuningriigi politsei, koolide kui ka poliitikutega ning suutnud aktivistina ühiskonnas positiivseid muudatusi ellu kutsuda. Oma ettekandes keskendus Bates sellele, kuidas seksism on nii laialt levinud ja normaliseeritud, et seetõttu jäävad paljud probleemkohad tihti nähtamatuks, ent samas mõjutab seksism inimestevahelisi suhteid, töökeskkonda ja tööohutust.

Töökultuur ei ole laiemast suhtluskultuurist eraldi ega sellest väljaspool

Bates rõhutas kohe alguses, et töökultuuri ei saa vaadelda ilma laiemast kultuurikontekstist rääkimata. Kultuurile on aga omane normaliseeritud ja seetõttu ka tihti peidetud seksism. 

Bates kirjeldas üht nädalat, mille jooksul koges ta ise korduvalt seksuaalset ahistamist. See andis tõuke tema projektile Everyday Sexism, mis on kokku kogunud üle 200 000 sissekande inimestelt, kes on kogenud vägistamist, seksuaalset ahistamist, seksistlikku suhtumist või selliste probleemide pisendamist ning ohvrisüüdistamist.

Nendest lugudest ilmneb, et kui kultuuriliselt on ahistamine normaliseeritud, siis ei teata ohvrid juhtunust kuhugi ega jaga seda tihtipeale isegi mõne lähedasega, sest nad tunnevad endal süüd ja häbi. Häbi seksuaalse rünnaku ohvriks langemise pärast on Batesi sõnul globaalne nähtus. Ikka tekivad ohvri peas küsimused nagu “kas ma tegin ise midagi valesti?”, “kas ma saatsin kuidagi segaseid signaale?”, “kas ma olin valel ajal vales kohas?” jne. 

Häbi- ja süütunne aitavad kaasa mahavaikimise kultuuri jätkumisele ning taastoodavad seda “normaalsust”, kus meie kehad ei kuulu päriselt meile. Batesi sõnul on paljud oma lugusid jaganud inimesed talle öelnud, et nad ei tulnud varem selle pealegi, et juhtunut jagada, sest “see on nii tavaline” ning “keegi pole varem seda küsinud”.

Vaikimine taastoodab ahistamiskultuuri ja soolist ebavõrdsust

Bates kirjeldab üht isiklikku ahistamislugu bussis, kus võõras mees ta kõrvale istus ja tema jalga käperdama asus. Kui ta kõva häälega välja ütles, mis toimub, oli ümbritsevate inimeste ainus reaktsioon kõrvulukustav vaikimine. “Kõik bussis olijad kuulsid mind. Kõik vaatasid aknast välja. Mitte keegi ei öelnud ühtegi sõna. Keegi ei sekkunud. Keegi ei tahtnud mulle isegi otsa vaadata.” 

Kaasreisijate reaktsioon jättis Batesile väga tugeva jälje ja tekitas tunde, nagu ta ise oleks midagi valesti teinud. Tal hakkas häbi. 

Tihti keskendutakse ahistamisest rääkides kahele osapoolele: ründajale ja ohvrile. Ent tegelikult on olemas hulk inimesi, kes jäävad nende vahele – need on kõrvalseisjad. Kõrvalseisjate reaktsioon sellistele sündmustele võib oluliselt mõjutada seda, mis juhtub pärast sellist intsidenti. Kas ohver tunneb häbi, segadust, hirmu? Kõrvalseisjate vaikus normaliseerib selliseid juhtumeid ning muudab tõenäolisemaks selle, et ohvrid ei julge ega taha juhtunust kellelegi rääkida.

Sellesama mõtte saab üle kanda töökultuuri ja töökeskkonda. Kas me naerame ülemuse seksistliku nalja peale? Või teeskleme, et ei pannud seda tähele? Või ütleme, et see pole töökeskkonda päris kohane nali? Kas me pöörame tähelepanu kohatutele kommentaaridele, mida tehakse alati just noortele naiskolleegidele? Kas meie oleme need, kes juhivad tähelepanu seksistlikule kommentaarile isegi siis, kui “siin ruumis on ju kõik omad”?

Laura Bates rõhutab, et see, kuidas ümbritsevad inimesed reageerivad, tähendab väga palju.

Laura Bates PARE konverentsil. Foto: Raul Mee

Jah, tõenäoliselt on see probleem ka sinu töökohas

Batesi sõnul reageeritakse seksismi ning soolise võrdsuse teemade tõstatamise peale tihti väitega, nagu oleks seksismi näol tegu minevikuprobleemiga, mida praegu enam ei eksisteeri. 

Võrdsuse teemadel koolitades kohtan ka ise sageli täpselt sama suhtumist: “meil Eestis küll seda probleemi pole” või “meie asutuses kindlasti seda probleemi pole”. Oma koolituskogemuse najal võin öelda, et igas ettevõttes, kus “probleemi pole”, kerkivad kas koolituse käigus või pärast selle toimumist ikkagi olukorrad, mis on osa töötajate jaoks selgelt häirivad. 

Kusjuures nendes ettevõtetes, kus “probleemi pole”, on reeglina hoopis rohkem probleeme kui kohtades, kus tunnistatakse teatavaid ühiskondlikke kitsaskohti, reflekteeritakse nendel teemadel ning proovitakse ka lahendusi leida.

Tahan siinkohal rõhutada, et probleem ei pea tähendama mingit suurt ahistamisskandaali. See võib olla ka rohkem peidetud töökultuuri küsimus, näiteks “süütud” komplimendid, arutame-seda-projekti-saunas-mõtteviis või (soo)stereotüüpne suhtumine. 

Seksistlik töökultuur väljendub väga erinevates olukordades

Bates tõi välja, et ka tema projektis Everyday Sexism kaasa löönud inimeste lugudest ilmneb, et seksistlik töökultuur väljendub töötamise väga erinevates etappides ja olukordades. Seksistliku töökultuuri osa on näiteks see, et naistelt küsitakse (endiselt!) tööintervjuul pereplaneerimise või olemasolevate laste kohta; et tiimis olevaid naisi kutsutakse tüdrukuteks, samal ajal kui kollektiivi kuuluvad mehed on ikkagi mehed; et töökeskkonnas peavad kohvi ja koosoleku märkmeid tegema “juhuslikult” ikka naised; et mingi idee võib naisehäälega öelduna jääda tähelepanuta, ent saada tunnustust mõni minut hiljem, kui selle ütleb välja mees; et meeskolleege, kes soovivad minna isapuhkusele, tögatakse; et naisi ei saa edutada, sest nad on “riskantses vanuses” jne. 

Üksikuna võttes peetakse niisuguseid asju pisiasjadeks, ent reaalsuses kujundavad need töökultuuri selliseks, et kui aset peaks leidma ahistamine, on raskem sõna võtta. Selliseks, kus on lihtsam öelda, et ohver ilmselt ikkagi reageeris üle või sai asjast valesti aru. Selliseks, kus ahistamisjuhtumite ilmsikstulekul on kolleege, kes teatavad, et “minule ta küll nii ei teinud” või “ta lihtsalt ongi selline joviaalne”. (Rääkimata sellest, et ka üksikuna võttes on need toodud näited kas ebaseaduslikud või ebameeldivad ning taastoodavad ebavõrdsust.)

Probleemi laiaulatuslikkust demonstreerides tõi Bates välja, et Suurbritannias kogeb kaks kolmandikku noortest naistest tööl seksuaalset ahistamist. Eestis saame toetuda Statistikaameti andmetele, mille järgi kogeb tööl seksuaalset ahistamist iga kolmas naine ja iga kuues mees (kusjuures meeste põhilised ahistajad on teised mehed). Kui valimit kitsendada, siis Eesti noorte naiste seas tõuseb ahistamist kogenute osakaal üle poole. 

Nendele arvudele otsa vaadates on statistiliselt üsna ebatõenäoline, et Eestis on valdavad töökeskkonnad, kus “seda probleemi küll ei ole”.

Sooliselt võrdsem töökeskkond on kasumlik

Batesi sõnul levib globaalselt müüt, nagu oleks sooline ebavõrdsus töökeskkonnas pelgalt naiste probleem. Ta rõhutab korduvalt, et see pole nii. Vastupidi, ahistamisvaba keskkond ning sooliselt võrdsem töökultuur pole mitte ainult nice to have, vaid ka äriliselt kasumlik.

“Kuigi me vajame võrdsema töökeskkonna saavutamiseks reegleid ja protseduure, siis on äärmiselt oluline, et need ei jääks pelgalt paberile, vaid oleks orgaaniline ja igapäevane osa töökollektiivi toimimisest,” lõpetab Laura Bates.