Mida teha, kuhu minna? 5 soovitust detsembris

04.12.2019

jõulud kultuur kultuurisoovitused kunst näitus raamat

Jõulukuu – kas rohkem päkapikkude, Snegurotška ehk Lumehelbekese ja piparkookide aeg? Või hoopis aeg mõelda, kes oli see põgenike ilmale toodud sõnumitooja Jeesus Kristus, kelle sündi on koos talipühadega aastatuhandeid tähistatud ja kelle õpetuse järgi kultuuriruumid praeguseni elavalt vaidlevad, keda sallida, keda vaenata? Helgi Saldo ja Rebeka Põldsam annavad soovitusi nii jõuluelevuseks kui ka tõsisemaks mõtisklemiseks.

Enesehool jõuludel

Mida kiiremini kapitalismiratas vurab, seda keerulisem on argielu normaalsuses püsida ja seda enam muutuvad jõulud aastalõpu kohustuslikuks pingutust nõudvaks finišiks ja talviseks pereürituseks. Kui vähegi enda jaoks aega leidub, võiks suurte pühade eel võtta ette Deanna Zandti enesehoolekoomiksi, et mõelda läbi vajadused, võimalused ja piirid, milles võimalikult hea elada oleks.

Jõulupühade saamislugu

Põgenikud Joosep, Maarja ja Jeesus teel Egiptusesse. Grand Heures Anna von der Bretagne, Jean Bourdichon, Wikipedia CC

Lisaks talvisele pööripäevale on jõulud pagulastele mõtlemise aeg, eriti kirikus, kus just jõulude ajal loetakse püha perekonna põgenemislugu. Tänavu kirjutas Postimees põhjaliku loo teistest riikidest pärit inimestest, sealhulgas pagulastest, kes on saanud Eestis elamisloa. Põgenike lood pole kunagi lihtsad ja ajakirjanduse vahendusel on põgenikekriisi terviklikumalt väga keeruline mõista. Teaduslik-aktivistliku kunstiprojektina Londonis alustanud Forensic Architecture on teinud väga selge ingliskeelse ülevaate Vahemerel toimuvatest sündmustest, kus Euroopa Liidu valitsuskodades tehtud rahvusvahelised kokkulepped õiguspärastavad tuhandete inimeste surmasid merel 21. sajandil (sic!).

Isiklik on poliitiline, nagu päevikust selgub

Foto: Anne Frank naeratab koolifotograafile, anonüümne, Wikimedia CC

Novembris ilmus eestikeelne Anne Franki “Päeviku” kolmas trükk. Põgenikud pole mingi nüüdisaja nähtus, vaid siiski pikema ajaloolise perspektiiviga, nii et miks mitte jõuludel lugeda ka koduste meenutusi või otsida detsembrikuiseid sissekandeid raamatukogudes leiduvatest päevikutest. Feministlik moeajakiri Vestoj avaldas paar aastat tagasi kolm intervjuud põgenikega, kes rääkisid, kuidas nad kodust lahkudes kotti pakkisid ja millised olid 2015–2016 esimesed põgenikuelu aastad.

Vedele ekraani ees

Kogu aeg ei jaksa lugeda ega suhelda, aga õnneks on välja mõeldud telesarjad ja jõulufilmid. Lesbide rõõmuks ja hirmuks tuleb 8. detsembril ekraanile kümme aastat tagasi lõppenud kultussarja “The L Word” uus hooaeg. Aga miks mitte vaadata läbi 1970ndate kultusliku drag queen Divine’iga filme lavastanud John Watersi traditsioonilisi filmisoovitusi alates aastast 2011. Või siis lihtsalt aasta jooksul vahele jäänud sarju järele vaadata.

Helgi Saldo lemmiküritus detsembriks: eriti fringe jõuluvana

Järvakandi, 1996. Vanaema elutoa ühes otsas seisis kõhn ja sirge jõulukuusk, teises otsas istus jõuluvana. Pruunid sektsioonkapid olid täis odavaid kuldset ja hõbedast kardehteid ja kinnisest köögiuksest immitses suitsuhaisu. Oli rõvedalt palav. Terve suguvõsa kõlas korteri peale kokku nagu kajakaparv, aga selleks kõnealuseks hetkeks oli alles jäänud vaid veel mõni kaasaelav hõige, mis innustas luuletust lugema.

Astusin jõuluvana juurde. Ma polnud talle kunagi nii lähedal olnud, nii et oma terava lapsepilguga pidin ta korralikult üle vaatama. Nägin, et tal olid jalas kulunud dressid ja habe läikis natuke liiga kahtlaselt. Hääl oli ka maru tuttav, midagi oli ikka väga mäda. Ma ei mäleta, mida ma ette lugesin, aga läksin mänguga kaasa. Kajakaparv plaksutas ja vaatasin jõuluvanale sügavalt silma.

“Gelsomiina tsirkus” Tallinn Fringe festivalil 8. detsembril

See oli mu vanaema naabrinaine. I clocked her ja me saime sellest mõlemad aru. Olin segaduses, ent tõelise kamraadina ei öelnud ma kellelegi sõnakestki. (Ei tea, kas see on kokkusattumus, aga jõuluvana hakkas pärast neid jõule jätma kinke kilekotiga ukse taha.)

Sellist peaaegu kehavälist kogemust on raske ületada, aga loodan 8.–14. detsembrini toimuva Tallinn Fringe festivali peale, kus on kavas palju põnevaid etteasteid ja performance’id nagu Fellinist inspireeritud Laura Hallantie füüsiline teater “Gelsomiina tsirkus” või Soome feministliku püstijalakoomiku Kaisa Pylkkäneni “No penis, no knowledge”. Oma esimese ingliskeelse prassingu teeb ka siit soovitustest varem läbi käinud kohalik vodevillibluusitäht Kaisa Ling Thing.

Helgi Saldo peosoovitus: süvariik ja printsessid

Alternatiivsete helide austajate rõõmuks teeb 6. detsembril tagasituleku audiovisuaalne üritustesari AKASHAInc, mis püüab nihutada realismi ja ürituskogemust. Seekordne krüptline ja orwellilik turundus paistab mängivat hirmudele totalitaarsest süvariigist, kuni sinnamaani, et täpsema info toimumiskohast saavad huvilised ainult registreerides ning alles päev enne pidu. Live-esinejatest on välja kuulutatud FREMEN, kes muuseas on lubanud keskenduda naisvokaali rituaalsele väele ja intensiivsetele muusikalistele-spirituaalsetele kogemustele. Deep stuff.

KRAHL Session: Anett x Yasmyn LIVE 11. detsembril

Midagi pehmemat, aga üldse mitte vähem võimsat pakub Von Krahl oma uues live-õhtute seerias Sessions, kus laval tekitatakse sümbioos kahe artisti vahel, kes teineteise loomingut ühel või teisel moel täiendavad. Seekord astuvad üles pop-souli viljelev laulja-kirjutaja Anett ja kohalik R&B-ägedus YASMYN.

Kes kontserdile ei viitsi minna ja tahab firma jõulupeo asemel niisama sõpradega kuskil hõõgveini lürpida, siis Kalamajas kohvikus TOPS mängib 12. detsembril Femme Fatale’il head ja kosutavat muusikat Anja Boguslavskaya.