Liiga valus, et olla tüdruk
Avaldame Feministeeriumi lugeja kogemusloo, milles ta kirjeldab oma mina kujunemise tingimusi varasest noorusest praeguseni. Hoiatus! Artikkel võib olla häiriv, kuna sisaldab seksuaalse ja vaimse väärkohtlemise kirjeldusi!
Ma olen kuus. Naabrid ja sugulased kutsuvad mind tütarlaps Peetriks. Tütarlaps Peetri nime abil tahavad nad mind heaks tüdrukuks alandada. Ma ei ole seda, naer on liiga vali ja käitumine liiga elav, olen liiga sageli puu otsas. Põlved on ka liiga marraskil, sest üle kõige meeldib mulle rattaga sõita. Ainult et ma olen selleks liiga koba. Nad võiksid mind kutsuda nimetusega „tütarlaps Liiga“. Sest seda, leiavad nad, ma olen — alati liiga. Liiga midagi. Liiga vähe, liiga palju, liiga aktiivne, liiga rahutu, liiga elav, liiga valju naeruga, liiga julge, liiga tark, liiga edev, liiga ninakas.
Ma olen neliteist ja mu vanaema räägib minuga kohtudes iga kord minu kehast. Vanaema juurde kõrvalmajja pean ma minema iga päev, sest vanemad on tööl ja omapäi olla mul ei lubata. Vanaemalt saan muutustest iga päev suulisi raporteid. Kilo juures. Kilo maas. Nii tubli, tüdruk Peeter! Lõpuks! Õhtuti teleri ees istudes sisendab ta mulle naiseks olemise suuremaid eesmärke. Ilu. Välimus. Rikas mees. Ja mina olen hea naine.
Vanaema paneb külmkapi peale A4-formaadis paberi, millele on hariliku ja joonlaua abil hoolikalt joonistatud tabel. Mina ja mu täditütar – otsustas memm – hakkame võistlema, kes kaotab rohkem kaalu. Ma ei julge enam süüa.
Ma olen kuusteist. Mu peretuttav vägistab mu. Tähendab – vist. Ma ei tea. Ei tea, mis täpselt juhtus kõigil neil kordadel, kui ma ärkasin tema juures peatudes hommikuti nii uimasena ja valusa tupega. See juhtub veel ja veel. Järgmised aastakümned püüan panna igasse hetke kogu oma energia, veenmaks end, et midagi ei juhtunud. Mitte midagi. Ikka ju võib vahel valus olla. Juhtub. Muidugi. Eks?
Kui kaua saab minevikku olematuks valetada? Sa jooksed. Nagu maratoni. Aga sinu jälitaja on tugevam. Oma ilusa valega jõuad sa teatud maani. Ühel päeval – see juhtus aasta eest – sai ta mu kätte. Ma rääkisin terapeudile. Ja varisesin kokku.
Ma olen kaheksateist ja kuulen suguvõsa pidulauas, kuidas naised valjuhäälselt kinnitavad, et need ohvrid, ei, „ohvrid“, muudkui valetavad. Selle kohta, mis juhtus. Sest nad on rahaahned ja püüavad manipuleerida. Mehed noogutavad heakskiitvalt. Nad on nii rahul oma mõistlike naistega. Nii rahul. Tõusen. Lahkun lauast. Nad hakkavad laulma. Ma ei suuda enam.
Ma olen kakskümmend neli ja ikka veel (EITUS-EITUS-EITUS) süütu. Ma ei saa aru, miks ma meeste eest põgenen. Ka nende, kes tahavad mind armastada. Ma ei saa aru, miks ma iga kord ärevusest oksendan, kui ma mõne mehega üksi ruumi jään. Ma ei saa aru, mis mul viga on.
See läheb paremaks. Kui mees on suhtes, siis on turvalisem. Siis on vähem võimalusi valuks. Ehkki … midagi pole ju minuga juhtunud, onju (EITUS-EITUS-EITUS)?
Tol suvel joon ma end täis ja lasen purjus ja poolkõva peenisega töökaaslasel teha minuga, mida ta tahab. Ja ma vihkan ennast.
Ma olen seitseteist ja kakskümmend neli ja kakskümmend kaheksa ja ikka veel öeldakse, et ma olen liiga. Ka täna. Just täna öeldi. Tööl.
Ma olen kolmkümmend kaks ja mu günekoloog pahandab minuga, sest mul pole lapsi. Mitte ühtegi. Ta annab mulle korralduse sellega pihta hakata. Hinge raputav valu, mis kunagi sai alguse mu tupest, on nüüd igal pool. Isegi mu varbaküüntes.
Nii ongi õige, leiavad nad. Alandada, suruda, hurjutada mind vaikseks, tillukeseks, heaks tüdrukuks, kes taluks selle kõik ära.
Ja nad ei saa aru. Minust. Ja nad ei hakkagi vist kunagi saama.
