Me oleks pidanud rohkem matkama

Mis tunne see on, mis sunnib inimest ennast teistega võrdlema, kuigi mingi hääl peas ütleb, et see on mõttetu ja vaimuvaene tegevus? On see kadedus? Või eksistentsiaalne hirm?

Räägin Soomes elava tuttavaga. Meie ümber klirisevad klaasid, keegi köhib mikrofoni ja mu tuttav räägib, kuidas talle tundub, et eriti just Eestis harrastatakse võrdlemist. Võrreldakse enda korterit, töökohta, autot, riideid, soengut teiste korteri, töökoha, auto, soenguga. Vaatan kadedusega tema juukseid ning kirun, et eile ise köögikääridega oma tukka nüsisin.

Võrreldakse. Antakse hinnanguid. Etendatakse edukat. Ka eduka inimese esteetikat (brändisilt võiks ikka olla, aga kui oled eriti edasijõudnud, siis ei tohi see nähtaval kohal olla). Kusjuures viimasel ajal kuulub eduka inimese portfooliosse töökohtadest rääkides möödaminnes mainimine, et kunagi, ülikooli ajal, olin müüja-koristaja-linnufarmis sulekitkuja. Justkui kõik need muhedad episoodid oleksid võrreldavad eluga, kus hambaravi on sama kauge ja kättesaamatu kui tulesäras Tallinna lennujaam.

Aga see oli kõrvalepõige. Need auto-töö-käekoti võrdlused mind eriti ei huvita, sest autod lihtsalt ei huvita ja töökohad on nagu töökohad ikka, mitte kuskil pole me kaitstud klientide või kolleegide eest. Aga tean, kuidas end tunnen, kui juhuslikult näen Stockmannis vana tuttavat, kes süvenenult valib oma pojale kingiks praepanni (ta läheb sügisel Tartusse elama, ülikooli, kas sinu oma ka?) (ei, sest minu oma visati kahest keskkoolist välja ja uurib praegu täiskasvanute gümnaasiumi seestpoolt). Tean seda tunnet, kuigi ei tea täpselt, kuidas seda nimetada. On see kadedus, on see eksistentsiaalne hirm?

Lapsevanemlus on võrdluste meistriklass. Järgnev jutt võib olla kirjutatud minu lastest, aga igaks juhuks eitan seda. Igatahes. Sõprade eelkooliealine maitseb isukalt kõike ja näitab üles huvi mädarõika ning vähkide lutsutamise vastu, aga minu oma sööb juba pool aastat ainult puhast valget aurutatud jasmiiniriisi. Pistan talle maakodus toore porgandi pihku, sest skorbuut, ning kohtun sama porgandiga uuesti, kui sibi tuleb kogumispaaki tühjendama ja midagi oranži hulbib pinnal ringi. (Korraks olen isegi uhke lapse leidlikkuse ja osavuse üle, sest tervet porgandit potist alla lasta pole sugugi kerge.) Lasteaiakaaslane võidab juunioride maailmavõistlusi ja figureerib Eesti kõikide aegade dekatloni edetabelis, aga minu oma tiirutab trolliga mööda Mustamäed ringi, sest pinksitrenn teeb higiseks. Ja siis kõik need lapsed, kes valju häälega ütlevad tere ja aitäh ja vanaema, kas ma saan aidata.

Asi ei ole muidugi ainult lastes. Kuigi nad on süüdi küll. Asi on lapsevanemates. Mul on tuttavaid, kes kogu aeg matkavad koos oma lastega. Me proovisime ka, aga sellele eelnes alati kisa, mis teadagi on väga väsitav. Mu sõber joob oma teismelise tütrega pärastlõunateed ja arutleb elu üle. Neil on igapäevane rituaal. Mul on ka. Saadan enda tütrele ühest toast teise Instagrami kaudu linke, mis viivad eri asendites jääkarubeebideni. Tema pikutab oma voodi peal ja mina oma voodi peal ja vahepeal hõikan talle midagi ja kui ta ei kuule, saadan sõnumi. Kui juba Instagramis olen, peidan voost pildid sõprade lastest, kes kuskil rabas matkavad, porgand käes, ja ilmselt ütlevad tere, kui nad kedagi laudteel kohtavad.

„Me oleksime pidanud matkama“ on robustselt tõlgituna rootsi kirjaniku Gunilla Bergsteni raamatu pealkiri. Raamat ise räägib kõigest, mida ta emana kahetseb nüüd, kui lapsed on kodust välja kolimas. Ma tean täpselt seda tunnet, kuigi ma ei oska seda nimetada. Võibolla on see kadedus, aga pigem vist eksistentsiaalne hirm. Ja kõikehõlmav süütunne. Ma ei pea selleks isegi tema raamatut lugema (ja lugenud ma pole ka). Lihtsalt tunnen, nüüd kui mu lapsed on iseseisvumas, et oleksime pidanud rohkem matkama.

Küsin lastelt (igaks juhuks eraldi, et nad ei mõjutaks teineteist): kas teie arvates oleksime ka pidanud rohkem matkama? Vastused tulid ühesugused, nagu nad oleksid juba asja omavahel arutanud. Ei, me matkasime täiesti piisavalt. Aga telkima? Telkisime ka piisavalt. Ma ei usu neid ja ma ei tunne ennast paremini. Ilmselt arvaks nad ka, et on porgandit söönud täiesti piisavalt. Aga vähemalt me matkasime ja telkisime, erinevalt Bergstenide perekonnast. Sõitsime näiteks Stockholmi skäärides ringi ja telkisime ja mõlemal lõi välja eriti agressiivne kärnvilltõbi, nii et pidime saarelt otse erakorralisse meditsiini suunduma.

Lihtsalt tean, et teised lapsevanemad matkavad rohkem. Tean, et nende lastele meeldib looduses olla ja et nende jaoks pole olemas halba ilma või valet aastaaega. Ilmselt oskavad nad tähtede järgi orienteeruda ja tunnevad metsloomade jälgi. Nende lapsed oskavad kindlasti iseseisvalt telki üles panna ja maha võtta. Nad ei vaata pealt, lööbes käed abitult rippus, kuidas me kiirkorras sellega mässame, et ainsast linna suunduvast praamist mitte maha jääda.

Bergsteni mees arvab ka, et nad oleksid võinud lastega rohkem matkata. Ja telkida. Mille peale Gunilla juhib tähelepanu sellele, et väga raske on midagi, mida sa kunagi teinud ei ole, rohkem teha. See ei lohuta mind kuidagi. Nad tunduvad nii puhtad ja süütud. Sest veel hullem on teha, aga läbi kukkuda. Teha nii, et tervele perele sööbib mällu tugev ühine mälestus kärnvilltõvest.

Ma võrdlen end teiste lapsevanematega. Ja ma võrdlen oma lapsi teiste lastega, kuigi neil pole muidugi viga midagi. Ma kahetsen nii paljusid asju, mida ma ei teinud või tegin, aga tegin täiesti valesti. Võrdlen, kuigi tean, et see on täiesti mõttetu ja vaimuvaene tegevus. Võrdlen, sest tean, et skorbuuti võib surra ja kui ennast ei liiguta, tulevad südame-veresoonkonnahaigused ja igapäevast teerituaali ei asenda ükski jääkarubeebi. Tean, et mu lapsed kasvasid suureks nii, et ma ei suutnudki neile vajalikke ellujäämisoskuseid edasi anda ja kui nad üksi telgiga loodusesse satuksid, siis…

Me oleks raudselt pidanud rohkem matkama.

Artikkel ilmus algsel kujul Vikerkaares.