Kuidas olla valge eestlane?

Feministlikus filosoofias käsitletakse rassi, soo, puuete ja kasvatuse sotsiaalset mõõdet – kuidas on inimeste kehalised omadused seotud nende esindatusega ühiskonnas ning kuidas on need seotud poliitika tegemise ja võimu jaotumisega.

Kehalisi omadusi, nagu sugu ja nahavärv analüüsitakse kultuuriliselt, mis tähendab seda, et erilise tähelepanu all on viis, kuidas me nendest kategooriatest räägime ja milliste sümbolitega neid kujutame. Silmas tuleb pidada ka seda et kultuuril on jõud end taastoota uue põlvkonna kaudu. Feministlik vaatenurk tähendab selles kontekstis kahe eelduse aktsepteerimist. Esiteks – see, kuidas inimene tajub maailma, on seotud tema kogemustega ning suure osa elukogemusest annavad sulle sinu sugu, nahavärv, tervis, klass, ligipääs infole jmt. Teiseks – mainitud omadused on politiseeritud, mis tähendab, et nende omaduste najal luuakse poliitikat: kehtestatakse piire ja määratakse privileege.

Rass kui võimu realiseerimise vahend

Feministlik filosoofia kasvas mingis mõttes mõne filosoofiaharuga kokku juba 20. sajandil. Tajufilosoofias, poliitilises ja sotsiaalses filosoofias eeldatakse, et eri soost, klassist ja kultuurist pärit inimestel on nendest jaotustest tulenevad iseloomulikud kogemused, ehk nende kategooriate sees ilmnevad mingid ühised nimetajad. Feministlik kriitika soovib lammutada keelt ja süsteeme, mille eesmärk on hoida üht gruppi võimul teiste arvelt. Avada alternatiivseid vaatenurki ning kritiseerida kultuuri läbi “sooprillide” on üks feministliku filosoofia põhilistest instrumentidest. Rass on olnud pikalt feministlike mõtiskluste objekt, sest see on võimu realiseerimise vahend, mis põimub nii soo kui ka seksuaalsusega. Sageli neid kolme analüüsitaksegi koos, sest kõik kolm langevad nn kehapoliitika objektide alla. Kehapoliitika all pean silmas kõiksugu poliitikat, mida tehakse sellel eesmärgil, et mingite bioloogiliste omadustega grupp inimesi panna käituma soovitud viisil.

intersektsionaalsus_eesti
Intersektsionaalsus — ümbritsev mõjutab kogemust põimunult

Olles väike valge Euroopa piiririik, on meil rassist rääkides unikaalne situatsioon. Me ei ole ajalooliselt koloniaalriik ja ainsad orjade järeltulijad, kes siin elavad, on eestlased ise. Ometi oleme osa Euroopast – enamik meist hääletas, et olla osa Euroopast! – ja seeläbi ka kultuuriruumist, kus nahavärvil on ajalooline stigma. Kuidas peaks Eesti käituma? Kas see, kui me värvime end tumedaks ja laulame telekas laule, on okei? Kas neil, kes peavad seda solvavaks blackface’i taastootmiseks, on õigus nõuda, et käitutaks teisiti? Mul ei ole nendele küsimustele ühest vastust. Nii Euroopa koloniaalriigid kui ka USA on loonud endale ise tühjalt lehelt sõnavara, mille abil nendest probleemidest rääkida. Nende selja taga on üle saja aasta diskuteerimist. Nende selja taga on post-kolonialistlik filosoofia, ajalookäsitlused, antropoloogia, you name it. Meie oleme aga võõraste sõnade lõksus ja see paistab välja. Kuid nüüd on asjad nii, et me ei saa sajaks aastaks maailmale pausi panna, vaikselt tolerantsemaks marineeruda ja oodata, mil ühed või teised väärtused hauda lähevad. Kahjuks oleme ühiskonnana sunnitud selle valuliku protsessi kõik korraga ulmelisel kiirusel läbi tegema, sest juba mõnda aega on käimas sündmused, mille pidurdamise võimalust meil ei ole.

Mida me siis tegema peaks?

Kõigepealt tuleks alustada silla ehitamisest “meie” ja “nende” vahele, ehk õppida aru saama, kuidas me üldse oleme selle kõige keskel. Kes oleme meie valgete eestlastena maailma kontekstis? Essee „What Should White People Do?“ feministlikult filosoofilt Linda Martin Alcoffilt on kirjutatud USAst lähtudes, kuid adresseerib üldiselt valgete nõutust, kui nad seisavad silmitsi süüdistusega, et nende nahavärv on lugematute privileegide allikas. Selle arutluse avamine võiks sobida ka meile, sest on piisavalt universaalne. Alcoff nendib, et „valgena tundmine“ rassismi taustal võib rikkuda positiivset minapilti ja segada identiteediloomet. Lisaks lõhub rassismist rääkimine valge olemise uhkuse kultuurilisi alustalasid, mis väljendub valgete kogukonna üha agressiivsema vastureaktsioonina, mille sisu on tegelikult lihtlabane psühholoogiline enesekaitse. Ka tema meelest tähendab „valgete privileeg“ just seda, et inimesel on võimalus ignoreerida, kuidas rassiline kuuluvus neile kasulik on. Sellele annab hoogu juurde ka majanduslik ja ideoloogiline kangekaelne individualism, mis on ajalooliselt valgete pärusmaa ning taandab süsteemse vägivalla lihtsalt indiviididevahelisteks konfliktideks. Süsteemsuse eitamine aga mängib otseselt kätte neile, kellel juba on rohkem võimu. Rassiline nn värvipimedus (nagu ka soopimedus) ei ole lahendus, sest keegi ei oma mingit õiget neutraalset seisukohta, mille najalt neutraalne olla. Kõik on alati oma kontekstist sõltuvad ja valgetel puudubki kontekst, kus nad saaks oma rassilistest kuuluvusest välja astuda. Ja nad ei peakski seda tegema! Eesmärk peaks olema kõik ühiselt üldisi repressiivseid struktuure lõhkuda. Tulles tagasi Eesti juurde, siis meil on ju suurepärane võimalus teiste tehtud vigu vältida. Selle asemel liigume justkui mingi kurja saatuse tahtel täpselt samadesse lõksudesse, millest teised end proovivad vabaks võidelda.

