Miks kõik liitlased võiksid LGBT+ kogukonnale toetust näidata
Kristel Rannaääre LGBT Ühingust kirjutab, miks on oluline oma toetust LGBT kogukonnale avalikult välja näidata ka siis, kui tundub, et kõik liigub muudkui õiges suunas.
Pea kümme aastat tagasi algasid Eestis valjud arutelud kooseluseadusest ja selle (mitte)vajalikkusest. Umbes samal ajal kogunes meie ühingu juures esimene LGBT+ noortegrupp. Kuna sel ajal oli ühiskonnas õhk paks LGBT+ teemadest, siis rääkisime ka noortegrupis palju sellest, mis meie ümber parasjagu toimub. Muuhulgas rääkisid noored oma murest – kas nad kunagi üldse saavad olla vabad ehk elada avalikult ja õnnelikult sellisena, nagu nad on. Eriti sügavalt puudutasid mind ühe neiu sõnad, et tema isa meelest tuleks homod seina äärde panna nagu juudid ja maha lasta. See lause on kummitanud mind kõik need aastad, kui olen töötanud ühingus.
Täna, kümme aastat hiljem, võiks arvata, et ühiskond on muutunud ja LGBT+ inimeste elu Eestis on parem ja turvalisem. Riigikogus ootab abieluvõrdsuse eelnõu heakskiitu ja äsja peetud Baltic Pride’i rongkäigul Tallinnas osales 7000 inimest, mis on Eesti rekord. Ka Eesti Inimõiguste Keskuse uuring kinnitab, et alates 2017. aastast on Eesti inimeste arvamus LGBT inimeste suhtes paranenud. Samas on avalikku vaenuõhutamist rohkem kui iial varem.
Sellised vägivaldsed sõnavõtud on viinud reaalsete kuritegudeni. Nii kogesime 2018. ja 2019. aastal esimest korda ühingu ajaloos kõige vägivaldsemaid aastaid oma töös – ühingu töötajad said ähvardusi, korduvalt varastati ja lõhuti ühingu välisukse silti, tungiti mitmele ühingu üritusele, avalikustati ühingu töötajate isikuandmeid, küberruumis õhutati inimesi ühingu tegevuse vastu ja ühingu poole hakkasid pöörduma LGBT+ inimesed, kes kogesid vägivalda oluliselt rohkem kui eelnevatel aastatel. Nii võõrastelt kui ka kahjuks oma perekonnaliikmetelt.
Kuigi pärast paremäärmusliku valitsuse lõppu on LGBT+ vaen ühiskonnas väiksem, siis täielikult kadunud see kahjuks ei ole. Seega, iga kord, kui avalikkuses on LGBT+ teemad õhus, leidub neid, muuhulgas ka avaliku elu tegelasi, kes avalikult ja häbitundeta vaenavad LGBT+ kogukonda. Jah, nad ei kutsu inimesi otseselt vägivallale, aga nende sõnavõtud käivitavad mitmeidki päästikuid inimestel, kes lähevad sõnadest kaugemale.
Nii pidime ka sel aastal Pride’i üritusel seisma silmitsi vägivallaga, kui Geikristlaste Kogu palvusele tuli mees noaga. Ründaja vigastas kolme inimest, kellest üks pidi haiglasse sisse jääma. Seda rünnakut poleks kunagi toimunud, kui sellele poleks eelnenud vaenu õhutavad sõnavõtud.
LGBT+ inimeste elu ei ole vaid rist ja viletsus, küll aga on meil suurem oht langeda diskrimineerimise ja vägivalla ohvriks, meil võib olla vähemusstressist tingitud vaimse tervise probleeme ning “kapist välja” tulles on meil oht kaotada enda kõrvalt lähedasi inimesi.
Kuigi ühinguni ei jõua kõik lood, teame me siiski uuringute põhjal, et kui LGBT+ inimesed kogevad vägivalda, siis hinnanguliselt võib teavitamata jääda kuni 95% juhtumitest ja lähisuhtevägivalla korral kuni 80%. Põhjus, miks inimesed abi saamiseks ei pöördu olemasolevatele teenustele on lihtne, aga kurb – LGBT+ inimesed on kogenud või kardavad kogeda halba või vägivaldset suhtumist. Tundub kummaline, et inimesed kardavad teenuseid, mis neile on loodud ja mida pakuvad oma valdkonna spetsialistid, kes peaks iga teenusele tulnud inimest väärikalt teenindama. Peaks ju olema nii, et kui meil on nt Ohvriabi teenused, siis inimesed pöörduvad sinna. Ei, inimesed ei pöördu. Suurem osa LGBT+ inimesi ei pöördu, sest nad ei usu, et need teenused on neile. See ei ole pelgalt minu sisetunne, vaid uuringutega kinnitatud fakt.
Ärge saage minust valesti aru – LGBT+ inimeste elu ei ole vaid rist ja viletsus, küll aga on meil suurem oht langeda diskrimineerimise ja vägivalla ohvriks, meil võib olla vähemusstressist tingitud vaimse tervise probleeme ning „kapist välja“ tulles on meil oht kaotada enda kõrvalt lähedasi inimesi.
Sellest tulenevalt on äärmiselt oluline, et kõik liitlased näitaksid selgelt oma toetust LGBT+ inimestele. Toetust vajavad ka need lähedased, kes on uhkelt „kapist väljas“, sest uhkelt väljas olemine ei välista eelmainitud probleeme.
Isegi siis, kui me arvame, et meie lähedaste hulgas ei ole LGBT+ inimesi. Jah, isegi siis on toetus oluline, sest veel on nii palju LGBT+ inimesi, kes ei julge olla nemad ise. Nad loevad Postimehe veergudelt halvustavaid sõnu, kuulevad tipp-poliitikute ja ühiskonnategelaste vaenulikke sõnavõtte ning usuvad, et nad ongi väärtusetud ja valed. Paljudele LGBT+ inimestele on vaja näidata, et meid, kes me usume võrdsesse ühiskonda ja selle mitmekesisuse ilusse, on palju, palju rohkem.
Palun, jaga oma sotsiaalmeedias LGBT+ toetavat sõnumit, tee oma profiilipilt vikerkaarevärviliseks, helista sõbrale ja soovi talle head Pride’i kuud. Need on väikesed sammud, millest algavad suured muutused. Need on sammud, mis võivad päästa elusid ja anda paljudele tagasi vabaduse.
Näita UHKUSEGA, et oled LGBT+ kogukonna toetaja!
