Rass kui reaalsus ja müüt

Antonio Culicigno , Flickr CC

Alates pagulaskvootide määramisest on Eestis muutunud aktuaalseks kirjutada rassist ja rassismist. Sageli tekib vastasseis rassi kui bioloogilise reaalsuse ja rassi kui sotsiaalse konstruktsiooni vahel. Väidetakse, et rass pole teaduslik kategooria. Sellest tulenevalt pean vajalikuks rassi tähendust avada, sest lisaks labasele rassismile olen tähele pannud, et intelligentne arutelu liigub ummikusse, mis polariseerib seltskonna, kes tegelikult sama asja soovivad: et kõigil oleks ühiskonnas hea elada. Siin artiklis vaatlen rassi kui bioloogias kasutatavat klassifikatsiooniühikut ehk taksonoomilist ühikut.

Rassi eitajad ja jaatajad

Mis tähtsust sellel on, kas rassideks jaotamisel on bioloogiline alus või on see vaid lahterdaja kultuurist lähtuv väljamõeldud kategooria? Paljudel inimestel on tunne, et õigused ja kohustused ühiskonnas on seotud bioloogiliste omadustega. Kui jaotustel on bioloogiline alus, siis on ka hoiakutel mingisse gruppi lahterdatud inimese kohta bioloogiline alus. Üks robustsemaid näiteid on see, et need, kes on tugevamad (kõrgema IQga, füüsiliselt tugevamad) peaksid juhtima nõrgemaid või et lapsel pole samu õigusi ja vabadusi, mis täiskasvanul, sest ta ei oska nendega hakkama saada. Mõned räägivad sellises kontekstis lausa looduslikust seatusest, mille vastu eksimine on kõigile kahjulik. Selline mõtlemine ei ole mitte ainult ohtlik, vaid eksib ka kokkulepitud argumentatsioonireeglite vastu. Tulles tagasi rassi jaatajate ja eitajate juurde, siis kahjuks enamikus diskussioonides lähtuvad mõlemad pooled üldiselt sellest, et kirjeldavatest lausetest saab loogiliselt üle minna normatiivseteks. Enamik loogikuid ja filosoofe on pidanud selliseid järeldusi arutlusveaks – mõni teab seda apsu David Hume’i tööde kaudu ning mõni naturalistic fallacy nimetuse järgi. Sellest, et miski on, ei tulene, et see peab sedasi olema. Näiteks see, et minu aias kasvavad puud, ei tähenda, et seal peavad kasvama puud; sellest, et asjad on olnud mingil viisil tuhat aastat, ei järeldu, et need peavad ka edasi olema (leidub ka filosoofe, kes ei pea sellist järeldamist alati halvaks). Samas on ka neid, kes on näiteks inimeste naturaalsest geneetilisest varieeruvusest teadlikud, kuid kes mõistavad, et enamik ühiskonnast mõtleb moraalist viisil “on, järelikult peaks” ja mingi grupi huve kaitstes proovivad nad võimalikult palju seda, mis “on”, nähtamatuks siluda. Sellist käitumist nimetan ma strateegiliseks rassi eitamiseks. Strateegilised rassi eitajad mõistavad, et kui me lähme kaasa erinevuste rõhutamisega, siis on sellel sotsiaalselt valusad tagajärjed.

Teine probleem – rassist räägitakse eri terminitega. Kõiki need populaarses meedias levivaid rassi olemasolu eitavaid videoid ja artikleid võib pidada õigeteks, sest definitsioonid/kontseptsioonid, mida seal kummutatakse, pole teaduslikud. Rassi sotsiaalne ja teaduslik mõiste on avalikus diskussioonis täiesti segi läinud. Ilmselgelt on essentsialistlikud geneetilised tõlgendused rassidest valed ja seda veel mitmel tasandil korraga, kuid inimesed sageli just niimoodi rassi mõtestavadki: üks on kollane, teine must, kolmas valge, on mingid kindlad geenid, mis seda põhjustavad – lihtne ju! Niisiis on rassi mõistel tervelt kaks etümoloogiat: kitsalt teaduse sees ja ühiskonnas laiemalt.

Kas inimeste puhul on rass vettpidav bioloogiline kategooria?

