Miks me kõik peame olema feministid?

Naiste ja meeste vahelise võrdsuse küsimus hakkas mind vaevama alles hiljuti. Veel mõne aasta eest ei mõelnud ma sugugi sellele, kes on feministid ja mille eest nad võitlevad. Ma ei mõelnud sellele kõigele täpselt selle hetkeni, mil hakkasin märkama enda ümber teatud ebaõiglust, mida polnud võimalik seletada millegi muuga kui meie ühiskonna traditsioonidega. Neid olukordi analüüsides jõudsingi järeldusele, et feminismi esimene ja teine laine saavutasid meie jaoks küll palju – naised saavad töötada, käia valimas ja olla kinnisvaraomanikud – end võrdsuseni on meil veel pikk tee. Niisiis, miks me kõik peaksime olema feministid?

Feminismist sai 2017. aasta sõna. Sellest hoolimata on paljude jaoks jätkuvalt tegemist sõimusõnaga. Sest feministid on ju need hullud, kes põletavad rinnahoidjaid, vihkavad mehi ega taha lapsi. Ometi on feminismi ametlik tähendus sugude poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne võrdsus. Me kõik oleme ju sellise võrdsuse poolt, eks ole?

Alustuseks, kodune ebavõrdsus

Ühel hetkel ehk märkate, et naiselt oodatakse suure hulga kodutööde tegemist. Samuti pannakse naise õlule peaaegu sajaprotsendiline laste eest hoolitsemine. Naine peab olema hea koduperenaine ja hea ema, ent samuti peab ta töötama Eesti naise jaoks harilikul päevatööl. Kui adekvaatsete pereliikmetega on võimalik isegi läbi rääkida ja osutada olukorra ebaaususele, siis ühiskonnaga on teised lood. Ühiskonnas nimetatakse naise rollina ikka veel hoolitsevat ema, koduhoidjat ja suurepärast kokka.

Vaadakem näiteks reklaame. Pesupulbri asetab masinasse naine, samuti puljongikuubiku kastrulisse ja jogurtitopsi lapse koolikotti. Meest näeb sellises reklaamis väga harva.

OECD 2014. aasta andmetel kulutavad 25–44 aastased Eesti mehed kodule ja perele nädalas keskmiselt kaks ja pool tundi, ent samas vanuses naised tegelevad nende asjadega 4,7 tundi nädala ehk siis kaks korda rohkem. Selle juures teevad naised keskmiselt ainult 20 protsenti vähem tööd.

Kui analüüsida nüüd ausalt perekondi meie ümber, siis võib lihtsasti märgata, et naised jäävad väga tihti kaotajaks – lisaks põhitööle teevad nad ära suurema hulga kodutöid, samuti võtavad enda kanda suurema osa laste ja eakate sugulaste eest hoolitsemisest. Kuna usun aga õiglusesse, siis leian, et me kõik peaksime olema feministid ja jagama kodutöid teiste töövõimeliste pereliikmetega.

Teiseks, karjäärialane ebavõrdsus

Kujutame nüüd ette, et naine on ambitsioonikas ja otsib endale järgmiseks eeskuju edukate inimeste hulgas. Ja mõistab, et edukaid naisi on kordades vähem kui mehi. Ta teab paljusid naisassistente, ent vähe naisettevõitjaid, palju naisstjuardesse, ent vähe naispiloote, palju naiskoristajaid, ent vähe naisjuhatajaid. Suurema osa raamatuid on kirjutanud mehed, suurema osa filme on teinud mehed, suurema osa tema firma juhtkonnast moodustavad mehed.

Eesti konsultatsiooniagentuur Sustinere avaldas hiljuti postituse, et Eesti top100 ettevõtjate hulgas moodustavad naised vaid 16 protsenti ning vaid iga kaheksas tegevjuht on naine. Selle postituse viimane lause kõlab nii: “Me ei ole feministid. (Soo)kvoote ei poolda ka üldse. Ja pigem oleme üllatunud, et tulemused on niigi tublid.” Tublid kellele? Ilmselt meestele, sest neil on juhtkonnas ju 84 protsenti kohtadest.

Kuni ambitsioonikatel tüdrukutel pole silme ees edukate pilootide, ettevõtjate ja juhatajate eeskujusid, valivadki nad maisemaid ja vähem intellektuaalseid elukutseid lihtsalt seetõttu, et olemasoleva elukorralduse juures on raske uskuda oma edusse. Seepärast leiangi, et me kõik peaksime olema feministid ja saama soovi korral karjääri valida.

Kolmandaks, rahaline ebavõrdsus

Ühel hetkel mõistab naine, et tal pole ammu palka tõstetud, samuti poleks tal midagi selle vastu, et astuda karjääriredeli järgmisele astemele. Ta mõistab, et tööle minnes ei kaubelnud ta palga üle, aga samuti ei kujuta ta ette, kuidas küsida palga- või ametikõrgendust. Tal on hirmus!

Ta asub lugema, kuidas oleks korrektne kõrgendust küsida. Ja siin ilmnevadki kõikvõimalikud ebameeldivused. Kõik artiklid räägivad sellest, et naine võib küll küsida, aga mitte liialt nõudlikult. Ta peab väga tähelepanelikult jälgima, kuidas mitte kedagi selles protsessis vihastada. Erinevad uuringud näitavad, et naisi karistatakse töö juures nõudlikkuse eest. Neid tajutakse agressiivse, võimuka ja vähem kompetentsena. Pole ime, et naised kardavad üldse üritada ja sellest tulenevalt ei oska küsida palga- või ametikõrgendust. Seetõttu saavadki naised vähem palka ning liiguvad karjääriredelil edasi aeglasemalt kui võiksid.

Eesti on kuulus selle poolest, et siinne naiste ja meeste palgalõhe on Euroopa suurim. Eurostati andmetel oli see 2016. aastal  25.3 protsenti, kaks aastat varem oli see number 28 protsenti (see tähendab olukorra paranemist, kuigi aeglaselt). Selle erinevuse struktuur on 2014. aasta järgi selline – seitse protsenti on selgitatav naiste ja meeste tööde erinevusega (näiteks hõivatus eri sektorites), ülejäänud 21 protsendile on võimatu leida seletust.

See tähendab, et naistele makstakse 21 protsenti vähem kui täpselt sama kompetentsele mehele (lugege seda lauset nüüd veel 21 korda ja tundke õudu!). Vaat’ seepärast ma leiangi, et me kõik peaksime olema feministid ja võitlema õiguse eest saada meestega võrdset palka.

Leia mõttekaaslased!

Ja need on vaid kolm kümnest ebavõrdsuse ilmingust, mida märgata. Lisaks eksisteerib pisendav suhtumine naistesse tööl, mansplaining, komme vahetada pärast abiellumist perekonnanime, klaaslagi jne. Kui naine seda kõike märkab, läbib ta eitamise faasi (ei, naistele ei maksta nii vähe!), viha (kuidas nad võivad nii!), kauplemine (mul on ju vähem stressi kui mu juhatajal), depressiooni langemise (tulen ära, kui lood on sellised), ja lõpuks leppimine ning lahenduste otsimine.

Üks variant on otsida mõttekaaslasi. Sest selline olukord ei saa ju ometi kõigile naistele meeldida. Ja internet on üks võimalikest lahendustest. Veebis on palju tarku naisi, kes on avastanud sarnased või täpselt samasugused probleemid, neid hoolikalt analüüsinud ja leidnud kas osalised või täielikud lahendused. Ülihuvitav on seda kõike lugeda ja endale kohaldada – kas mulle sobib see lahendus või peaksin otsima enda oma? Kas ma nõustun nende vaadetega või mitte? Kas nimetada end feministiks või mitte?

Sest kokkuvõttes polegi oluline, kas pidada end feministiks. Oluline on muuta ühiskonna suhtumist naise rolli ja saavutada reaalne poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne sugude võrdsus.

* “Me kõik peame olema feministid” on nigeri autori Chimamanda Ngozi Adichie raamatu ja TED esinemise pealkiri. Adichie määratleb oma raamatus 21. sajandi feminismi, seletab selle vajalikkust ja toob samaaegselt naljakaid ja kurbi näiteid oma raamatust. Raamat sai ohtralt positiivset tagasisidet ning esinemine TEDil on praeguseks kogunud YouTube’is 4,7 miljonit vaatajat.