Mees-“feminist” ehk üks omaette spetsiifiline frukt

Foto: Pexels

Tulge lähemale, lapsed, ja ma räägin teile põneva loo mees-“feministist”.

Aastaid tagasi, olles koperdanud artiklitele (võimalik, et ajakirja xoJane parematel päevadel), kus heteronaistest autorid rääkisid, et tulevikus loovad nad suhte pigem tavalise ossi kui progressiivse mees-”feministiga”, olin väga segaduses. Nüüdseks olen ajaga õppinud nende jutu loogikale pihta saama, isegi kui otsin pigem liitlasi kui elukaaslasi.

Vaatame teda lähemalt

Ei, mees-“feminist” ei ole sama, mis feminist, kes on juhtumisi meessoost. Feminist, kes on juhtumisi meessoost, ei erine feministist, kes on mingist muust soost ning arvamuste varieeruvust ja käitumismalle on seinast seina. Mees-“feminist” on omaette spetsiifiline frukt. 

  • Mees-“feminist” on vali ja nõudlik. “Miks te nüüd ja praegu ei räägi teemast, mis just mind huvitab? Kas te siis ei hooli? Mis teil viga on?” Ta ei vii olemasolevat vestlust loogiliselt üle teda huvitavale teemale, ta ei panusta uue vestluse algatamist oma teemal ega uuri, kas teemaga on varem tegeletud. Ei, ta jookseb tuppa ja lööb rusika lauale.
  • Kui mees-“feministile” mainida, et äkki tema kogemus (olgu see klienditeenindusalas või koolis, tööl, netis) erineb, sest ta on meessoost (äkki isegi heteromees), on ta segaduses. Teoorias ta teab küll, mis on privileeg, ta on sellest lugenud, aga endaga seda siduda ei oska.
  • Mees-“feminist” on ekspert, teades täpselt, millal mingi teema on oma aja ära elanud. Just tema teab, mis tasemel ahistamine väärib #metoo-viidet ning mis spetsiifiliselt on see päris ahistamine ja millal marruläinud naised lihtsalt nokivad tühja; tema teab, millal reklaam on naiste suhtes päriselt nõme ja millal naised reageerivad üle. Ta teab ka, millal peaks arutamise ära lõpetama ja otsad kokku sõlmima, sest noh, kaua võib.
  • Kui tema sõnavõtte vastandatakse, kuulutab mees-“feminist” end ainsaks õigeks feministiks ruumis. Tema hoolib inimeste tegelikust võrdsusest ja, kui juba jutuks tuli, on ta üldse humanist, mitte feminist. (Ja loomulikult, feminismi puudutava arutelu võib rahumeeli jätta inimese kätesse, kes ei tahagi end feministiks nimetada).
  • Mees-“feministi” kõige tugevam joon – kas teadvustatult või mitte – on pidada end tähtsaks. Mees-“feminist” ei taandu, ei vabanda, vaid ootab, et kõik teised kannavad teda kätel, sest tema, mees, otsustas õilsalt toetada neid teisi mutukaid. Olge siis tänulikud, eks!
  • Mees-“feminist” teab, mis on see õige pahameele väljendusvorm. “Te olete pahased? Miks te siis ei viska end ministri auto ette või ei seo end Riigikogu seina külge, protestisilt käes? Te olete pahased? Miks te siis rahulikult ja viisakalt ei seleta jälle ja jälle ja jälle ja jälle, miks te saadate mind arhiividesse ja guuglisse kaevama? Ja naeratage, kui seletate! Naeratus aitab inimestel teiega suhestuda.” Praktika näitab, et mees-“feminist” tunnistab valeks just selle protestivariandi, mis just praegu on asjaosaliste jaoks aktuaalne.
Foto: Miss Meyer, Unsplash

 