Uus positiivne minapilt

Alcoff väidab, et USAs on kasutatud kolme nn põhiprogrammi, et rassiprobleemidega tegeleda. Ma avan nendest kahte. Üks vanimaid on Judith Katzi klassikaks saanud “White Awareness: Handbook for Anti-Racism Training” (Katz 1978). Selle lähenemine on psühholoogiline: rassism on mõtlemise patoloogia, mille saab treenimisega välja juurida. Ühtlasi adresseeris see ka valgete enda psühholoogilist katsumust tulla toime teadmisega endast kui kellestki, kes saab teise nahavärviga inimese alistamisest kasu. Katz selgitas, et rassism kui nähtus lõhub ka valgete vaimset heaolu ja lukustab nad sundmõtetesse, mis neid ohvristab ja rusub. Üks tähtis samm oli uue positiivse minapildi loomine, kuid mis on selle antirassistlik sisu, seda Katz ei selgitanud. Ja see ongi mainitud lähenemise kõige kriitilisem puudujääk. Sarnaselt selle programmiga tuleks tegeleda ilmselgete vastuoludega, mis tekivad siis, kui oled korraga eestlane kui pisirahvuse osa, eestlane kui eurooplane ning eestlane kui valge inimene. Psühholoogiliselt on raske toime tulla olukorraga, kus oled end pidanud ajalooliselt rõhutud grupiks ja nüüd peetakse sind järsku suureks rõhujaks. Need piirid tuleb selgeks vaielda ja selleks on vaja diskussiooni.

Pidev kaitsehoiak

Teine USA strateegiatest on olnud rassismi- ja seksismivastase kohustusliku kursuse juurutamine ülikoolides. Kursuse kvaliteet sõltub õppe sisust, õpikust, õppejõust jpm-st. Kõige edukamad programmid on olnud need, kus valged õpivad mõistma teist nahavärvi inimeste segregeerituse struktuurseid põhjuseid, ilma et nad oleksid psühholoogiliselt pidevas kaitsehoiakus. Standardiseeritud kujul rassiteemalise hariduse andmine on osutunud Alcoffi sõnul kõige edukamaks strateegiaks. Oluline on teada, et rassismist rääkides võtavad paljud kaitsehoiaku ja see võib inimese vaimselt pikaks ajaks lukustada. Et seda vältida, tuleks inimestele pakkuda võimalust oma tempos mingi üldise neutraalse kava järgi asjaga tutvuda.

Seda, et mõõt on paljudel tegelikult juba täis, näitas selle aasta suvi. Seda on näha ka meie arvamusveergudelt, kus jauratakse kollektiivsest süüst, enesekoloniseerimisest, liberaalide masohhismist, omavihast ja kultuurimarksismist, mis kõik Euroopast peale pressib. Alcoff hoiatab, et säherdused reaktsioonid on kerged tekkima, kuna valge olemise identiteet mureneb. Uus identiteet ehitatakse üles uute uute „meie-teie“ grupimääratlustega, nagu immigrantide vastasus ja arhailise rahvusluse uus tulemine. Eesti on jällegi unikaalses positsioonis koos teise idabloki riikidega, kellel pole arhailine rahvuslus veel isegi läbitud faas. Me elame läbi enda esimest rahvusluselainet paralleelselt muu Euroopa teise lainega. Sügavat kultuurilist dissonantsi põhjustab see, kui teistes kultuurides toimuvad sündmused projitseeritakse teise reaalsusesse, mis ometi erineb projitsioonist suurel määral. See viib olukorrani, kus kommunikatsioon eri gruppide vahel muutub võimatuks, sest sõna otseses mõttes elatakse erinevates maailmades. Kuidas sa räägid, kui sõnade tähendused ei kattu? Iga seisukohavõtja impordib endale kuskilt vajaliku: kes Euroopa rahvuslaste retoorika, kes USA liberaalide oma, kes Eesti konservatiivide oma, kes Putini oma jne. See on meie olukorra paratamatu hiiglaslik raskus.

Valgete topeltidentiteet

USA-le pakub Alcoff tagasihoidlikult esmalahenduseks selle, et valged defineeriks end rassiliselt positiivselt ümber ja  võtaksid omaks nn valge olemise topeltidentiteedi. See tähendab aktsepteerimist, et valgenahalised on loonud ahistavaid struktuure ja et nad teatud kontekstides nendes osalevad, ning seejärel eneseidentifitseerimist kellenagi, kes aktiivselt lõhub ahistavaid struktuure ja koos teist nahavärvi inimestega uut tähendust loob. Ma sooviks samuti eestluse värsket defineerimist topeltidentiteedi läbi, et meie positsioon maailmas saaks selgemaks: aktsepteerida oma juuri ja oma ajaloolist jõuetust mõjutada protsesse, mille eest me koos muu maailmaga nüüd vastutame ning luua endale uus identiteet selle najalt, kuidas me väljakutsetega toime tuleme.

Loe ka Elise la Silva artiklit “Rass kui reaalsus ja müüt”

Toimetas Aet Kuusik

0
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka