Märkmeid võrdsusest ja vabadusest Toril Moi ainetel

1.

Vabadus ja võrdsus on suured sõnad. Küsige ükskõik kellelt (võite eksperimendi huvides küsida ka naistelt). Ja seda hoolimata asjaolust, et juba viimased kaks sajandit läbib võrdsusidee rõõmsalt kogu euroopa mõttelugu ja tuksleb meie teoreetilise südametunnistuse keskmes. Ikka näivad need meie jaoks päratud juba ainuüksi ideena, kuigi arvame täpselt teadvat, mida need sõnad tähendavad. „Ma olen vaba tegema mida iganes (saama emaks või mitte, õppima lasteaiaõpetajaks või inseneriks), aga ma ise valin olla ema ja õppida lasteaiaõpetajaks“, „Kõik see, mida oma kehaga teen, on mu vaba valik“, „Ma jään lastega koju oma vabal valikul, keegi ei käskinud, ise tahtsin“, „Mind ei ole kunagi diskrimineeritud. Ma lihtsalt ise ei ole tahtnud karjääriredelil tõusta“…

2.

Toril Moi pakub skeemi, kuidas võiks alustada selles teemas orienteerumist: „Esiteks, võrdsus ei tähenda samasust. Samuti ei tähenda see identsust. Kui naised räägivad võrdsetest õigustest, siis ei taha nad olla meeste või kellegi teisega samasugused. Võrdsuse vastand on ebavõrdsus, mitte erinevus. Samasuse, identsuse vastand on erinevus. Kuni me ei jõua neis lihtsates punktides selgusele, ei saagi me teada, mida öelda inimestele, kes pööravad iga võrdsete õiguste teemalise arutelu aruteluks meeste ja naiste vahelistest erinevustest. Nagu oleks sel tähtsust“.

Lühidalt: olla võrdõiguslikkuse poolt ei tähenda olla erinevuse vastu ega poolt, see tähendab olla ebavõrdsuse vastu.

3.

Heidegger väitis, et iga ajastu mõtleb ühte ja ainult ühte asja, ent sooline erinevus – ja seda võime rahumeeli väita (ka meeste seltskonnas, sest eksimine on välistatud) – on ainuke muutumatu faktor, millel põhineb mitme ajastu mõtlemine. Niivõrd ilmselge ebavõrdsuse „loomulikuks“ kuulutamine, nagu on seda bioloogilistele erinevustele rajatud ning nendega põhjendatud sugudevaheline ebavõrdsus, lihtsustas tunduvalt, ning teeb seda tänaseni, võimalust mitte võtta võrdsusideed liiga tõsiselt ning panna sellele rahutuks tegevale ja kohati lausa häirivalt ebamugavale mõttele piirid. Modernsed mõtlejad jätsid südamerahuga võrdsusideest välja naised, orjad ja vaesed.

Ja tõele tuleb au anda, täna jookseb see piir endiselt väga madalalt, sest pea’ iga arutelu soolise võrdsuse teemadel jõuab lõpuks punkti, kus keegi suunab pilgu murelikult igavikku ja küsib: „Miks te, naised, tahate meesteks saada?“ (Vaadake ahve või luike! Milline sugudevaheline harmoonia!)

4.

Moi sõnul näib isegi Jill Scott aktsepteerivat, et erinevus on tegelikult sobilik vastand võrdsuse-terminile. See segadus lubab Scottil väita, et feminismi ajalugu on lahendamatu dilemma lugu. Seal aga, kus Scott näeb paradoksi, näeb Moi lihtsalt segadust, mida on tavapäraselt kasutatud naiste vastu. See on pannud meid arvama, et eksisteerib kahte tüüpi feminismi, nimelt võrdsuse feminism ja erinevuse feminism. See on tõsi, et feministid pole sugudevahelistes erinevustes ühte meelt, kuid suurem või väiksem huvi erinevuse vastu eeldab mõlemal juhul võrdseid õigusi. (Kui Moid on raske tõsiselt võtta, sest tal on heledad juuksed ja emakas, siis meenutame, et nii Toqueville kui ka Hayek rõhutasid, et kõik erinevused nõuavad eelnevat võrdsust, alles seejärel saab esineda õigus erinevusele. Väitel on kohe suurem kaal, kas pole?).

Moi sõnul on feminism nagu teisedki poliitilised liikumised kriitika ja utoopia segu, mille eesmärk on luua mitteseksistlik ühiskond. Feminism on vastus seksismile. Põhjus, miks feministid naisi eraldi välja toovad, on selles, et seksism praagib nad välja. Kui kaob seksism, võib kaduda ka feminism.

5.

Mehed ei näe end konkreetse soo esindajatena. Maskuliinseid jooni peetakse meie liigile tüüpilisteks, samas kui naistel esineb spetsiifilisi tunnusjooni, mis neid normist eristavad. Naiselikkuse tunnemegi üldjuhul ära just selle järgi, et liigile omaseid jooni leidub nende juures vastupidises vormis (mis muu on vagiina kui ümberpööratud tühi peenis, eks?) või pole neil neid jooni üldse. Selle asemel täheldame naiste juures üllatavaid nähtusi, näiteks menstruatsioon. Ent see kõrvalekalle teebki naised võluvalt teistsuguseks. Ja siinkohal pole vaja ilmselt selgitada, et „teistsugune“ ei tähenda rikastavat ja samaväärset, vaid ikka vana head seda, kes erineb normist ja on seega vähem väärt. Ja kui otse tuleriidal enam põletama ei hakata, siis ega presidendiks ka ei saa ju kohe panna (või mida veel? Äkki rahandusministriks? No kuulge, poisid, see on ju absurd!).

6.

Enamik moodsaid sooteooriad väidab, et kõik erinevused tulenevad kultuurist, ühiskonnast, soodiskursusest või sooideoloogiast. Kuid see tõstatab Moi meelest vale küsimuse. Ükskõik mida me ka sooliste erinevuste juurte kohta öelda saame, ei aita see meil vastata tegelikule küsimusele – kuidas luua ühiskonda, kus nii naised kui ka mehed naudivad täielikku vabadust, õiglust ja võrdsust? Küsimus, mille peame tõstatama, pole mitte see, mis või kes on naised, vaid millised on nende võimalused. Milleks/kelleks võivad naised saada?

„Õige tegu ei sõltu sellest, mida usume või teame sooliste erinevuste põhjustest,“ väidab Moi. „Õige tegu sõltub meie eetilistest ja poliitilistest ideaalidest, väärtustest, millesse usume.“

Seega ei vaidle me naiste võrdsete õiguste üle seepärast, et naistel on grupina eriline identiteet või tunnused, vaid seetõttu, et kõigil inimestel peaksid olema need õigused. Teooriad meeste ja naiste olemusest pole siinkohal lihtsalt olulised. Muidugi eksisteerivad| meeste ja naiste vahel bioloogilised erinevused, nendib Moi, ent kontekstist välja rebitud bioloogilised andmed ei selgita iseenesest mitte midagi.

Lühidalt öeldes võivad naised sama hästi olla trans- või intersoolised, lesbid või mehed, keda peetakse naiseks. Igaüks, keda peetakse naiseks, võib mahtuda selle dilemma raamidesse. Seksistlikus ühiskonnas lihtsalt nähakse naiseks peetud inimest meesnormi suhtes Teisena.

7.

Ja me elame seksistlikus ühiskonnas. Meeldib see meile või mitte, märkame me seda või ei, mõjutab see iga naist. Inimkonna marginaliseeritud ja rõhutud osasse kuulumine tekitab ajapikku indiviidides väga keerulisi kohanemisnähusid, sest mängu tulevad enesehinnangu ja -teadvuse teemad nagu ka erineva suurusjärgu ellujäämisküsimused.

Seksismi puhul toimub midagi sarnast sellele, mida võrreldakse sarvede kasvamisega: alul on väga valus, ent hiljem saab neist osa maastikust. Mässumeelsusest saab sarkasm, varem hämmingut tekitanud olukorrad ajavad naerma. See on pideva võitlusvaimu väsimust arvesse võttes mõistetav ja auru välja laskmiseks aeg-ajalt tervitatav. Samas peitub siin oht alla anda, kohaneda, uinuda. Mis veel hullem, oht hakata seksismi tõe, objektiivsuse ja reaalsuse pähe võtma.

8.

Moi toob naiskirjanike näite, kes kinnitavad uhkelt (või siis mitte) intervjuudes, et nad pole naiskirjanikud. „Kui ma kirjutan, pole ma ei mees ega naine, ei koer ega kass, ma pole mina ise, ma pole enam midagi,“ lõrises Nathalie Sarraute 1984. aastal antud intervjuus.
„Esiteks, kui naine arvab, et ta peab midagi taolist ütlema, siis pole see iial see, mida filosoofid propositsiooniks nimetavad, väide, milline on maailm. (Kui see oleks seda, oleks see ütlus ilmselgelt absurdne),“ selgitab Moi. „See on pigem miski, mida naine võib öelda vastuseks provokatsioonile. Ja tavaliselt kerkib see esile siis, kui keegi on püüdnud naist vangistada tema bioloogilise või sotsiaalse soo raamidesse. Sellistel juhtudel keelatakse naisele sissepääs üldise juurde. Tal pole lubatud esindada inimkonda, ta võib esindada ainult naisi.“

9.

Vabadus ja võrdsus on suured sõnad. Arvame ja usume, et oleme need saavutanud, hoolimata ilmselgetest ebavõrdsuse näitajatest. Kas me saame rääkida vabadusest, kui ei eksisteeri eelnevat võrdsust? Idee tasandil ollakse küll sugudevahelise võrdsuse poolt (välja arvatud suurem osa eesti meespoliitikutest, aga see tuleneb sellest, et terve talupojamõistus on Euroopa mõtteloosse oma panust alles andmas), ent seesama võrdsusidee jääb paratamatult ja lootusetult kinni sugudevaheliste hierarhiliste suhete rägastikku, mida nõuab meie eluviis ja seda toetavad institutsioonid.

10.

Kui prantslane Simone de Beauvoir kirjutas 1949. aastal, et „vabad naised sünnivad alles praegu“, oli ta samuti prantsuse filosoof Moi meelest liiga optimistlik. Moi ei arva, et ta enda põlvkondki iseloomustaks vabade naiste elusid. „Esiteks,“ kinnitab Moi, „ei sõltu vaba naine majanduslikult kellestki. Ta teenib elatise oma enda tööga“.

Siin aga tahaksin käe tõsta, sest see kõik pole nii lihtne, et alustatud mõte lihtsalt sinnapaika jätta, ent Moi on Tallinnas ja mina teisel pool arvutiekraani. Nimelt, me rõhume majandusliku iseseisvuse tähtsusele siiski neoliberaalses kontekstis, mida iseloomustab sügav ebavõrdsus, ebastabiilsus, töötingimuste ebainimlikkus ning tööliste turvatunde ja kaitse puudumine. Lisaks konkureerime sooliselt ebavõrdses, tugevalt segregeeritud ja palgalist diskrimineerimist tolereerival tööturul. Rääkida antud kontekstis töökohast kui võtmest vabadusse kõlab pisut lühinägelikult kui mitte lausa küüniliselt. Sest see tähendaks otsekui seda, et me ei saa ega tohi leppida sellega, et oleme mehest majanduslikult sõltuvad (ja „teenime“ hea elu võimaldamise eest tänutäheks meest kodus), kuid lepime sellega, et tööandja ja tööstruktuurid meid rõhuvad ja orjastavad.

Millisest vabadusest me saame taolistes tingimustes rääkida, ainult unistadagi, kritiseerimata tööturul toimuvat?

Vaba naine, lisab Moi, tunneb end vabana, et kogeda elu, kunsti, tööd, armastust, seksuaalsust ja emadust ühiskonnas, mis ei mõista naist nende vabaduskogemuste pärast hukka. „Seni on väga vähesed naised saanud nautida taolist vabadust. Me ei tea ikka veel, milleks või kelleks võivad naised saada. Võib-olla on vabad naised sündimas just nüüd,“ soovib ta lõpetada optimistlikul toonil, ent ikkagi vajub masendus musta tekina meie peale.

P.S. Siin kohal meenub mulle Žižeki räägitud vana Saksa Liiduvabariigi nali, kus saksa tööline leiab tööd Siberis. Teades, et tsensorid loevad läbi kogu kirjavahetuse, ütleb ta oma sõpradele: „Lepime kokku koodi. Kui teieni jõuab sinise tindiga kirjutatud kiri, siis on see, millest kiri räägib, tõsi. Kui kiri on kirjutatud punase tindiga, siis mitte“. Kuu aja pärast saavad sõbrad esimese kirja, mis on kirjutatud sinise tindiga: „Siin on kõik suurepärane: poed on lookas, toitu on küllalt, korterid on suured ja korraliku soojustusega ning kinodes jooksevad lääne filmid. Ainuke, mida siin ei leidu, on punane tint“.

Žižek küsib seejärel, kas see pole mitte meie situatsioon: „Meil on kõik vabadused, mida soovime. Ainus, mida meil pole, on punane tint: me tunneme end vabana, sest meil puudub keel väljendamaks meie vabaduse puudujääke“.

Punase tindi puudumine tähendab Žižeki jaoks seda, et põhiväljendid, mida kasutame täna, kirjeldamaks olemasolevaid konflikte nagu terrorismivastane sõda, demokraatia ja vabaduse küsimused, inimõigused, on valed, sest segavad meie nägemust asjadest selle asemel, et lubada meil neist mõelda. Meie tänane ülesanne on leida see punane tint ning anda see meeleavaldajatele ja aktivistidele.

Ja mulle tundub, et see kehtib ka feminismi ja feministide jaoks.

Artikkel on kirjutatud 1.–2. juunil 2015 Tallinnas toimunud konverentsil „Saatused ja staatused: soolisuse mõtestamine postsotsialistlikus Eestis“ peetud ettekande „Women: Sex, Gender, Freedom“ põhjal.

Toimetas Brigitta Davidjants.