Meil on võimalus seista koos nendega, keda on rassistlikult koheldud

2002. aasta alguses ehk enne seda, kui Eesti oli Euroopa Liiduga ühinenud ja suhteliselt lühikest aega pärast New Yorki terrorirünnakut, käisin ma Soomes. Olin just värskelt Eestisse naasnud, ja kuigi ma olin Eestis ja Soomes varem käinud, oli Euroopas reisimine mulle uus kogemus. See oli esimene kord, kus ma läksin Soome lihtsalt selleks, et seal aega veeta.

Osalt tundsin suurt põnevust, sest olin ikka araabia maades reisinud, ja osalt muret, kas piiri ületamine läheb ikka sujuvalt, kuna mu isa on pärit Jeemenist. Jõudes Soome, seisin ma passikontrollis. Kui jõudis kätte minu kord ametniku juurde minna ja ma ulatasin talle oma Eesti passi, oli näha, et ametnik oli segaduses. Kõiki küsimusi – kus ma peatun ja mida ma Soomes hakkan tegema – ma tõesti ei mäleta, kõik, mida ma mäletan, on see, et ma pidin ootama, kuni kõik teised mitteeurooplased said kontrolli läbitud, enne kui ametnik tuli, tagastas mulle mu passi ja lubas üle piiri. Mu sõber, kes mind juba Soome pool ootas, oli segaduses, kuna ta ei saanud aru, mis minuga on juhtunud ja kus ma nii kaua olen, kui kõik teised ammuilma temast on mööda jalutanud. Ka mina ei osanud selgitusi anda, aga sisemiselt teadsin ma seda väga hästi – ma ei olnud lihtsalt eestlane, kes soovis Euroopasse minna, ma olin eestlane, kes nägi välja nagu araablane/tumedanahaline, kes soovis Euroopasse pääseda. See juhtum oli küll esimene kord, aga kaugeltki mitte viimane. 

Hüppame edasi, aasta on 2020. Koroonaepideemia tõttu olen oma perega sunnitud märtsi lõpus Keeniast lahkuma, kus me vabatahtlikena haridussüsteemis töötasime. Oleme jõudnud passikontrolli ja minu kord on käes. Suur must mees istub laua taga, võtab mu passi ja jääb vaatama. Sügava häälega ütleb ta: „Estonia! But you don’t look Estonian!?“ („Aga sa ei näe välja nagu eestlane!?“)

Õnneks olen palju vanem ja piisavalt kogenud ning oskan vastata: „Do all Kenyans look the same?“ (“Kas kõik keenialased näevad ühesugused välja?”)

Mille peale mees pahvatab naerma ja ütleb: „You gave me a very good answer, you must be a teacher!“ (“Andsid mulle väga hea vastuse, sa oled kindlasti õpetaja.”)

Ka mina hakkasin naerma. Olukord lahenes hästi, kuna ametnik sai aru, et tema küsimus oli vale. Ja mina tundsin ennast hästi, sest äkki tuleb talle järgmine kord meie väike vestlus meelde, enne kui ta oma eelarvamused sõnadeks vormib.

Valge privileeg

Rassism on süsteem. See on see, kui reeglid, seadused ja maailmakord tervikuna on loodud sellisena, et sa ei pruugi osata esimese hooga täpselt öeldagi, mis on valesti.

Valge privileeg on see, kui nahavärv toob kaasa teatud eeldused, näiteks, et sul on õigus vabalt liikuda riikide vahel, sa oled haritud, sa oskad tööd teha ja oled töökas, sa oled heal järjel. Kõik need eeldused on positiivsed ja parandavad sinu väärtust, sinu ülesanne valgenahalise inimesena on lihtsalt neid eeldusi kinnitada. 

Mida tumedam on sinu naha pigment, seda madalamaks need ootused lähevad. Kas sul on õigus siin praegu olla? Kas sa oled ikka haritud? Mis on sinu taust? Oskad seda tööd teha? Ega sa laisk pole? Sinu lõppematu töö on tõestada ennast, ja see on alati keerulisem, kui algne hinnang juba on kesine. 

Ma ei kutsuks enamikku meist rassistideks, aga olen kindel, et enamik meist on midagi taolist mõelnud – kui mitte mustanahaliste kohta, siis võibolla venelaste kohta, või mõne muu rahva esindaja kohta. Mina kaasa arvatud. Loomulikult on teisi asjaolusid, mis võivad parandada või halvendada inimese staatust meie silmis. Milliseid riideid ta kannab, milline on tema telefon, käekell või auto. Aga need on välised faktorid, mida inimene saab muuta – kui tal selleks raha on. Naha pigmenti me muuta ei saa, ja kui see saab suhtumisel määravaks, võivad tumeda pigmendiga inimeste elud väga tõsiselt ja igapäevaselt häiritud olla.

Koloniseerimisajaloo puudumine ei muuda seisu paremaks

Valge inimene on domineerival positsioonil mitte ainult Euroopas, Ameerikas ja Aasias, vaid isegi Aafrikas. Kui ma kunagi Jeemenis elasin, kehtis seal mitteametlik reegel, et kui sa olid välismaalane, siis oli sinu palk kõrgem kui kohalikul inimesel, ja kui sa olid valge nahaga, siis olid sa eriti hinnatud tegelane. Seda domineerimist isegi ei peeta rassismiks, see on lihtsalt kirjeldus, kuidas meie maailm seni on funktsioneerinud ja jätkuvalt funktsioneerib. Terve maailm on olnud valge inimese domineeritud ja rüüstatud. Ainult vähesed riigid võivad öelda, et neid pole kunagi koloniseeritud, ja see ei tee nende olukorda praegu kuidagi paremaks. Valgete ülemvõim on meisse sisse kodeeritud, iseenesestmõistetavaks tõeks kujunenud, ja need, kes sellele tõele ei allu, on pigem erandlikud nähtused.

Lisame sellele ajaloolisele taagale süstemaatilise rassismi ehk seadused ja praktikad, mis toetavad neid eeldusi, ja pole ime, et inimesed lähevad endast välja. Ameerika Ühendriikides praegu toimuvad rahutused on näide sellest, kuidas kuni 400 aastat orjust, inimeste röövimist ja orjastamist, ning alles 50 aastat tagasi välja võideldud tsiviilõigused on ikka veel paljudel mustanahalistel hinges. Ja kui nad üritavad sellest ajaloost üle olla, siis tapetakse George Floyd. See juhtum kisub vaevalt paranenud haava uuesti lahti, ja neile tuletatakse meelde, et olete ikka veel n*****d. Ja kuigi on teada, et kogu toimiv filmitakse telefoniga üles, ei karda võimuesindajast vägivallatseja midagi, sest vähemalt seni pole sellisele teguviisile adekvaatseid karistusi määratud. See konkreetne olukord oli unikaalne, sest see filmiti üles, aga sarnaseid juhtumeid natukenegi uurides selgub, et neid on kümneid kui mitte sadu.

Meie eestlastena oleme nüüd väga huvitavas olukorras, kuna oleme küll „valged“, aga meid ennast on teised valged domineerinud. Ja meil on endal pidevalt tunne, et peame ennast selles laias maailmas tõestama. Me oleme ka tublid, me oleme ka töökad, me oleme ka targad, me oleme ka valged. Me tahame kogu seda tunnustust ja võimu, mida teised on saanud, isegi, kui see on tulnud jõhkralt ja veriselt, ja ohvriks pole olnud ainult teised, vaid ka meie ise.

Õnneks on Black Lives Matteri protestidest ja toetusavaldustest näha, et vähemalt osa „valgest“ maailmast on valmis tunnistama üles oma mineviku patud ja mitte ainult paluma vabandust, aga katsuma nende tegevuste tagajärge parandada. Meie siin, jah, ei pea millegi eest veel vabandama, aga see on meie võimalus seista koos nendega, kes seda vabandust väärivad.