Siitpeale keskendRplot06 /Flickr CCun üksnes bioloogilistele rassikontseptsioonidele. Et vastata küsimusele “Kas inimeste puhul on rass vettpidav bioloogiline kategooria?” tuleb defineerida, mis rass üldse on. Eestikeelne Ain Heinaru geneetikasõnastik annab inimrassi kohta järgmise vaste: inimese puhul käsitletakse rassi mõistega diskreetset ja geneetiliselt eristatavat liigisisest alagruppi, mis on evolutsiooniliselt tekkinud teistest populatsioonidest geograafiliselt isoleerituna (alamliigipõhine definitsioon). Rass üldiselt on samas sõnastikus defineeritud palju lakoonilisemalt: mingi liigi isendite eristatav grupp. Eraldi on toodud välja ka termin “ökotüüp”, kuid eestikeelses leksikonis ei ole see rassi sünonüüm. Kergendusega nägin, et teadusajaloolane ja filosoof Roberta L. Millstein, on minu eest teinud juba suure töö ära ja kogunud kokku nimekirja rassikontseptsioonidest koos nende autoritega. Nendega saab tutvuda tema artiklis “Thinking About Populations and Races in Time” (2015), mis on valminud koostöös genoomika ja interdistsiplinaarsete uurimisrühmadega. Tema artikli järgi on tänapäeval suuremal või vähemalt määral käibel seitse kontseptsiooni rassist. Oma artikli kokkuvõttes leidis Millstein, et me peame muutma kas populatsiooni kontseptsiooni või rassi kontseptsiooni, või neid mitte siduma, vastasel juhul on ebakõlad vältimatud.

Inimene ise klassifitseerib nii, nagu paremaks peab

Kõige tähtsamale rassidebatile pani aluse Richard Lewontin natuke üle neljakümne aasta tagasi. Ta osutas bioloogide seast esimesena inimeste klassifikatsiooni normatiivsele küljele ja ühiskonna mõjule. Tema väitel “rassilisel klassifikatsioonil ei ole sotsiaalset väärtust ja see on inimsuhete hävitaja” (Lewontin 1972, 397) oli teaduskogukonnas suur kaal. Lisaks kritiseeris ta ka rassi kui taksonoomiliselt nõrka kategooriat, mis ei anna meile midagi juurde, et maailmast paremini aru saada. Lewontin, Richard Dawkins, David Hull jt käsitlesid bioloogilist klassifikatsiooni nominalistlikult, mis tähendab, et taksonoomilisi ühikuid ei ole olemas ja me ei saa neid avastada. Inimene ise klassifitseerib nii, nagu paremaks peab. See toob debatti pragmaatilise mõõtme – kuidas on kasulikum talitada ja klassifitseerida ning avab ka võimaluse, et vahest on üldse parem klassifitseerimist vältida. Lewontin arvas, et kui meil on selline kahtlane taksonoomiline ühik nagu rass, mis tekitab ühiskonda probleeme juurde, siis oleks ju parem sellest loobuda. See väga tugev väide koputab ehk paljude südametunnistusele, kes varem pole selle peale nii laias sotsiaalses kontekstis mõelnud.

Lewontini võrdles seitset tol ajal klassifitseeritud rassi* ja 17 geneetilist markerit indiviididelt erinevate rassisiseste gruppide sees ja vahel ning leidis, et populatsioonide sees oli kogu liigi keskmine varieeruvus 85,4% ja tol ajal määratud rasside vahel 6,3%. Sellest ta järeldas, et taksonoomilist väärtust sellisel rassilisel jagamisel ei olnud. (Lewontin 1972: 396-397) Tema uuringuid korrati ja järeldused olid samad. Nii lainetas üle kogu muude distsipliinide teadmine, et rassi mõiste on surnud, täpsemalt oligi surnud rass, mis pidi olema selgepiiriline, ühemõtteline bioloogiliselt eristatav grupp (Statement on Race 1998). See on ka tänapäeval surnud, aga kas see üldse kunagi teaduses tõeliselt elas?

Rass on ühtaegu bioloogiliselt tähenduslik ja ka sotsiaalselt konstrueeritud

Kuulsamad vastused sellele käsitlusele tulid bioloogidelt A.W. F. Edwardsilt, Razib Khanilt ja Richard Dawkinsilt. Geneetik Edwards oli Lewontini uuringu tulemustega nõus, kuid väitis, et muutes meetodit, saame hoopis teise statistilise pildi, mille järgi on inimesi võimalik objektiivselt rassideks jagada ning ligi 100% täpsusega rassilist kuuluvust geneetiliselt markeerida. Tuleb tähele panna mitte üksikuid geene ja nende esinemist mingis piirkonnas, vaid kuhjata mitmete piirkondade alleelide** sagedused kokJosephine Ground / Flickr CCku, siis hakkame märkama geeniklastreid. Alleelide sagedus kipub klasterduma erinevates populatsioonides erinevalt ja selle kaudu saame rasse eristada väga hästi. (Edwards 2003) Dawkinsi arvamus asjast on päris otsekohene. Rassideks klassifitseerimine on õigustatud siis, kui gruppidevaheline kuitahes väike erinevus on olemas ja me saame sellest teadmisi juurde (Dawkins 2005: 406–407). Khan kirjutas artikli “Why Race as a Biological Construct Matters” (2013), kus ta väidab samuti, et kuna bioloogias ongi nii, et selged piirid puuduvad ning arutlemine nende üle on instrumentaalne, siis on mõttetu bioloogiat rünnata sellest punktist, et näidake täpselt, kus piir on. Liigi mõiste on ehe näide sellest, kuidas erinevad aladis
tsipliinid eelistavad enda kontseptsioone, kuna see aitab neil oma tööga juba tehtud eelduste najalt edasi minna. Olles täiesti nõus sellega, et Lääne teadus langes üksvahe valgete rassistlike ja imperialistlike skisofreeniliste järelduste küüsi, leiab ta siiski, et rassidest on võimalik tänapäeval rääkida stigmata. Tegelikult jõudiski tema artikkel järeldusele, et rass on ühtaegu bioloogiliselt tähenduslik ja ka sotsiaalselt konstrueeritud ning need kaks vaadet ei lähe üksteisega vastuollu (nagu, muide, ka vaated soole kui bioloogilisele ja sotsiaalsele konstruktile).

Filosoof Adam Hochman kirjutas jällegi, et rassi üle arutamine on viimasel ajal taas elavnenud ka teaduslikes ringkondades. Peale 20. sajandi teist poolt hakkas aeglaselt toetus rassikontseptsiooni õigsuse suhtes kaduma. Hiljuti aga on see taas kerkinud, kuna nüüd ollakse geeniklastrite uuringutes jõutud nii kaugele, et osa indiviidide puhul on nende põlvnemise piirkonda võimalik määrata ainult geenide põhjal. Rassinaturalistid, kes arvavad, et rass on bioloogiline reaalsus, tõlgendavad seda kui alamliikide olemasolu Homo sapiensil ning kui defineerida rassi kui alamliiki, siis ka rassi olemasolu. Hochman lisab, et sellegipoolest ei ole kriteeriumid inimese puhul ühildatavad sellega, kuidas defineerime alamliike teiste loomade puhul ja et keegi pole veel ratsionaalselt põhjendanud, miks on inimese puhul tehtud erand oluliselt lõdvemate kriteeriumite kasuks võrreldes teiste loomade liigitamisega. (Hochman 2013)

Moraalsed hoiakud ei tohi sõltuda sellest, mida bioloogiliseks reaalsuseks peame

Algselt pidi rass olema just suureulatusliku klassifitseerimise ühik, mis põhines gruppidevahelistele erinevustel. Lewontini töö aga näitas, et seda ta ei ole. Ilmselgelt esinevad geograafiliselt isoleeritud populatsioonide vahel geneetilised erinevused, kuid geneetiline pilt populatsiooni sees osutus palju kirjumaks kui algselt eeldati. Niisiis ei rahuldanud tolleaegne rassiline klassifikatsioon neid neid tingimusi, mida 20. sajandi esimesel poolel ja enne seda rassile omistati. Aastaks 2015 on sõna “rass” tähendus ja ampluaa muutunud. Rassi mõiste on bioloogias kahtlemata olemas. Seda tõendavad nii siin viidatud artiklid kui ka mistahes bioloogia andmebaasis otsimine. Kui põhjendatud on üks või teine kontseptsioon teaduse sees, on küsimus omaette, kuid eitades rassi teaduslikku kasutust, juhib see meid väga oluliselt teemalt kõrvale. Moraalsed hoiakud, õigused ja vabadused ei tohi sõltuda millest iganes, mida bioloogiliseks reaalsuseks peame. Need on sellest üle, sellele vaatamata, ja nii peaks neid ka käsitlema. Olen Edwardsiga täiesti nõus, et õigustades võrdseid võimalusi ja hoiakuid kõigi jaoks, ei tohi me neid argumente siduda teatud bioloogiliste omadustega või nende puudumisega. Kui tuleb välja, et nende omaduste staatuses eksiti, on heade kavatsustega inimesed kaevanud endale retoorilise augu, millest on pärast väga raske välja ronida.

Sõnastik

* Europiid (Caucasian), negriid (Black Africans), mongoliid (Mongoloids), Lõuna-Aasia aborigeenid (South Asian Aborigines), amerindid (Amerinds), okeaanlased (Oceanians) ja  Austraalia aborigeenid (Australian aborigines).

** Lookuseks nimetatakse piirkonda, mis on kromosoomi või DNA lõik, milles paikneb mingi geen, millel esinevad erinevad variandid ehk alleelid või mõnel muul moel huvi pakkuv eristatav DNA järjestus.

Toimetas Aet Kuusik

0
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka