Leiutades maailma. Kuidas meeste loodud majanduses eiratakse häid ideid

Kuidas õnnestus inimkonnal enne inimene kuule saata, kui reisikohvrile rattad alla panna? Kuidas juhtus nii, et koodikirjutamisest, mis on olnud mustanahaliste naiste pärusmaa, sai tegevusala, mis on Lääne riikides reserveeritud eelkõige valgenahalistele meestele? Miks on nii, et kui naised millelegi spetsialiseeruvad, siis ei nähta seda hästitasustatud erioskusena, vaid millegi loomuomasena, mida naised nagunii teevad? Majanduse soolisusest, seksismist innovatsioonis ja sellest, kuidas naiselikuks peetud oskustest saab tulevikutöö võtmeküsimus, räägib majandusajakirjanik Katrine Marçal oma raamatus “Leiutades maailma”, mis on just eesti keeles ilmunud. Avaldame katkendi sellest Feministeeriumis.

Terve ajaloo jooksul on naise majanduslik hakkamasaamine sõltunud rohkem tema suhetest teiste inimestega kui meestel. Kuna naistel pole olnud samasugust majandusliku sõltumatuse võimalust kui meestel, on paljude naiste elu otseses mõttes sõltunud võimest luua sotsiaalseid sidemeid ning nende sidemete eest hoolitsemisest ja nende säilitamisest. Mistõttu on naised juhtumisi spetsialiseerunud valdkondadele, milles masinatel paistab olevat kõige enam probleeme.

Oletame, et teine masinaajastu on tõesti alanud ja et masinad tulevad vääramatu jõuga ja võtavad meeste tööd üle, olgu nad siis pankurid või ehitajad. See looks majanduses olukorra, kus paljud tööd, mida me varem nimetasime „naiselikeks“, on nõutumad kui kunagi varem, kuna me vajame endiselt inimesi tervishoidu, vanurite hoolekandesse ja lastehoidu. Kas siis moodustavad majanduses „kasutu klassi“ töötud mehed, samas kui naistele jäävad nende tööd ja nad defineerivad suurel määral uut majandusajastut oma spetsialiseerumisega emotsioonidele ja hooletööle ehk just nendele oskustele, milles meil on masinate ees endiselt konkurentsieelis?

Töötu Jack istub oma niiskes keldris ja vaatab YouTube’ist videoid psühholoog Jordan Petersonist, samas kui Mary käib sotsiaaltöö ja ärijuhtimise professori Brené Browni haavatavuse ja juhtimisoskuse kursusel! Tere tulemast teise masinaajastusse!

See on praeguse tehnoloogilise arengu võimalik tagajärg, mis meessoost futuristidel on kahe silma vahele jäänud. Võib-olla tuleviku majandusprobleemid ei seisne niivõrd tüdrukutes, keda ei ole julgustatud kodeerima, kuivõrd poistes, keda ei ole julgustatud hoolima?

Huvitav on see, et paljud tööd, millega robotid kõige rohkem vaeva näevad, on need, mida me tööturul eriti kõrgelt ei hinda. Vaadakem kasvõi, kuidas me maksame oma hooldajatele: need on tihti kõige vähem kindlustatud tööd, mille eest makstakse tööturu absoluutselt madalaimat palka.

Need, kes töötavad inimestega, teenivad vähem kui need, kes töötavad numbrite või masinatega. Küsimus on selles, kas see majanduse põhiprintsiip nüüd muutub. Kui masinad võtavad enamiku numbritega seotud töödest üle ja meie automootorid saab välja printida mingit laadi 3D-printeriga, siis kas see tõstab inimestega töötamise staatust?

Fragment Katrine Marçali raamatu “Leiutades maailma” kaanest

Feministid on juba aastaid rõhutanud, et me peaksime hoolitsemise ja hooldamisega seotud alasid rohkem väärtustama. Esiteks seetõttu, et nende arvates pole olnud mõistlik, et ämmaemand võiks teenida ainult veerandi sellest, mis pankur. Ja teiseks seetõttu, et madalad palgad suures osas hoolesektorist on üks peamiseid põhjuseid, miks naised teenivad praegu vähem kui mehed. Umbes kolmveerand tervishoius ja sotsiaalhoolekandes töötavatest inimestest on naised, kõikides OECD riikides. See teeb 20 miljonit naist, võrreldes 6,3 miljoni mehega – enamasti on naised ka sektori sees madalamalt tasustatud ametikohtadel.

Skandinaavia soolise võrdõiguslikkuse poliitika on olnud ambitsioonikam kui peaaegu ükskõik kus mujal maailmas. Rootsi investeerib ligikaudu sama suure protsendi oma rahvamajanduse kogutoodangust vanemahüvitistesse ja lastehoidu kui USA investeerib oma militaarvaldkonda. Ent sellest hoolimata ei ole sooline ebavõrdsus Rootsis väiksem kui paljudest teistes Euroopa osades, kaasaarvatud riikides, mis ei ole sisse viinud ligilähedaltki sama laiaulatuslikke soolise võrdsuse meetmeid. Ka Rootsi sooline ebavõrdsus on püsinud üle 30 aasta üsnagi muutumatuna.

Teisisõnu ei paista ambitsioonikad poliitilised meetmed, mille eesmärk on aidata inimestel kombineerida pereelu karjääriga, olevat piisavad naistele, kui nad tahavad oma positsiooni parandada kõigil ühiskonnatasanditel. Paistab, et naisi hoiab majanduslikult tagasi midagi muud – midagi, millel pole mingit pistmist ei lastehoiu ega mähkmeid vahetada soovivate isade puudusega.

See midagi on seotud oskustega, mida peame väärtuslikuks ja nendega, mida võtame majanduses endastmõistetavana.

Sellest probleemist on kaks võimalikku väljapääsu. Naised peavad kas hakkama hõivama palju suuremal määral meeste valdkondade töid, lõpetama hoolekandesektori madalalt tasustatud roosas getos püsimise ja õppima personalispetsialistide asemel insenerideks. Või siis peame radikaalselt muutma viisi, kuidas me erinevaid ameteid väärtustame.

Esimene väljapääsutee tundub lihtne: õpetame tüdrukutele kodeerimist, ehitamist, kalkuleerimist ja pangandust. Ainus probleem on selles – nagu me nägime programmeerijate ja sekretäride näitel –, et tihti valdkonna staatus väheneb, kui sinna sisenevad naised. Probleem ei ole selles, et mehed on kõik kõrgesti tasustatavad tööd endale napsanud: probleem on selles, et teatud tööde eest makstakse kõrget palka, sest neid teevad mehed.

Mis jätab meile teise strateegia: proovime muuta meestest, naistest ja majanduslikust väärtusest mõtlemise viisi. See teekond on palju okkalisem. Lõpmatult okkalisem. Me oleme ju näinud, kui palju meie arusaamad sugudest võivad meid tagasi hoida, alates leiutatavatest toodetest kuni majanduse korraldamise viisini. Aga see on ka koht, kus robotid võivad ulatada meile oma abistava käe: ja see võib teise masinaajastu kõrvalmõjuna tõesti juhtuda.

Kuna robotid on halvad hooletöös, tunnetes ja suhetes, on need valdkonnad, mis inimestele spetsialiseerumiseks lihtsalt üle jäävad. Seega võivad masinad pöörata aastatuhandetepikkuse patriarhaalse korra ümber – lisaks sellele, et panevad meie autod lendama ja leiutavad meile sukad, mis ei hakka jooksma. Kas see on see, mille teine masinaajastu endaga kaasa toob? Hetke, mil tulevik muutub sõna otseses mõttes naiselikuks ja matriarhaat tõuseb võimule kõrgtehnoloogilise, suhetele põhineva ühiskonnana? Maailma, milles igaüks, kes ei taha arendada oma emotsionaalseid oskusi, jääb majanduslikult maha ja kus töötud mehed, kes ei taha minna Brené Browni kursusele, peavad leppima oma kodanikupalgaga ja saatma oma päevi mööda, pommitades naispoliitikuid pimedates keldrites vihameilidega?

Oeh, ärme tormame asjadest ette.

Sest kui me läheme tagasi majandusuuringute juurde, näeme, et ei pruugi minna nii, et mehi tabab teine masinaajastu rängemalt. Jah, hoolekandes, sotsiaalteenustes ja hariduses on palju naisi ja neid valdkondi on arvatavasti raskem samamoodi automatiseerida. Aga naised teevad ka protsessipõhisemaid töid kui mehed. Nad istuvad supermarketikassades ja teevad igasugu firmades administratsioonitöid ja enamik analüütikuid on seisukohal, et seda tüüpi tööd arvatavasti automatiseeritakse. Mis tähendab, et paljud neist naistest kaotavad oma töö. Uuringud isegi väidavad, et sel põhjusel jäävad pigem töötuks naised, mitte mehed, vähemalt teise masinaajastu algstaadiumis.

Isegi kui nii juhtub, on neil naistel valikuvõimalusi. Töötuks jäänud naissoost kassapidaja jaoks on samm hooldajaks hakkamiseni oluliselt väiksem kui näiteks töötu meessoost rekajuhi jaoks. Siinkohal võivad soorollid muutuda äkitselt peamiseks majanduslikuks kaalukeeleks – täpselt nagu esimese masinaajastu puhulgi. Lühidalt öeldes – kui mehe sooroll põrkub täiskiirusel industriaalrevolutsiooniga, võib see tehnoloogilist arengut tagasi hoida ja põhjustada suuri sotsiaalseid pingeid. Me oleme seda varemgi näinud. Võtkem näiteks Jack.

Kujutagem ette, et äkitselt peab valitsus rinda pistma poliitilise väljakutsega koolitada 200 000 töötut rekajuhti ümber haiglasanitariks. Oletame, et masinad on üle võtnud peaaegu kõik transpordisektori tööd, samas kui hoolesektoris vajatakse pidevalt inimtööjõudu. Milline oleks adekvaatne poliitiline vastus?

Seni, kuni valitsus püüab seda välja mõelda, moodustatakse uus populistlik partei. Nende juht lubab kaitsta rekajuhtide tööd iga hinnaga, hoides nii puutumatuna meeste uhkust. See viib meid tagasi valuni, mida Engels kirjeldas Jacki näitel 1840ndatel: masinad võtsid mu töö ära ja nüüd pean ma majanduslikult hakkama saamiseks naiseks hakkama, samas kui mulle on terve elu õpetatud, et madalamale mees enam laskuda ei või. Kui suur osa meessoost elanikkonnast nii tunneb, ei ole see just rahu ja sotsiaalse stabiilsuse retsept.

Aga võib-olla ei pea asjad nii dramaatilist pööret võtma. Arvatavasti ei automatiseerita kõiki töid täielikult. See, mida me nimetame tööks, ei ole midagi homogeenset, vaid komplekt põhimõtteliselt erinevaid ülesandeid, mille puhul me oleme otsustanud, et üks teatud tiitliga isik võiks argipäevadel kella 9 ja 5 vahel neid teha. Pole mingit loodusseadust, mis ütleks näiteks, et see, keda me nimetame juristiks, peab alati tegema seda, mida jurist tänapäeval juhuslikult teeb.

Mõelgem ülesannetele, mille arvutiprogrammid on meie töös viimase kümnendi jooksul üle võtnud. On asju, mida me kontoris 20 aastat tagasi tegime ja mille tegemisest me praegu ei unistakski. Kui pangaautomaadid kasutusele võeti, ei lugenud tellerid pankades enam rahatähti, aga nende töö jäi alles – nende tööülesanded lihtsalt muutusid. Nii et võib-olla peaksime küsima, kuidas tehnoloogia muudab töö sisu, mitte kas see anastab selle täielikult.

Võtame näiteks radioloogid. See on amet, milles tehisintellekt juba suudab inimestega võistelda. Näiteks on tehisintellekt osutunud fantastiliseks röntgenülesvõtete põhjal diagnooside panijaks. Aga kas radioloogid on seetõttu oma töö kaotanud? Ei. Kas nende töötasu on langenud? Ei, ka seda mitte.

Röntgen- ja teiste piltide lugemine on ainult väike osa radioloogi tööst. Paljud radioloogid teevad keerukaid operatsioone ja, mis võib-olla veelgi tähtsam, iga radioloog saadab suure osa oma tööpäevast mööda suheldes. Nende spetsialistiroll on suuresti seotud tulemuste seletamisega teistele arstidele, mis muudab nad inimsillaks üha spetsialiseerunuma tehnoloogia ja organisatsiooni teiste liikmete vahel. See mitte eriti kibe saatus võib tulevatel aastatel oodata meist paljusid, kui teine masinaajastu lõpuks kohale jõuab. Meid vabastatakse oma töö robotisarnasematest elementidest ja sunnitakse spetsialiseeruma hoopis teiste inimestega töötamisele. Inimlikkus kombineerituna eriteadmistega on tööturul üha enim nõutav omadus, kui „pehmed“ oskused muutuvad paljudes töödes üha tähtsamaks.

See on vähemdramaatiline versioon sellest, mis võib juhtuda. Aga ka sellest ei puudu sooline dimensioon. Need emotsionaalsed ja sotsiaalsed võimekused, mis selles stsenaariumis eeldusteks saavad, ei ühildu soorolliga, millesse paljud mehed on kasvatatud. Järelikult on nendel meestel oma uue rolliga tööturul raskem leppida. Et uus tehnoloogia midagi muudaks, tuleb ka töömeetodid sellega kohandada. Ja siinkohal võib praegune meeste sooroll osutuda problemaatiliseks. Keeldudes hooldustöötajaks ümber õppimast, jätkab Jack hoopis Jordan Petersoni videote vaatamist ja mossitamist.

Aga võib-olla juhtub hoopis vastupidine. Me oleme ju näinud, kui muutlikud soorollid võivad olla. Arvutid alustasid madalapalgaliste töödena, mida tegid mustanahalised naised ja lõpetasid kõrge staatusega erialana, millest suutsid aru saada ainult valgenahaliste meeste ajud. Kas teisel masinaajastul võib juhtuda midagi sarnast niinimetatud „pehmete oskustega“?

Ajalugu kirjutatakse ümber. Meie lastelastele õpetatakse, et „emotsionaalne intelligentsus“, „intuitsioon“ ja „hoolimisinstinktid“ on alati olnud osa inimloomusest, vähemalt alates ajast, mil Jeesus pesi suurel neljapäeval oma jüngrite jalgu. Võib-olla kirjutatakse tulevikus elavaid lasteraamatuid, milles julgustatakse tüdrukuid töötama kõrgelt tasustatud hoolekandesektoris, kus töötavad valdavalt mehed? Me võime naerda ja pead raputada, aga kas me ei või nõustuda, et see on vähemalt sama usutav stsenaarium kui see, et inimesed biohäkivad oma kehi ja laadivad oma aju pilve?

Peamine mõte on selles, et kui püüame mõista teist masinaajastut, peame arvestama soolisusega. Me ei saa arutada tehnoloogia mõju tööturule ilma tunnistamata, et tööturg on organiseeritud sugude järgi.

Me ei tohi unustada küsida Mary arvamust.

Nimelt seisame poliitilise valiku künnisel. Peaaegu igasugune arutelu teise masinaajastu ümber on siiani keskendunud sellele, kuidas kohandada inimesi areneva tehnoloogiaga. Mitte tehnoloogiat inimestega.

Kas robotid võtavad üle 47 või 9 protsenti kõigist töödest? Sellele küsimusele oleme viimastel aastatel püüdnud meeleheitlikult vastust leida. Selge see, et kui meie ülesanne on kohandada ühiskond robotitega ja mitte vastupidi, on hea teada, milline see number on. See annab meile aega valmistuda. Aga see mõtteviis viib aruteluni, milles me püüame tehnoloogia arengukurssi ennustada, mitte niivõrd mõjutada.

See on umbes sama, kui püüaks arvata, milline ilm jaanipäeval tuleb. Sest masinad lihtsalt ei „tule“. Keegi peab nende eest maksma, need leiutama, need valmis ehitama ja maha müüma. Kui robotid tulevad, siis seetõttu, et me loome neid. Ja ka siin on alati mängus poliitiline dimensioon.