Mida kliimakriisis vähendada: tarbimist, tootmist või töötamist?

1972. aastal avaldatud mõjuka teksti “Kasvu piirid” autorid hoiatasid, et Maa taluvusvõime on piiratud. Autorid rõhutasid, et kui me ei reguleeri ressursikasutust, ületame selle piiri 21. sajandi alguses. Hoolimata keskkonnaühenduste pikkadest pingutustest ja 2015. aastal sõlmitud kliimaneutraalsuse leppest, oli 2023. aasta planeedi ajaloo kõige kuumem. Me ei enneta enam kliimakriisi, vaid elame juba kliimakriisis. Vaatamata sellele pole kasvul põhineva majandusmudeli dogma kuhugi kadunud, üsnagi paigas on ka sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus. Ma ei tea, kuidas teistel, aga mina näen enda ümber palju inimesi, kes on ülekoormatud, läbipõlenud, ärevil või lihtsalt väga väsinud.

Kasvupõhise majandusmudeli ülemvõimu seab kahtluse alla tasaareng. See on  liikumine, mis kutsub üles industrialiseeritud riikides vähendama tootmist ning tarbimist, et saavutada keskkondlik heaolu inimestele ja kõigile teistele, kes planeedil elavad. Tasaarendajad on veendunud, et kahte asja – nii ökoloogilist jätkusuutlikkust kui ka lõputut majanduskasvu – korraga ei saa ning jätkusuutliku ühiskonnani püütakse jõuda demokraatlike meetoditega. Pilk teaduskirjandusele ütleb, et tegemist on mitmekülgse seltskonnaga, sest omavahel ollakse nii viljakas dialoogis kui ka eriarvamustel, seega pole tegu mingi riiulist võetava valmis maailmavaatega. Sealjuures ei ütle tasaarendajad ka seda, et igasugune kasv on lubamatu, kriitika all on kasv kasvu pärast ja SKT-põhine majandusmudel. Jaanuari alguses kohtusid Praxise eestvedamisel tasaarendajad ja feministid, et nende kahe maailmavaate vahel ühises aruteluringis kokkupuutepunkte leida. Üheks huvitavamaks teemaks kerkis töö – mida töö mõiste endas kannab ja võiks kanda.

Sõnumeid internetiavarustest: “Kõige võimsam allasurumise vahend on hoida sind nii hõivatud igapäevase hakkamasaamisega, et sul pole aega kõiki punkte ühendada ja tõeliselt vihastuda.”

Populaarsetest lahendusest ei piisa

Ökoloogilise jätkusuutlikkuse poole liikumisel kipub valitsema kitsas vaade, mis peamiselt keskendub kahele lahendusele. Esiteks tuleks piirata tarbimist: osta vähem ja kaalutletumalt, rohelisemaid tooteid ja teise ringi kaupu, reisida väiksema jalajäljega, kasutada esemeid kauem, jagada kaupu-teenuseid jmt. Peamine kriitika sellistele üleskutsetele on nende kehv mõjusus: ajaloos pole tarbijarevolutsioonidel tootmise ohjeldamisel just suurt suurt efekti olnud. Lahendust ei paku ka tootmise kokkupoole tõmbamine üksi, kuna sellega kaasnev töötus suurendab sotsiaalprobleeme. Seega ei tohi üksikisikutele mõeldud käitumissuunised asendada riiklike meetmete jõudu, mis struktuursete ümberkorralduste kaudu tarbimist ja tootmist mõjutada saavad.

Teise populaarse lahendusena keskkonnakriisile nähakse tehnoloogiat – elektriautosid, taastuva energia lahendusi jm. Keskkonna säästmiseks sellest aga ei piisa. Jevonsi paradoksiks nimetatud seaduspärasus näitab, et tehnoloogia arengu kaudu saavutatud tootmise efektiivsus ei pruugi ressursikasutust vähendada, vaid tihti hoopis suurendab tarbimist. Näiteks LED-valgustite kasutuselevõtt on teinud valgustuse odavamaks ja energiasäästlikumaks, kuid samal ajal on valgustust rohkem kasutama hakatud ning koguressursikasutus on püsinud samal tasemel või isegi suurenenud. Elektriautode akude tootmiseks on tarvis haruldasi maavarasid, mis omakorda toob kaevandamispiirkondades kaasa uusi keskkonna- ja sotsiaalseid probleeme. Kui soovime keskkonnaprobleeme leevendada, peab langema ka vajadus individuaaltranspordi järele, sest muidu ei vähene koormus infrastruktuurile ja linnaruumile ehk ressurssidele.

Jätkusuutliku maailma poole liikumise programm ei saa endast kujutada üksnes indiviididest lähtuvat või insenertehnilist lahendust. See peab olema poliitilise programmiga ühiskondlik liikumine, mis võtab arvesse sotsiaalset, majanduslikku ja inimeste käitumuslikku mõju.

Sõnumeid inernetiavarustest: “Kas oled kunagi märganud, et on igati aktsepteeritav öelda vaestele inimestele, kuidas oma raha kulutada? Aga kui me palume rikastel lõpetada rikkuse kokku kuhjamine, tuleb vastuseks, et “see on nende raha”.”

Töö kui osa lahendusest

Tehnoloogilise arengu ning tootmise ja tarbimise vähendamise kõrval on tasaarengu raamistikus olulisel kohal töö, mis tuleb sotsiaalmajanduslike muutuste nimel ümber mõtestada, et muutuksid tarbimise kvantiteet ja kvaliteet. Õigupoolest väidavad tasaarendajad, et tarbimine muutub töö mõistet ümber kujundades paratamatult. Tasaarengu raamistikus ei mõelda tööst üksnes kui tootmise, raha teenimise, sotsiaalse integratsiooni ja eneseteostuse vahendist, vaid seda nähakse ka kui tegevust, millel on suured keskkonnamõjud – töö kasutab ressursse ja töö jätab jälgi. 

Praegused tööpraktikad on ka sotsiaalses mõttes suuresti jätkusuutmatud. Töö on üks kesksetest institutsioonidest, mis meie igapäevaelu kujundab: see struktureerib inimese päeva, võtab suurima osa ajast ja sellest sõltub paljude elukvaliteet. Töö ja tarbimise tsükkel toetab kasvule orienteeritud majandust sotsiaalse õigluse arvelt: sellises ühiskonnas on inimene allutatud masina rolli, mille väärtust mõõdetakse produktiivsuse kaudu.

Samuti õigustab tarbimisele toetuv kasvumudel tsüklit, kus osa inimesi töötab üha rohkem, et üldse kuidagi toime tulla, teised aga selleks, et rohkem tarbida, kusjuures tarbimine omakorda soodustab edasist tootmist ja tööd. Ka töö jagunemine – nähtavaks palgatööks ja sageli tasustamata, alahinnatud ja nähtamatuks hooletööks – tugevdab traditsioonilisi soorolle ja ebavõrdsust, mis pole jätkusuutlikud.

Sõnumeid internetiavarustest: “Tuletan meelde, et 40-tunnine töönädal on vananenud kontseptsioon – see oli kujundatud eeldusega, et kuskil on keegi, kelle ülesanne on süüa teha, koristada ja muude kodust tööde eest koolitseda. See ei olnud mõeldud selleks, et sa peaksid kõike üksi tegema ja kui sul on raske, ei tähenda see, et sa oled läbikukkunud. Seda süsteemi ei loodud eeldusega, et peaksid ise kõigega üksi toime tulema. Nii et kui sul on raske, siis see ei tähenda, et sa oled läbikukkuja.”

Kui vähendaks õige tööaega?

Tarbimise vähendamiseks tuleb alustada töömahtude kärpimisest, sest töö ja tootmine eelnevad tarbimisele. Tasaarenev ühiskond väärtustab kõiki töövorme võrdselt. Sinna alla käib ka hooletöö, arvestades seda, et ​​hooletöö majandussektor moodustab globaalsest SKT-st märkimisväärse osa, riigist sõltuvalt kuni 40%. Lisaks tuleb soodustada tasakaalustatud elustiili, kus töö ei ole inimese identiteedi keskne aspekt ega peamine väärtuse määraja. See nihe võimaldab töö ja vaba aja õiglasemat jaotust.

Üheks võtmetähtsusega meetmeks peavadki tasaarendajad tööaja ehk tasustatud tööle kuluva aja vähendamist. Lühendatud töönädal või pikendatud puhkeaeg aitavad vähendada ressursside tarbimist ja keskkonnamõju, suurendades samal ajal inimeste heaolu, sest vähenevad ülekoormatus, läbipõlemine ja väsimus. Eelkõige tuleb tasaarenguks ümber mõtestada, mis on need olulised vajadused, mille katmisele tuleb ühiskonnas peamine rõhk panna. Teisiti öelduna otsib vastust küsimus “Kuidas kliimakriisis hästi elada?” Üsna julgelt võib arvata, et see hea elu ei hõlma ei mõõdutundetut tarbimist, tootmist ega ka töötamist.