Ma ei taha EKRE-Eestit just laste pärast

Nagu viimastelgi aastatel korraldati Eesti Vabariigi aastapäeva õhtul tõrvikurongkäik. Korraldaja ise reklaamib seda kogupereüritusena, erakonnast sõltumatu isamaalise rahvapeona. Seda juttu on äärmiselt raske uskuda, arvestades asjaolu, et üritust korraldab rahvuskonservatiivne partei. Et erakonna esinumbrid rongkäigul kõnet peavad. Et rongkäigu eesotsas kantakse suurt plagu EKRE loosungiga. Sõltumatu üritus? Lubage naerda.

Vaatasin minagi seda rongkäiku ja hakkas üsna kõhe. Iga aastaga võtab sellest paraadist osa rohkem inimesi, iga aasta on loosungid valjemad ja näod kurjemad. Seda kõige vaadates hakkas üsna hirmus.

Ma tahan, et mu pojad austaks naisi

Ma ei taha sellist Eestit, mille „eest“ EKRE seisab, ei endale ega oma lastele. EKRE-le meeldib mainida enda programmides ja lubadustes lapsi ja lastega peresid. Iroonilisel kombel on mu lapsed muu hulgas põhjus, miks ma ei taha EKRE Eestit. Nemad peavad selles Eestis üles kasvama ja elama ning nagu iga vanem, tahan minagi neile parimat. Ma tahan, et minu lapsed kasvaks üles usus ja teadmises, et kõigil inimestel on võrdsed õigused ja võimalused, olenemata nende soost, orientatsioonist või nahavärvist.

Samuti tahan ma, et nad julgeks armastada seda, keda nad ühel päeval armastama hakkavad, kartmata seejuures tagakiusamist ning solvanguid, teades, et neil on õigus ka seaduse silmis oma liitu kinnitada. Et nad saaks reisida, elada ja töötada Euroopa Liidus. Ma tahan, et minu pojad austaks naisi – ma ei näe mingit õigustust 21. sajandil kasvatada seksiste ja misogüüne, kes väidavad, et 27-aastane ilma lasteta naine on „ühiskondlikult kahjulik element“, ning kes näevad naistes eelkõige sünnitusmasinaid, järgmisena iluasju ja alles seejärel nendega võrdseid inimesi.

Ma ei vaja kaitset asjade eest, mis ei hirmuta

Ma ei arva, et ma peaksin lapsi kaitsma „homopropaganda“ eest nagu konservatiivid mulle sisendada üritavad. Teadmine, et inimesed on erinevad ning see on täiesti normaalne, ei muuda kellegi soo- ega seksuaalidentiteeti, pigem suurendab silmaringi ning sallivust erinevuste suhtes. Soolisusesse ja seksuaalsusesse puutuvate teadmiste noorteni viimisel on aga hindamatu roll neile lastele ja noortele, kes ehk end „normist“ erinevana tunnevad. LGBTQ noorte hulgas esineb muuseas statistiliselt rohkem depressiooni ja suitsiidirisk on võrreldes eakaasastega suurem. Osaliselt on see kindlasti seotud tundega, et nad ei sobitu, osaliselt aga ka avaliku halvakspanuga. Parem teadlikkus ning normaliseerimine võrdub rohkema (nii enese kui ka teineteise) mõistmisega.

Ma ei taha, et mu pojad arvaks, et nendest erinev inimene on kuidagiviisi halvem, hälbelisem ja vähem väärtuslik. Tegelikult olen ma seda maast madalast neile ka õpetanud. EKRE esindab minu jaoks harilikku koolikiusajamentaliteeti, lihtsalt teisel tasandil. Ma ei taha kumbagi – ei seda, et mu lapsi kiusataks, ega seda, et nendest saaks kiusajad. Ja seda nii koolis kui ka edaspidises elus.

87
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka