Märts: valimispohmell
Valimised on selleks korraks möödas. Natuke võib rõõmustada selle üle, et naiste osakaal riigikogus on kasvanud (praeguse seisuga sai 28 naist sisse, eelmistel riigikogu valimistel 24), ja et tõenäoliselt saab järgmiseks peaministriks naine. Sellega paraku rõõmustamine piirdub. Sest väga suurelt on oma toetust kasvatanud erakond, kelle juhid ei varja, et nende eeskujuks on Orbán ja Trump. Oma koha riigikogus võtavad nüüd teiste seas sisse Ruuben Kaalep, kelle peale isegi Jaak Madison on kaevanud, et too on avalikult ja valjuhäälselt Hitlerit ülistanud, ning Urmas Reitelmann, kes on põgenikke nimetanud saastaks, inimrämpsuks ja mugavusprussakateks. Jääb vaid üle loota, et teistele erakondadele võim nii magus pole, et nad selle nimel mingil hetkel paremäärmuslastega ühte paati istuksid.
Sul läks hästi, kui sinu valitud kandidaat riigikokku pääses. Mitte nii tore on avastada end olukorrast, et keegi sind päriselt ei esinda. See võis nii olla muidugi ka enne valimisi. Igaljuhul on siis aeg ennast ise esindama hakata.
Demokraatia ei ole enamuse vaikne võim. Demokraatia peaks olema eelkõige tegu, mida saab teha iga päev. Tegu, mis hõlmab kõikide inimeste võimet seaduste loomist ja valitsemist mõjutada, sõltumata sellest, kui professionaalseks inimene ise ennast (partei)poliitikas peab. Oma huvide eest seisad sa ise.
Kuidas oma huvide eest seista?
Demokraatia ei peaks lõppema võimalusega rahvahääletusel lünka „ei“ või „jah“ linnuke märkida või valimistel korra nelja aasta jooksul kellegi poolt oma hääl anda. Üks valik on langetada otsus olla aktiivne. Näiteks võid oma kandidaadiga jooksvalt ühenduses olla ja sind huvitavate küsimuste kohta aru pärida.
Demokraatia kui tegu võiks tähendada seda, et sul on võimalus tõstatada olulisi küsimusi. Rootsi keskkooliõpilane Greta Thundberg paneb igal reedel koolist poppi, et ärgitada poliitikuid saabuva kliimakatastroofi suhtes midagi ette võtma. Ta on aru saanud, et pole mingit mõtet klassis istuda, kui varsti pole enam maailmagi, kus oma teadmisi kasutada. Aktsiooniga on liitunud tuhanded noored paljudes linnades. 15. märtsil toimub üleilmne kliimastreik ka Eestis. Vajalik olukorras, kus üks viiendik riigikogu saadikutest tahaks Pariisi kliimakokkuleppest taanduda.
Kui kõik tundub lootusetus suunas arenevat, tasub uuesti ette võtta Rebecca Solnit ja “Hope in the Dark”. Pikemalt kirjutasime tema raamatust artiklis “Lootuse kaitseks lootusetuse ajal” pärast viimaseid USA presidendivalimisi ja selle juurde tasub tagasi pöörduda iga kord, kui on tunne, et kõik läheb ainult hullemaks. Kuigi “Hope in the Dark” on kirjutatud rohkem kui kümme aastat tagasi, mõjub teos värskena. 2015. aastal kirjutas Solnit uue põhjaliku eessõna ning asetas teose sellega uude poliitilisse konteksti. Põhisõnum on jäänud samaks: aktivismi tulemused ilmnevad aeglaselt ja muutuste eestvedajad ei peaks nägema tagasilööke kui lõplikke kaotusi, vaid kui verstaposte ajaloos, mis ei ole sugugi sirgjooneline. Progressiivsed aktivistid on saavutanud palju ning maailmas viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul toimunud muudatused on ühteaegu imelised ja hirmuäratavad. 2003. aasta reaalsus on minema pühitud. Või nagu Solnit ise ütles: “Asjad ei muutu alati paremaks, aga nad muutuvad, ning meie saame neid muutusi edasi tegutsedes mõjutada”.
Lubasime rohkem kassipilte, palun väga!
Naistepäev – töötavate naiste päev
8. märtsi kui päeva, mida tähistada, lõid naised, kes võitlesid naiste hääleõiguse ja paremate töötingimuste eest 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses Euroopas ja USAs. Tööstusrevolutsioon, mis kaasas naised, tüdrukud ja poisid tootmisse, tähendas paljudele neist üleminekut koduse töö juurest töökotta või tehasesse, kusjuures endiselt vajas hoolt ka kodu. Naiste pikad töötunnid, väiksemad palgad ja ahistamine töö juures on probleemid, mis vajavad lahendamist ka praegu. Hea mõte seda tähistada on näiteks rääkida oma tööandjaga, kuidas töökeskkonda naiste ja teiste jaoks parandada saaks.
Kui initsiatiivi haarata tundub liig, siis tee annetus solidaarse naistepäeva kampaaniasse, et abivajajad saaksid toidupanga kaudu hügieenitooteid, nagu sidemed, tampoonid ja kupsikud. Rohkem läbimõeldud tuge, vähem sekeldamist lillede ja kommikarpidega.
Naistepäevahommikul kuulutame välja ka feminismi ajaloo viktoriini, mille osalejate vahel loosime välja Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe keskuse piletid.
Kaagutame jälle
Reedel, 8. märtsil on eetris podcast “Ära kaaguta!”. Räägime valimistest ja naistepäevast ning kuulutame välja viktoriini võitjad. IDA raadios kell 15.
Toimetuse veerg on igakuine kokkuvõte Feministeeriumi kollektiivi mõtetest ja plaanidest, teisi saad lugeda siit.
