Mari-Liis Sepper: laine langus
Naiste laine uhtus aasta alguses üle Tallinna vanalinna tänavate, kui umbes pool tuhat feministi marssis soolise võrdõiguslikkuse eest. Sarnast naiste lainet nägime ülvalimiste eel Eesti poliitikas. Kolmel parteil olid peaministrikandidaatideks naised: Reformierakonnal Kaja Kallas, Eesti 200 Kristina Kallas ja Eestimaa Rohelistel Züleyxa Izmailova. Lisaks oli sotsiaaldemokraatide tähtkandidaadiks Marina Kaljurand, kes sotsidele ka enim hääli tõi. Sotsidel häälemagnetiteks osutusidki just naised (Katri Raik, Helmen Kütt, Riina Sikkut ja Heljo Pikhof). Ka valimisdebattides andsid uute teemade ja värvikamate lahenduste pakkumisega tooni naissoost parteiliidrid. Mõeldagu näiteks keskkonnakaitse ja loomaõiguste küsimusele või eesti ja vene kogukondade segregatsiooni teemale.
Riigikogusse pääses sel korral ka rekordarv naisi – 28. Veel paar nädalat tagasi võis loota, et lõpuks ometi on Eesti poliitika olevik ja tulevik valgustatud tugevate naispoliitikute särast. See, et praegu on valitsust moodustamas esimese oodatud naispeaministri asemel, kes pealegi sai rahvalt suurima toetuse, Jüri Ratas, tekitab paljudes nõutust ja pahameelt. Näiteks peegeldus Postimehe, läbi aastate selgelt IRLi (endine Isamaa) ja Reformierakonda pooldanud toimetuse hirm uue koalitsiooni ees sinirohelises toonides illustratsioonis kolme tuntud meespoliitiku inetuks moonutatud näoga, mis saatis uudist, et koalitsiooni on asunud moodustama EKREIKE.
Selle kõrval on teinud kõva häält närvilised meesajakirjanikud ja -poliitikud, kes ruttasid vibutama näppu Kaja Kallase suunas. Õpitagu Rataselt alandlikkust ja poliitmänge jms. Nii läbinähtav on see toon, teada ja tuntud kõigile naistele tööelust – mehed õpetamas, kuidas peab ja kuidas ei või. See stiil on nõnda ära tüüdanud, et ei viitsi seda isegi väga kommenteerida.
Laiemat üleriiklikku ja isegi riigiülest pilti silmas pidav selgrooga poliitik on olnud just Kaja Kallas, kellel oli pärast valimisi ainukesena julgust öelda välja, et paremäärmuslikke populiste, kelle poliitsõnavara koosneb ksenofoobsetest ja seksistlikest väljaütlemistest, tema oma koalitsioonis näha ei taha. Ta on teeninud selle eest ära aplausi, mitte solvumise. Aastate pärast on ehk rohkem inimesi, kes vaatavad sellele hetkele Eesti poliitikas tagasi heatahtlikuma pilguga. See oli moment, kus ka teistel parteidel oli võimalus koos astuda vastu poliitjõule, kes on viimas Eestit kohta, kuhu enamik meist minna ei taha, kelle poliitilised püüdlused seostuvad tagasikäigu ja kinnisema ühiskonnaga.
See, et Keskerakond Kallase kombel ei talitanud, oli ootuspärane. Keskerakond on üks vähestest, kes suudab EKREga populismis võistelda. Seega on EKRE ja KE üksteise leidmine mõnevõrra loogiline, ehkki nende valimisprogrammid on paberil nii erinevad. Nende liidul saab olema aga üks positiivne tulemus – mõlemad kaotavad oma toetajaid, sest paljud nende valijaist näevad teineteise parteides risti vastupidisel seisukohal olijat. Keskerakonna ambivalentsed suhted Venemaa poliitjõududega ja sõbralikkus venekeelsete elanike suhtes ärritavad ekrelasi. Teisalt ei saa Keskerakonna pooldajatel olla kahtlusi, et EKRE kui marurahvuslaste parteil ei ole huvi tasandada eesti ja vene kogukondade segregeeritust või rahvusgruppide võimaluste ja õiguste ebavõrdsust. Ehk siis teisisõnu, kui nad koos valitsevad, peab sellest sündima veel suurem poliitiliste seisukohtade segapudru kui see, mida mõlema partei valimisprogrammid täis olid. Samuti võib juhtuda, et võimu nimel peavad parempopulistid loobuma nii mõnestki ratsust, millel abil nad seni pettunud ja rahulolematute kodanike hulgas toetust on kogunud. Kindlasti on nende hulgas enamik utoopilistest sotsiaalpoliitika lubadustest. Väga võimalik, et ka osa ähvardustest pöörata tagasi senised Eesti edusammud inimõiguste tagamisel. Mis ei tähenda, et kodanikkond ja põhiseaduslikud institutsioonid, kelle ülesanne on kaitsta põhiõigusi, ei peaks väga valvsalt iga nende sammu neis küsimustes jälgima ning tegutsema aktiivselt selle nimel, et neid õiguste standardeid, mis juba kätte võideldud, madalamale ei kisutaks.
Mesilased ja NATO
Möödunud reedeks,16. märtsiks, kui kõnelused olid kestnud terve töönädala, oli teada, et EKREIKE koalitsioon toetaks mesilasperesid ja põllumehi ning jätaks Eesti Euroopa Liitu ja NATOsse. Samuti pidi jääma Eestile Ratase armust alles ravikindlustusega kaetud abort. Kõige konkreetsem kokkulepe oli saavutatud ühte riigiametisse uue piirivalve ülesandega struktuuriüksuse loomise osas. Kõlab nagu aprillinali? Täpselt nii palju oli uue võimaliku valitsuse plaanidest ajakirjandusele teada antud. Esimene nädal ei andnud seega tunnistust avarapilgulisest visioonist või suurepärasest juhtimisvõimest, mida lahendamist vajavate probleemide keerukusele mõeldes väga Eestile vaja oleks. Tuletan mõned neist lugejale meelde. Maailm liigub endiselt kliimakatastroofi suunas, aga Eesti jätkab põlevkivienergia tootmise subsideerimist. Arvestatav osa Euroopa riikidest kogeb radikaliseerumist nii parteipoliitikas kui ka linnatänavatel. Eesti ühiskond on lõhestunud ja see avaldub kõige selgemini avalikes aruteludes, nagu väljendub radikaliseerumine tänaval toimuvates rünnakutes vähemusgruppide esindajate vastu. Eesti klantsmainet e-riigina tumestavad muu maailma silmis rahapesuskandaalid ja jutud Skandinaavia pankade lahkumisest. Millegipärast ei olnud ükski neist küsimustest, v.a keskkonnakaitse teema mesilasperede kaitsmise näol, kolmiku prioriteetsete teemade seas.
Ootame pikisilmi ja helkivi hambu lepet
Uus nädal on alanud uue hooga ja Ratas on kinnitanud, et koalitsioonilepe ei jää NATO ja mesilaste pooldamise abstraktsuse tasemele. Koalitsioonileppe konkreetsus on väga oluline kodanikeühendustele, kes on ajakirjanike kõrval olulisim jõud, et sundida valimistevahelisel perioodil valitsust vastutust võtma. Kui koalitsioon lubab leppega ebamääraseid iseenesestmõistetavusi, on kodanikeühendustel keeruline seadusandlusesse panustamise eesmärgil valitsuse tegemistega sammu pidada. Raskem on ka kodanikuna valitsusperioodi lõppedes midagi poliitikutele ette heita, kui algne plaan, mida kavatsetakse ära teha, on tühine. Koalitsioonileppe avalikuks tulekul saab ka analüüsida, kui kardinaalseid järeleandmisi on parteid oma erinevatest lähtepositsioonidest tulenevalt võimule saamise eesmärgil teinud.
Ma olen sul teine!
Naiste laine ajutise languse tõi kaasa poiste mäng, milles kosja köitmisel tahtsid nii Ratas kui ka Seeder oma “aktsiaid” pipardamisega kergitada. Poliitikas on see lubatud ja harilik. Kui on võimalik jõupositsioonil ettepanekutegijat huvipuudusega heidutada, siis seda tehakse. Heal juhul toob see lõpuks partnerid taas kokku võrdsematena. Kui parafraseerida Ruja laulu refrääni, siis sel korral rikkus mängu ilu Isamaa, kes hakkas solvunult kisama: “Ma olen sul teine!” Miks olekski Reformierakond pidanud priskema koostööpartneri asemel lahja Isamaa favoriidiks tõstma? Kuidas iganes mängud ka ei kulge, praegu veel kriisi ei ole. Üksnes poliitiline seksapiil vihiseb mänguritest meespoliitikutest välja nagu õhk auklikest kummipartidest. Samas on naiste kui suurima sotsiaalse grupi poliitiline eneseteadvus endast tunda andmas nagu hiiglaslik loom, mis on seisnud kaua liikumatult, nii et paljud on isegi ta peale astunud, aga kes hakkab nüüd end liigutama ja oma tahtmistest rohkem kui kunagi varem teada andma. Anname endast siis teada, nii et uus valitsus seda iga päev tunneks!
*Artiklis on kasutatud väljendeid Andres Ehini ja Ott Arderi luulest.
