LGBT põgenikud varjupaigasüsteemis

Calogero Giametta. Erakogu

Eesti ühiskonnas on viimastel aastatel olnud tuliste vaidluste keskpunktis kaks teemavaldkonda. Üks neist seondub kooseluseaduse ning seksuaal- ja soovähemustega, teine migratsiooni ja põgenikega. Väga harva on avalikkuses juttu kahe teema kokkupuutepunktidest. Mida kogevad inimesed, kes kuuluvad korraga mõlemasse vähemusgruppi? Intervjuu sotsioloog Calogero Giamettaga räägib LGBT põgenike kogemustest Suurbritannia näitel. Calogero Giametta on Pariisis elav sotsioloog. Tema uurimistöö keskmes on soo, seksuaalsuse ja migratsiooniga seotud küsimused. Oma doktoritöös uuris ta soo- ja seksuaalvähemustesse kuuluvate põgenike kogemusi Suurbritannias. Töö ilmus raamatuna “The Sexual Politics of Asylum” (Routledge, 2017). Praegu uurib Giametta migratsioonitaustaga seksitöötajaid Prantsusmaal ning vaatleb kriitiliselt nendega seotud humanitaarsuse ja julgeoleku diskursusi.

LGBT põgenikele rahvusvahelise kaitse andmine on Euroopas võrdlemisi uus nähtus. Kuidas see võimalikuks sai?

Muutus toimus 2000. aastate keskpaigas tänu LGBT aktivistide ja juristide pikaajalisele tööle. Lõpuks tunnustati Genfi pagulaskonventsioonis seksuaalset sättumust ja soolist identiteeti rahvusvahelise kaitse andmise alusena. Peamise argumendina esitati seda, et seksuaalne orientatsioon on kaasasündinud ja seda ei ole võimalik muuta.

Varem oli seksuaalse sättumuse alusel varjupaiga taotlemine juriidilises mõttes hall ala. Näiteks Suurbritanniast saadeti homoseksuaalsed varjupaigataotlejad sageli tagasi. Kohtunikud soovitasid neil käituda diskreetselt, et vältida tagakiusamist. Nn diskreetsuse põhimõte oli levinud ka Austraalias, Kanadas ja mitmetes Euroopa riikides.

Suurbritannias tõi murrangu ülemkohtu otsus 2010. aastal. See puudutas kahte geimeest, kellest üks oli pärit Kamerunist ja teine Iraanist. Madalama astme kohus oli neil soovitanud pöörduda oma koduriiki tagasi ja “käituda heterona”. Mehed kaebasid otsuse edasi ja ülemkohus leidis, et diskreetsuse nõue on diskrimineeriv. Briti kontekstis tähistas see otsus ametlikult diskreetsuse põhimõttest loobumist. Ent paljud uurimused on näidanud, et immigratsioonikohtute tasandil on see ikka veel käibel.

Kas 2010. aasta oli määrava tähtsusega ainult Suurbritannias või Euroopa Liidus laiemalt?

Muutused hakkasid toimuma juba enne 2010. aastat ja võtsid aegamisi kuju ka teistes Euroopa riikides. Rahvusvahelisel tasandil olid olulised Euroopa Nõukogu pagulasdirektiiv (2004) ja Yogyakarta põhimõtted (2006). Need dokumendid tunnustasid seksuaalset sättumust ja soolist identiteeti legitiimse alusena, mis annab õiguse rahvusvaheliseks kaitseks.

Kui suur osa LGBT põgenike varjupaigataotlustest saab Suurbritannias positiivse vastuse?

Mina tegin oma uurimistöö aastatel 2010–2014 ja sel ajal ei kogutud Suurbritannias LGBT varjupaigataotlejate kohta statistikat. Koguti andmeid ainult taotluste ja tagasilükkamiste üldarvu kohta. Seetõttu saan vaid jagada oma muljeid. Töötasin uurimistöö tegemise ajal ühe suurima vabakondliku organisatsiooni juures, mis toetab LGBT varjupaigataotlejaid. Selle nimi on UK Lesbian and Gay Immigration Group (UKLGIG) ja sain seal töötades hea ülevaate. Mäletan, et esimestel aastatel pärast ülemkohtu otsust oli tagasilükatud taotluste arv väga suur, kuid aegamisi hakkas see kahanema. Osaliselt ka seetõttu, et tugiorganisatsioonid õppisid varjupaigataotlusi paremini ette valmistama.

Millistest riikidest on LGBT varjupaigataotlejad pärit? Kas nad tulevad Suurbritanniasse teistsugustest riikidest kui ülejäänud põgenikud?

Ajal kui ma uurimistööd tegin, olid LGBT põgenikud sageli pärit Pakistanist, Nigeeriast, Jamaikalt, Ugandast või Iraanist. Paljud varjupaigataotlejad pärinesid Suurbritannia endistest koloniaalmaadest. Keel ja perekonnasidemed on alati olnud olulised faktorid. Pigem peegeldavad LGBT põgenikud üldisi rändemustreid.

LGBT varjupaigataotlejatesse suhtutakse Suurbritannias suurte kahtlustega. Meedias esitletakse neid sageli petistena, kes valetavad oma seksuaalsuse kohta, et omandada elamisluba või “õngitseda” rahvusvahelist kaitset. Vahel leiab sellist mõtlemist ka organisatsioonides, mille eesmärk on põgenikke toetada. Kahtluse vaim pole omane üksnes riigivõimule, vaid on kohati kandunud üle ka varjupaigataotlejate toetajatele.

Kuidas näeb LGBT põgenike jaoks välja varjupaigamenetlus? Mida nad peavad tõestama?

Nad peavad tõestama kahte asja. Esiteks, et nad on, kes nad väidavad ennast olevat st lesbid, geid, biseksuaalsed või transsoolised inimesed. Teiseks peavad nad tõestama, et neid on seksuaalse orientatsiooni või sooidentiteedi alusel taga kiusatud või et neil on alust tagakiusamist karta.

Asüülimenetluse alguses esitavad varjupaigataotlejad oma tunnistuse. Nad kirjeldavad oma elulugu, nimetades menetluse seisukohalt olulisi sündmusi, näiteks millal nad oma LGBT identiteeti esimest korda teadvustasid.

Tunnistuse koostamisele järgneb intervjuu migratsiooniametnikega, kes esitavad vahel ka trikiga küsimusi. Näiteks küsitakse ühte küsimust erinevatel viisidel, et leida võimalikke vastuolusid. Mainin seda, sest on oluline mõista, et asüülisüsteem põhineb kahtlustamisel. Ametnikud eeldavad, et varjupaigataotlejad valetavad, kuni neil ei õnnestu tõestada vastupidist.

Foto: Unsplash / Creative Commons

Asüüliintervjuude suhtes on väljendatud palju kriitikat, sest migratsiooniametnike küsimused põhinevad sageli stereotüüpsel ettekujutusel LGBT inimeste elustiilist. Too mõni näide.

Küsitakse näiteks, kes oli Oscar Wilde. Kui varjupaigataotleja ei oska vastata, siis ei usuta, et ta on gei. Ametnikud ei saa aru, et see on eurotsentristlik küsimus, millele vastamine eeldab teatud tüüpi haridust. Küsitakse ka popstaaride ning gei-ikoonide kohta nagu Kylie Minogue.

Samuti küsitakse, kas varjupaigataotlejad käivad geiklubides või muudes LGBT kogukonnaruumides. Mina puutusin oma uurimistöös kokku mitme inimesega, kellelt oli küsitud, kas nad on käinud kohas nimega G-A-Y, see on üks Londoni suurim geibaar. Nad vastasid, et teavad seda kohta, kuid neil pole raha isegi bussipileti ostmiseks, et sinna minna …

Vestlesin oma uurimistöö raames paljude põgenikega, kes rääkisid, et nad on püüdnud käia LGBT kogukonnaruumides, kuid ei tunne ennast seal mugavalt. Nad jutustasid sageli negatiivsetest kogemusest, mis on seotud queer kogukonna rassismiga. Naistel polegi enam oma kogunemispaiku, sest suurem osa Londoni lesbibaaridest on tegevuse lõpetanud.

Ametnike jaoks on tähtis, et varjupaigataotleja ütlused oleksid usutavad ja sidusad.

Ent usutavuse loogika on samuti paradoksaalne. Mäletan lugu ühest lesbinaisest, kes andis kohtus ütlusi, kuidas ta oli oma koduriigis kandnud mehelikke rõivaid. Kohtunik ei tahtnud teda uskuda. Ta pidas ebatõenäoliseks, et naine oli võtnud homofoobses ühiskonnas mehelikult käitudes nii kõrgeid riske. Geimehi ei usuta, kui nad pole naiselikud. Lesbinaisi ei usuta, kui nad pole mehelikud. Kui lesbinaised on liiga mehelikud, siis see on taas probleem.

Mis sa arvad, kust sellised stereotüübid pärinevad?

Stereotüübid ringlevad ühiskonnas. Migratsiooniametnikud ja kohtunikud on ühiskonna liikmetena neist samuti mõjutatud.

Varjupaigataotlejatelt nõutakse pidevalt tõendeid, mis nende väiteid kinnitaksid. Ometi ei anna riigivõimud välja ametlikke tunnistusi, et nad kedagi taga kiusavad. Kas LGBT põgenikel seondub tõendite esitamisega just neile iseomaseid raskusi?

Paljud LGBT põgenikud on kogenud vägivalda oma pereliikmete või lähedaste inimeste poolt. Nende tagakiusajaks ei ole alati riik, see võib olla ka perekond.

Tuleb ette, et LGBT põgenikel pole kedagi, kes nende toetuseks tunnistaks. Sageli ei räägi LGBT põgenikud oma seksuaalsusest isegi uues elukohas tekkinud lähikonnale. Nad kardavad, et päritoluriiki jäänud pereliikmed võivad sellest sõprade kaudu teada saada. Kuid asüülimenetluse käigus oodatakse neilt pereliikmete või sõprade tunnistusi.

Seaduse järgi tuleb LGBT põgenikke tunnustada ka siis, kui nad pole kapist välja tulnud. Paberi peal on see küll niimoodi kirjas, kuid reaalsus on keerulisem. LGBT identiteeti varjavatel asüülitaotlejatel on palju raskem tõestada oma usutavust. Varjupaigataotlejaid, kellel on partner, usutakse lihtsamini. Seejuures on romantiline armastus eelistatud positsioonis. Teist tüüpi lähedussuhteid enamasti ei tunnustata.

Me oleme nüüd palju rääkinud lesbidest ja geidest. Kas su uurimistöösse olid kaasatud ka transsoolised põgenikud? Kuidas erines nende kogemus seksuaalse orientatsiooni alusel kaitset taotlevatest põgenikest?

Need kaks gruppi kogevad sarnaseid probleeme, osalt seetõttu, et kohati nende identiteedid ristuvad. Mina leidsin uurimistöö käigus üksnes väikse arvu põgenikke, kes otsisid varjupaika soolise identiteedi alusel. Seetõttu hakkasin endalt küsima, kas trans põgenikud puutuvad asüülimenetluse käigus kokku teistsuguste väljakutsetega. Arutlesin selle üle transsooliste varjupaigataotlejate, juristide ja tugiorganisatsioonides töötavate inimestega. Suutsin tuvastada kaks mõjukat põhjust, miks transsoolisi varjupaigataotlejaid oli nii vähe. Esiteks kartsid transsoolised põgenikud, et nende biograafiad on liiga keerulised. Võimaluse korral esitasid nad asüülitaotluse seksuaalse orientatsiooni alusel. Eriti sageli tegid sellise valiku mittebinaarse sooidentiteediga põgenikud. Teiseks tuli sageli ette, et trans põgenike advokaadid “lihtsustasid” või moonutasid nende lugusid. Ka kohtunikud ei võtnud nende eluloo kõiki nüansse arvesse. Tihti suutsid nad enda ees näha vaid naiselikku meest või mehelikku naist. Asüülimenetluse käigus muutusid transsooliste autobiograafiad hoopis gei- või lesbibiograafiateks. Samamoodi muutus menetluse käigus nähtamatuks ka biseksuaalsus. Põhjusi tuleb ilmselt otsida migratsiooniametnike nõudmisest sidususe järele. See survestab asüülitaotlejaid rõhutama oma eluloos just neid aspekte, mida otsusetegijad kuulda tahavad.

Kas leidub ka LGBT põgenikke, kes ei maini rahvusvahelist kaitset taotledes oma seksuaalset või soolist identiteeti, sest nad ei julge seda infot riigivõimude kätte usaldada?

Jah. Usaldamatust võimude suhtes leidub kindlasti, sest osad LGBT põgenikud on kogenud oma koduriikides politseivägivalda ja tagakiusamist võimudelt.

Teisalt jälle mõned inimesed lihtsalt ei teagi, et seksuaalse orientatsiooni või sooidentiteedi alusel saab rahvusvahelist kaitset küsida. Teadlikkus on aastate jooksul siiski suurenema hakanud.

Leidub ka põgenikke, kes otsustavad oma seksuaalsusest mitte kõneleda, sest see on intiimne asi. Kui nad pole sellest kunagi kellelegi rääkinud, siis nad ei ütle seda ka Suurbritannia migratsiooniametnikele.

Oma uurimistööd tehes nägin ma, et kõige esimesest asüülitaotlusest jäeti seksuaalsuse aspekt reeglina välja. See asjaolu näitab, et levinud ettekujutus “asüüliõngitsejatest” on müüt.

Kas seksuaalse orientatsiooni esialgset mainimata jätmist ei kasutata asüülimenetluse hilisemates astmetes LGBT põgenike vastu?

Ei. Suurbritannias ei käsitleta seda kahtlustäratava asjaoluna, sest LGBT põgenikke toetavad juristid on teinud head selgitustööd. Migratsiooniametnikud on teadlikud, et LGBT põgenikel on raske oma seksuaalsusest avalikult rääkida.

Kuidas toimib LGBT perekondade taasühinemine?

Perekondade taasühinemist reguleerib Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 8. Kuid perekonna taasühendamine selle regulatsiooni alusel on aeganõudev protsess ja Suurbritannias ei kaasne sellega tasuta õigusabi.

Praktikas on pigem nii, et seksuaalse orientatsiooni alusel kaitset palunud põgeniku partner tuleb samasse riiki ja küsib samuti kaitset. Esimesena saabunud partneri varjupaigataotlus või pagulasstaatus toimib seejuures toetava asjaoluna.

Aga lapsed?

Intervjueerisin oma uurimistöös kahte Aafrikast pärit naist, kellel on lapsed. Nende asüülimenetlus oli väga vaevaline. Migratsiooniametnikud ei tahtnud uskuda, et nad on lesbid. Kui nad lõpuks pagulasstaatuse said, siis läks mitu aastat, kuni neil õnnestus lapsed Suurbritanniasse järele tuua.

Sa oled oma uurimistöös kriitiliselt analüüsinud, kuidas varjupaigamenetluses mõistetakse autentsuse mõistet. Mida sa sellest arvad?

Kui LGBT põgenik esitab migratsiooniametnikele oma loo, siis ta peab olema usutav. Ta peab olema autentne ja rääkima tõtt. Et tema lugu oleks sidus, peab ta ennast hästi ette valmistama ja selle jutustamist harjutama, vastasel juhul teda ei usuta. See on asüülimenetluse paradoks – autentsus peab olema hästi konstrueeritud, sest vastasel juhul seda ei peeta usutavaks. Autentsuse juures ei ole mitte midagi loomulikku!

See on tähtis asjaolu, mida põgenikud peavad silmas pidama. Asüülimenetlus on juriidiline protseduur ja inimesed, kes selle protseduuri läbivad, peavad olema hästi ette valmistatud.

Sa osalesid oma uurimistöö läbiviimise ajal ka ühes teatrigrupis. Eesmärk oli leevendada pidevat autentsuse survet, mida varjupaigataotlejad kogevad. Räägi sellest ka!

Teatrigrupp oli osa sellest tugiorganisatsioonist, mille juures ma töötasin. See oli hästi mänguline raamistik. Varjupaigataotlejatele oli näitlemine vabastav kogemus. Neile pakkus kergendust olla vahelduseks olukorras, kus keegi ei hinda neid selle järgi, kas nad räägivad tõtt.

Paradoksaalsel kombel toimis teatrigrupp ka omalaadse ettevalmistusena varjupaigaintervjuu jaoks. Teater õpetab lugusid looma ja jutustama.

Mul on siiani meeles üks sketš, mille põgenikud üheskoos välja mõtlesid. See oli humoorikas ja irooniline versioon inglise saatesarjast “X-Factor”. Sketši nimi oli “Are you gay enough to stay?” Kolm kohtunikku hindasid kandidaate, kas nad on piisavalt geid, et saada Suurbritannias elamisluba.

(Politsei ja Piirivalveameti esindaja sõnul on ka Eestis LGBT inimesed tagakiusamise tõttu kaitset palutud ja saadud, kuid statistikat selle kohta ei tehta. Toim). 

10
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Sõnastik: ageism ehk vanussurve

Sõna vanussurve (inglise k ageism) märgib vanuselist tõrjumist ehk negatiivseid, eelarvamuslikke stereotüüpseid suhtumisi ja diskrimineerimist vanuse alusel. Vanussurve on kahjulik,…