Räägib ilusti, aga mööda

Mõnele võib ju selline valgustatud mees mõjuda šarmantsena, aga varem või hiljem väsid temast ära: tuled feministlikusse keskkonda ja IKKA mingi tegelane käib sind õpetamas. Põhiline seisneb selles, et kuigi ta teab feminismi komponente, ei saa ta aru kõige tähtsamast osast – meestele sisseõpetatud õigustatusest. Ta ei mõista, et ta peab end seadma tagaistmele ja kuulama, enne kui ta lahmima hakkab. Tal ei ole arusaamist, et ehk ta ei olegi võimeline seda tegema. Ta ei saa aru, et suur osa pehmest survest on alateadlik. On ju teada, et kui naistel on dialoogis meestega samapalju rääkimisvõimalust, hakkame me arvama, et naised räägivad rohkem, kuigi meeste puhul esineb tendents vestlustes domineerida.

Foto: Pexels

Minu ees on lolli nalja eest vabandanud mehed, kes end feministiks ei kuulutagi (ja nali ei olnud ka niivõrd loll, vabanduse palumist ma ei nõudnud, aga tegija tundis vajadust seda teha peale mu märkust, et loll nali on loll). Mulle on ka palju lollimate naljade eest vastu plõksinud mehed, kes väidavad, et austavad ja armastavad naisi või kes üritavad end esitleda Eesti netiruumis kui progressiivsed arvamusliidrid. Ja see käitumismuster lööb valusasse kohta, kuna meie mees-”feminist” on õppinud kasutama feministlikuna paistvat keelt ning üritab ekspluateerida feministlikke ideid ja teooriaid, et kaitsta omaenda võimupositsiooni. Ta pruugib su enda tööriistu sinu vastu, samuti kasutab ta ära usaldust, sest oled ju mõelnud, et tegu on sisulise feministiga (kes on juhtumisi mees). Mees-“feministi” ja meessoost feministi kategooriate vahe ongi oskus kuulata. Ei, ma ei taha, et keegi võtaks pähe, nagu ma tahan välistada dialooge ja vastuargumentatsioone. Põhjapanev on aga oskus aru saada, kes sa oled ja kus sa oled. Kui räägib vähemus teemal, mis puudutab teda teravamalt kui sind, ära vehi kätega ja karju talle näkku. Ära juhi teemat iseendale. Tunnista, et sa tead vaid poolt lugu ja sinu pool võib vabalt olla see ilusam, kus keegi ei kannatanudki päriselt. Ära pisenda sotsiaalsete vähemuste kogemusi. Kui sa müüd end valgustatuna, ole valgustatud või ära ole üllatunud, kui sinu peale kaevatakse tarbijakaitsese, kuna sisu ei vasta tootekirjeldusele. Mis viibki meid veidi karmi tõeni: võrdsete õiguste võitluses võimupositsioonil olijatel on, mida võita, aga on ka, mida kaotada. Kui sina, mees-“feminist”, tahad olla õiglane, pead sa olema valmis kaotama oma eelisseisundi, et sul on alati õigus. Teisiti ei saa.

Kelle eest me seisame?

Ja teile, kes te hoolega kuulasite mu lugu, on mul soovitus: kui kohtate mees-“feministi”, ärge andestage. Ta toitub andestusest. Talle andestavad nii või naa paljud ja lubavad talle rohkem kui teistele, sest feminist-mehi on ju vähe! “Kuidas me saame liitlasi, kui me ei naerata ja ei seleta uuesti ja uuesti ja uuesti? Ta ju pöörab meile selja, kui me ei lähe ja ei tegele tema murega kohe, kui ta nõuab?” Küsin vastu: on meil selliseid vaja? Päriselt. Mis mõte on olla feministid, kui eelkõige tegeleme meeste kehtestatud õiglusega? Ärge andestage. Kui too on võimeline inimesena kasvama, teenib ta andestuse ise ära. Seni jahtugu ja mõelgu, mis läks valesti.

19
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Kes kardab kultuurimarksisti?

USAs määras eelmisel laupäeval senat ametisse uue ülemkohtuniku Brett Kavanaugh’, vahetades sellega välja mõõduka konservatiivi Anthony Kennedy ja kallutades seega esimest…