Maskuliinsuse angst

Hirmul mehed
Autor: Aarón Blanco Tejedor (Unsplash)

Suve alguses jooksis Facebookis üle ekraani postitus. See oli Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna reklaamivideo, mille eesmärk oli ahvatleda koolilõpetajaid astuma sellesse teaduskonda. Särtsakas tudengineiu teatas järgmist: “Me oleme üheaegselt teravad matšeeted ja õrnad lumehelbekesed.” Ning lõpetas üleskutse teatega, et sotsiaalteadlased on lillelised ja analüütilised revolutsionäärid.

Mulle meeldis see sarkasm, mis lasi võtta oma põlvkonna kohta kasutatava sõimusõna ja muuta selle omajagu irooniliseks enesenimetuseks. Küll ei meeldinud see iroonia ja sõnakasutus antud lõimes kellelegi teisele. Läks üldiseks materdamiseks ja ilkumiseks. Lumehelbekesi süüdistati ootuspäraselt indoktrineerituses, neomarksismis, vasakliberaalsuses, kommunismis ja muudes pattudes. Huvitav oli aga see, et kõik need ilkujad olid 40ndates ja 50ndates eluaastates mehed, mõned neist suhteliselt tuntud. Ja johtuvalt sellest oli virtuaalse tatipritsimise keskseks teemaks “noorus on hukas” motiiv. Edasi arutleti teemal, kes neid noori juhib ja nendega manipuleerib. Lugesin ja mõtlesin – mis neil viga on?

Tegemist oli bakalaureuse tasemel õppiva neiuga, kes üritas meelitada oma eriala õppima hilisteismelisi koolilõpetajaid, kasutades neile mõistetavat keelt ja adresseerides sõnumit läbi eakohase YouTube’i kanali. Ma tean, et selliseid videoid ei telli ega kirjuta õppejõud, vaid seda teevad teaduskonna aktiivsed tudengid omal algatusel ning sõnum pole mõeldud kellegile teisele kui nende eakaaslastele. Välja teeb see sama kui leida vandenõud “Teletupsudes”, mis on mõeldud lastele vanuses kuus kuud kuni kuus aastat.

Nooruse agentsus

See ei ole esimene kord, kui ma puutun kokku nähtusega, millele ma parema puudusel mõtlesin välja nime – junofoobia. See on nooruse pelgus, suisa vihkamine. Antud vanad vihased mehed keesid vihkamisest, see oli siililegi selge.

Küsimus on aga selles, miks see nii on? Üks võti küsimusele võiks olla Jordan B. Peterson, kelle videoid antud lõime vist ka postitati. Tegemist on teatud seltskonnas ülipopulaarse kanada psühholoogiaprofessoriga, kes võitleb virtuaalse eneseabiterapeudina konservatiivsete väärtuste säilimise nimel. Ta veeretab kõik maailma hädad “neomarksistlike postmodernistide” kaela ja süüdistab neid läänemaailma okupeerimise plaanis. Peterson väidab, et hierarhiad on looduse ette antud ja maskuliinsused soorollide alusena on mehe domineerimine naise üle. Üleüldse propageerib ta traditsioonilist agressiivset maskuliinsust. Üks seletus Petersoni edule on see, et ta pakub noortele valgetele meestele tuge ajal, mil traditsioonilised maskuliinsed soorollid on Lääne maailmas kadumas. Enamik Petersoni publikust pidid olema kolmekümnendate ringis valged mehed. Paradoks seisneb aga selles, et Peterson on Eestis ääretult populaarne hoopis 40+ ja 50+ meeste hulgas. Nemad projekteerivad Petersoni tõstatatavad teemad ja probleemid – vägagi spetsiifilised Põhja-Ameerika konfliktid – Eesti ühiskonnale, saamata aru, et siinkandis on asjad teistmoodi.

Akadeemilise maailma vaenamine, mida vanad vihased mehed teevad, võib ühelt poolt olla tingitud tõsiasjast, et akadeemiline maailm on suletud, mistõttu väljaspool olijatel on reeglina väga ähmane ettekujutus, millega ülikoolides tegeletakse. Siiski joonestuvad taolistes materdamistes välja teatud seisukohad. Esiteks see, et noorusel puudub agentsus. Nad ei suuda midagi oma peaga otsustada ega mõtelda. Kusagil on alati mingid kurjad täiskasvanud, kes nende ajusid pesevad ja mõtteid juhivad. Teiseks, kõik noored, kes ei kuulu EKRE noorteorganisatsiooni ja seda avalikult ei kuuluta, on per factum punased. Mina loen sellest välja generatsioonidevahelise konflikti, kus kartjaks pooleks on “vanad ja kurjad”. Ja olles õppejõuna noorte inimestega pidevas kontaktis, usun ma, et enamik Eesti noori vilistab lubjakate paranoiadele.

Hirmu suured silmad

Miks on osa 40- ja 50-aastastest eesti meestest nii hirmul? Asi pole selles, et tütarlaps kutsus revolutsiooni tegema. Kui mõni noormees oleks öelnud sama, oleks ka see mõjunud sama toksiliselt. Siin on hoopis tegemist hirmuga väidetava harjumuspärase maailma murenemise ees. Poisid ja tüdrukud paistavad tänapäeval olevat väga teistmoodi. Ja eks nad ole ka. Meie põlvkond teenis lapsepõlves raha heinapallide viskamisega kolhoosi laudalakka, tänapäeva noor töötab suvel Circle K-s. Väga vähesed selle põlvkonna liikmed oskavad vibutada nii vikatit kui ka õlist mutrivõtit. Ja see on löök selle pihta, mida nimetatakse “domineerivaks maskuliinsuseks”.

Iseenesest on mehelikkuse alustalad olnud muutumatud väga pikka aega. Esimese vabariigi asunikku, nõukogude proletaarlast ja 1990ndate tagastatud isatalu üles ehitavat meest ühendas sama eetos, rõhk funktsionaalsel maskuliinsusel, kus raha teenimise edukus oli ühendatud füüsilise töö oskustega. Nüüd paistab pealtnäha, et need oskused on kadunud – “noored” ei taha ei raha teenida ega oska naela seina lüüa. Tegelikkus on muidugi teine, ent silma jäävad just need, kes vastavad stereotüübile. See tekitab vimma nii muutuste kui ka nendega toime tuleva põlvkonna vastu.

Maailm on muutunud liiga keeruliseks ja üks võimalus sellest aru saada on taandada kõik radikaalselt must-valgeks. “Meie” rügasime palehigis, rajasime, taastasime. “Nemad” löövad lulli ja teevad revolutsiooni. Junofoobia alustalaks on lihtsustatud vastase kuvand.

Irooniline, et see põlvkond, kes nägi ja aitas kaasa ühe maailma kokkukukkumisele, soovib nüüd staatilist ja igavesti muutumatut maailma.

37
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka