Miks mitte karta Virginia Woolfi

13.10.2021

ajaloo eri ajalugu kirjandus naiste õigused Virginia Woolf woolf

Virginia Woolfi „Oma tuba“ on kahtlemata üks neist tekstidest, mis ei vanane. Loomingu Raamatukogu on avaldanud raamatu uue trüki Malle Talveti tõlkes. Teost esitletakse neljapäeval, 14. oktoobril raamatupoes Puänt. Raamatu eessõna on kirjutanud kirjandusteadlane ja kriitik Eret Talviste, kes räägib Virginia Woolfi elust, kogemustest ja materiaalsetest tingimustest, mis teda ümbritsesid ehk sellest, kuidas ja mis kontekstis Woolfi looming sündis. Eessõna on nüüd loetav ka Feministeeriumist.

„Sest mina usun, et kui me elame veel umbes ühe sajandi – ma räägin üldisest, reaalsest elust, mitte väikestest eraldi eludest, mida me indiviididena elame – ja meil on viissada naela aastas ja oma tuba, kui meil on vabaduse harjumus ja julgus kirjutada täpselt seda, mida mõtleme; kui me veidike pääseme ühisest elutoast ja näeme inimolendeid mitte alati nende suhetes üksteisega, vaid suhetes reaalsusega, ja ka taevast ja puid ja mida tahes nende endina; kui me vaatame mööda Miltoni kollist, sest ükski inimolend ei tohi meie väljavaadet varjutada; kui me vaatame tõele näkku – sest on ju tõsi, et pole ühtki käsivart, mille külge klammerduda, vaid me oleme üksi ja suhtleme reaalsuse maailmaga, mitte ainult meeste ja naiste maailmaga – siis tekib võimalus, et see surnud luuletaja, kes oli Shakespeare’i õde, riietub kehasse, mille ta nii tihti on seljast heitnud.“

Nii kirjutab Virginia Woolf oma enim tuntud, tänapäeval üheks feministliku kirjandusteooria alustalaks peetava essee „Oma tuba“ (1929) kokkuvõtvas lõigus. Kuid kas kirjanikud, kui nad juhtuvad olema naissoost, on siis sajand hiljem saavutanud vabaduse kirjutada sellest, mida hing ihaldab, nagu Woolf eespool tsitaadis spekuleerib? Kas neid on lubatud ja kas neil on olnud julgust minna kaugemale ühistest elutubadest, perekonnast ning naiste ja meeste vahelistest suhetest ja isiklikest eludest? Kas nad sõbrustavad omavahel ja julgustavad üksteist; kas nad kirjutavad sellest sõprusest? Kas nad on oma keha endale „selga pannud“ ja julgevad elada – ja neid julgustatakse elama – selles kehas ilma häbi ja tagasihoidmiseta? Kas neil on vahendid ja väljavaated, et seda kehalist, kogemuslikku elu kirjeldada keeles, mis on just neile omane? Need on mõned küsimused, mis Woolf „Oma toas“ esitab. Eestikeelse tõlke värskendatud taastrükk näitab, et Woolfi käsitletu ei ole jäänud Ühendkuningriigi möödanikku, vaid on (valusalt) vajalik aruteluaines ka tänases Eestis, peaaegu sada aastat pärast essee esmakordset ilmumist.

Üks „Oma toa“ kesksemaid teemasid on naise kehalise ja meelelise kogemuse väljendamine keeles, seega ei saa me mööda vaadata Woolfist kui inimesest, nagu ka eraldada tema teostest tema elu ja kogemusi. Woolfi nimi pole eestlastele võõras ning tema loomingust on tõlgitud küllaltki esinduslik valik, millest on tehtud ka mitmeid kordustrükke. Akadeemiliselt on Woolfi Eestis enim uurinud Leena Kurvet-Käosaar.[1] Sisukaid käsitlusi on ajakirjanduses ilmunud näiteks Kärt Hellermalt ja Eliisa Puudersellilt. Krista Mitsi saatesõna Woolfi postuumselt avaldatud autobiograafilisele kirjutisele „Olemise hetked: märkmeid möödanikust“[2] (1971) avab Woolfi elukäiku ning räägib sellest, kuidas Woolfi enda elulised kogemused ja suguvõsa mõjutasid tema vaadet elulookirjutusele. Jaak Rähesoo annab 1997. aastal ilmunud esseekogumiku järelsõnas võrdlemisi pika ülevaate Woolfi elu- ja töökäigust.[3]

Ent siiski pole Woolfi elu ja looming Eestis pälvinud nii mitmekülgset tähelepanu kui ingliskeelses maailmas. Eesti keelde on tõlkimata mõned romaanid ning terve hulk lühijutte[4] ja esseesid, tema loomingu ilmumist saatvates kirjutistes kipuvad teatud teemad (vaimse tervise probleemid, vabasurm) mõneti korduma. Tahaksin seda tasakaalustada, tuues esile mõned veidi vähem teada faktid Woolfi elust, ning rõhutada, et Woolfi loomingut on palju mõjutanud tema sõprus- ja peresuhted ning tema üldine elujaatavus ja soojus. Tema abielu Leonardiga oli vabameelne, vastastikku toetav ja elukestev – nad reisid koos, töötasid koos ja mõtlesid koos ning asutasid koos Hogarthi kirjastuse, mille alt enamik Woolfi töid ilmus. Oluline oli Woolfile ka tema suhe, nii füüsiline kui ka vaimne, aristokraadi ja menukirjaniku Vita Sackville-Westiga ning sõprus mitme teise kirjaniku ja kunstnikuga. Samuti olid Woolfi elus tähtsal kohal õde Vanessa Bell ja tema lapsed. Seega, lähedased inimsuhted, sõprus ning elu väljaspool kirjandust ja abstraktseid mõtteid olid Woolfile olulised ning inspireerisid tema loometööd tõenäoliselt rohkem kui depressiooniga seonduvad kogemused.

Foto: Maria Esko

Woolfi huumorisoont ja peenetundelist võimet (enese)irooniaks leiab mitmest tema eluseigast. Näiteks osales Woolf 1910. aastal nn Dreadnoughti vembus koos teiste Bloomsbury rühmituse liikmetega.[5] Nad riietusid Abessiinia printsideks ja tüssasid Briti mereväge, väites, et on kuningliku pere liikmed, kes on saabunud Londonit ja üht oma aja võimsamat sõjalaeva HMS Dreadnoughti külastama. Nad rääkisid väljamõeldud keeles, nende näod olid pruuniks võõbatud ning nad kandsid võltsvuntse, turbaneid ja parukaid.[6] Seda, et tegemist ei olnud päris Abessiinia printsidega, ei saadudki teada enne, kui Horace de Vere Cole, aktsiooni eestvedaja, sellest ise ühele Inglismaa ajalehele rääkis. Muidugi tegi see lugu Briti mereväest naerualuse. Ajaloolises kontekstis vaadelduna oli see ettevõtmine aga mõeldud demonstreerima patsifistlikke vaateid ja diskrediteerima Briti armeed, mis sümboliseerib kuninglikku perekonda, sõda, natsionalismi ja patriarhaati – nähtusi, mida Woolfi kogu looming, kaasa arvatud „Oma tuba“, kritiseerib. Kuigi hilisemas elus on Woolf kirjeldanud seda seika pigem kui tüütut tähelepanu tõmbavat mälestust, näitab see Woolfi mängulisemat külge; seda, et ta ei ole abstraktne, õrn ja elukauge intellektuaal.

Elust peegelduvat mängulist huumorit leiab ka teosest „Orlando: elulugu“[7] (1928), mis on pühendatud Woolfi eluaegsele sõbrale ja mõnda aega armukesele Sackville-Westile ja mis on tänapäeval vahest üks Woolfi loetumaid ja populaarsemaid teoseid, kuna kõneleb soolisest ja seksuaalse orientatsiooni põhisest diskrimineerimisest loominguliselt ja vabastavalt. Samuti on väga sensuaalsed, iroonilised ja omanäoliselt naljakad „Vaatuste vahel“ („Between the Acts“, 1940) ja „Flush: elulugu“ („Flush: A Biography“, 1933). Viimane on briti luuletaja Elizabeth Barrett Browningi koera väljamõeldud elulugu, kuid inspireeritud Browningi elust ja tema kokkerspanjelist. See romaan on tänapäeval huvitav just seetõttu, et käsitleb meie käesoleva sajandi üht olulisemat eetilist küsimust: kuidas loomi kohelda ja neisse suhtuda?

„Oma toa“ kesksed mõtted

Soojust, elujaatavust ja mängulist huumorit on ka „Oma toas“, mille kirjalik kuju kasvas välja kahest loengust 1928. aastal Cambridge’i naistekolledžites Newnhamis ja Girtonis, kus Woolfil oli palutud rääkida „naistest ja kirjandusest“. Woolf oli sel ajal 46-aastane, juba tuntud ja tunnustatud modernistlik kirjanik, kes kuulus Bloomsbury rühmitusse, vabameelsete kunstnike, kirjanike ja intellektuaalide kogukonda, mis on oluliselt mõjutanud angloameerika ja tegelikult kogu lääne ühiskonna modernismi. Woolfi päevikutest on teada tema tähelepanekud, et tudengid kuulasid tema loenguid aukartusega ning et Woolf jäi Newnhami kolledži õhtusöögile hiljaks ja tõi kaasa oma abikaasa Leonardi, kelle tulekust ta teatanud ei olnud, mis ajas sassi „istumisplaani“.[8] Samuti on teada ja „Oma toas“ kirjapandust ka näha, et ta oli tundlik ja kriitilinegi Newnhami ja Girtoni kolledži vaesuse suhtes meeste kolledžitega võrreldes – kriitika, mis tudengitele ja kolledžite naistest asutajatele oli võib-olla mõneti solvav.

Naiste ilmajätmine haridusest, nende kultuuri- ja ühiskonnaelust kõrvaletõrjumine ning sellest tulenev vaimne ja majanduslik vaesus ongi aga peamised põhjused, miks naised Woolfi arvates Shakespeare’i teostega võrreldavaid tekste kirjutanud pole. „Millistes tingimustes naised elasid, küsisin ma endalt; sest ilukirjandust, see tähendab fantaasiatööd, ei saa kivikese moodi maha pillata nagu ehk teadust; ilukirjandus on nagu ämblikuvõrk, mis on vahest küll õige õrnalt, kuid siiski kõigist neljast nurgast elu küljes kinni. [—] Kui aga võrk on kiiva veetud, äärest konksu otsa kistud, keskelt käristatud, tuleb meelde, et neid võrke pole õhku kudunud mitte kehatud olendid, vaid et need on kannatavate inimolendite kätetöö ja kinni labaselt materiaalsete asjade küljes, nagu tervis, raha ja maja, kus me elame.“ (Lk 35.) Woolfi arvates peab „majas, kus me elame“ olema ka tuba, kus naine saaks rahus mõelda, lugeda ja kirjutada. Samuti peab naisel olema sissetulek, näiteks viissada naela aastas, mis oli 1929. aastal väga suur summa. Viissada naela ei ole juhuslikult valitud, vaid viitab pärandusele, mille Woolfi tädi talle jättis. Tuleb meeles pidada, et Woolf oli pärit kõrgemast ühiskonnakihist – tema isa oli kuulus literaat Sir Leslie Stephen – ja see tegi talle kättesaadavaks raamatud, hea koduse hariduse ning suhted ja vestlused haritud koorekihiga Londoni südames. See privileeg lisaks andele tegigi Woolfist kirjaniku; tal olid kõik eeldused sisuka ja segamatu kirjatöö tegemiseks: ligipääs haridusele ja kultuurile, intellektuaalidest suhtlusringkond ning päranduseks saadud vara, millega kaasnes oma tuba ehk nii füüsiline kui ka vaimne ruum, kus segamatult tööd teha ja oma annet arendada.

Kuid ei Virginiat ega tema õde Vanessa Belli, kellest sai postimpressionistlik kunstnik, ei saadetud vendade kombel Cambridge’i õppima, ja see soopõhine hariduslik diskrimineerimine on midagi, mis on Woolfi tugevalt mõjutanud. „Oma toa“ fiktiivne minategelane, olgu ta nimi Mary Beton, Mary Seton, Mary Carmichael või kes iganes Mary, nagu Woolf ütleb, kõnnib Oxbridge’is, väljamõeldud vanas ülikoolilinnas (ilmselge viide Cambridge’ile ja Oxfordile), ning tahab minna raamatukokku. Kuid see tal ei õnnestu, sest naised ei pääsenud raamatukokku ilma selgitava kirja või kolledžis töötava saatjata; samuti ei lubata tal murule astuda ega teedelt kõrvale kalduda. See on sümboolne osutus sellele, et naisi on läbi sajandite välja jäetud elust, mis jääb kaugemale kodust ja eluruumidest, neil pole olnud lubatud nii-öelda ettenähtud teelt kõrvale kalduda. Woolfi sõnul ei oleks Mary Setonil, tema emal ja vanaemal olnud võimalikki vara koguda, sest alles „1880. aastast peale on abielus naisel lubatud omada isiklikku varandust“ (lk 89–90) – enne seda kuulus kõik tema abikaasale, vennale või mõnele muule meessoost sugulasele. Niisiis pole ime, et õhtusöök, mida Woolfi väljamõeldud minategelane Mary meeste kolledžis sööb, on pikk, peen ja külluslik, kuid naiste kolledži söök on kesine, vesine ega paku just suurt naudingut. „Inimene ei saa hästi mõelda, hästi armastada, hästi magada, kui ta pole hästi õhtust söönud.“ (Lk 17.)

Kuna materiaalsed tingimused on „Oma toas“ kesksel kohal, on oluline pöörata tähelepanu ka ajaloolisele kontekstile, milles essee sündis. Nagu Woolf kirjutab, oli alates aastast 1866 Inglismaal vähemalt kaks kolledžit, kus oli lubatud õppida ka naistel, ja 1919. aastal – „see tähendab tervelt üheksa aasta eest“ (lk 90) – anti neile hääleõigus. „Tervelt üheksa aasta eest“ on muidugi iroonia – see on naeruväärselt väike aeg võrreldes sellega, kui kaua on mehed poliitilisi otsuseid teinud. Woolf oli omal ajal ka ise olnud seotud sufražettidega, kes XX sajandi algul Ühendkuningriigis naiste poliitilise hääleõiguse eest võitlesid. Siin on oluline märkida, et sellegipoolest jäi Woolf skeptiliseks, et ainuüksi hääleõigus naiste olukorda oluliselt muuta saaks. Ta ei pooldanud sufražettide vägivaldsemaid tegevusi ning arvas, et ainult hääleõigusele rõhuda tähendab näha naiste probleeme liiga kitsalt, nagu me tema kirjadest teame.[9] Ühes kirjas oma mentorile Janet Elizabeth Case’ile, kes oli noort Woolfi sufražettidega ühinema julgustanud, kirjutab ta, et on liiga palju aega nende abistamisele raisanud.

Naiste hääleõigus ja poliitiline esindatus on aga siiski olulised, nagu seegi, et just vägivaldne aspekt naisõiguslikus liikumises tõmbas avalikkuse tähelepanu ja võis vahest anda viimase tõuke, et see hääle-õigus saada. Sufražette pandi pärast rahumeelseid marsse või kogu- nemisi vanglasse, sundtoideti, vallandati töölt, ahistati ja peksti – ainuüksi selle eest, et nad tahtsid hääleõigust. Sellisele vägivallale vastasid sufražetid vahel ka ise vägivallaga, lõhkudes poeaknaid ja lastes postkaste õhku. Üldteada on juhtum, kui legendaarne sufražett Emily Davison 1913. aastal hobuste võidujooksu ajal rajale astus, et kuninga hobuse Anmeri külge WSPU (Women’s Social and Political Union) kirjaga sall riputada. Juhtus kohutav õnnetus ja Davison suri neli päeva hiljem haiglas. See tragöödia tõmbas koduse ja rahvusvahelise tähelepanu naiste hääleõiguse teemale.[10] Aastal 1918 saidki Ühendkuningriigis hääleõiguse vähemalt 30-aastased varaliselt kindlustatud naised ja aastal 1928, kui hääletamas said hakata käima ka mehed, kel polnud kinnisvara, laiendati hääleõigus kõigile vähemalt 21-aastastele naistele.

Woolfi skeptilisus ei tähenda aga seda, et ta ei uskunud sufražettide tegevusse ega näinud selle olulisust. Woolfi arusaam naisõiguslusest oli lihtsalt laiem. Ta uskus, et tähtsaim asi, mida ta naiste olukorra muutmiseks teha saab ja tegema peab, on kirjutada, ning et muutus saab tekkida ka poeesia ja patsifismi toel. „Oma tuba“ harutabki naiste materiaalsest vaesusest alustades lahti mitmetahulisi põhjusi, mis viivad naiste pisendamiseni ja ühiskondlikust elust kõrvalejätmiseni. Essees on puudutatud ka füüsilise vägivalla teemat, mis naiste elusid on ümbritsenud ja kahjuks kohati siiani ümbritseb. Woolf leiab, et vihal ja vägivallal, aspektidel, mida ta seostab maskuliinsusega (mitte meestega, ka naistel võib olla ja ongi maskuliinseid jooni, nii nagu meestel feminiinseid), ei ole õigustust. Just maskuliinsete joonte ülekaalu ohtlikkusest ühiskonnas räägib Woolf oma pikas essees „Kolm gini“ („Three Guineas“, 1939), kus toob esile, et ka naised „kasvatavad Hitlereid“. Jällegi on tähtis rõhutada, et maskuliinsed ei ole ainult mehed ja feminiinsed ainult naised – maskuliinsus ja feminiinsus on nagu muud omadused: pikkus, juuksevärv jms.

„Oma toas“ illustreerib vägivalda, mida Woolfi teada teised naised kogevad ja on läbi ajaloo kogenud, Shakespeare’i õe näide: „[—] ei tulnud absoluutselt kõne alla, et ükski naine võinuks kirjutada Shakespeare’i ajal Shakespeare’i näidendeid. Lubage mul fantaseerida, kuna faktid on nii raskesti kättesaadavad, mis juhtunuks, kui Shakespeare’il olnuks imeliselt andekas õde, ütleme, et nimega Judith“ (lk 38). Kuigi Judith tahab ka teatriga tegeleda, ei saadeta teda venna kombel kooli, vaid ta peab tegema majapidamistöid, mille koorma all, ilma hariduse ja sissetulekuta, on raske, kui mitte võimatu kirjutada nagu Shakespeare, kelle sokke pesi ja suppi keetis keegi teine. 14-aastaselt põgeneb Judith sunniabielu eest kodunt Londonisse, et ühineda teatritrupiga. Nagu naised Oxbridge’i raamatukogus, jääb ta aga ukse taha. „Mehed naersid talle näkku. Trupijuht – paks, töllakil huulega mees – naeris laginal. Ta röökis midagi puudlite tantsimisest ja naiste näitlemisest – ükski naine, ütles ta, ei saa ometi olla näitleja.“ (Lk 40.) See lause peegeldab mõtet teosest „Tuletorni juurde“[11] (1927), kus meesfilosoof ütleb kunstnik Lilyle: „Naised ei oska maalida, naised ei oska kirjutada.“

Nüüd jõuame materiaalsetest piirangutest vaimsete juurde – eelarvamuste juurde, mida peaks tegema üks sugu ja mida teine; eelarvamuste juurde, et naised kõlbavad ennekõike kodutöödeks ning laste „tootmiseks“ ja kasvatamiseks. Kogu oma loomingus on Woolf olnud soorollide suhtes tuliselt kriitiline. „Naiste elukutsed“ („Professions for Women“, 1931), mis põhineb Woolfi 21. jaanuaril 1931 peetud kõnel, räägib „koduse ingli“ tapmisest, et jõuda loomevabaduseni. Fraas „kodune ingel“ viitab Coventry Patmore’i 1854. aastal ilmunud poeemile, mis ülistas kuninganna Victoria ajastule omaselt naisi kui ingleid, kes on vaikselt kodus ja hoolitsevad kõige tubase ja perekondliku eest, rääkides vähe ja kindlasti mitte oma arvamustest ega kirgedest. „Oma toa“ sõnum on, et just arusaam naistest kui „kodustest inglitest“ on koos materiaalsete piirangutega takistanud naiste kirjandustraditsiooni tekkimist.

Materiaalne sõltuvus meestest ja eelarvamuslik suhtumine naistesse kui kodukolde jumalannadesse on Woolfi sõnul põhjused, miks naised pole saanud kirjutada ja miks neil pole oma kirjandustraditsiooni ja kaanonit, millele tagasi vaadates toetuda. Oma traditsioon on oluline, sest „kui oleme naised, mõtleme tagasi ikka oma emade kaudu“ (lk 62). Samuti on olulised naistevahelised suhted ja nende sõprus; nende eksisteerimine väljaspool mehi ja olenemata meestest. „„Chloele meeldis Olivia,“ lugesin ma. Ja mind rabas, kui tohutult teistmoodi nüüd kõik oli. Chloele meeldis Olivia võib-olla kirjanduses esimest korda.“ (Lk 66.) Meeste kirjandus, väidab Woolf, on kujutanud naisi tihti kui „koduseid ingleid“, kes on perekondlikes suhetes meestega, mitte kui erinevate kirgede ja arvamustega eraldiseisvaid indiviide, kes omavahel sõbrustavad ja üksteisesse armuvad. Woolf toob välja, et naised peaksid leidma endale omase keele, et oma elust, kirgedest, arvamustest ja omavahelistest suhetest rääkida. Isade keel – patriarhaadi keel, mille naised peavad omandama – ning naiste traditsiooni ja stiili puudumine on põhjused, miks naistel on olnud raske kirjutama asuda ja miks „Chloele meeldis Olivia“ on kirjanduses niivõrd harukordne fraas. Ja ometi, nagu väidab Woolf, „[o]leks tuline kahju, kui naised kirjutaksid nagu mehed või elaksid nagu mehed või näeksid välja nagu mehed, sest kui kahest soost niigi ei piisa – arvestades maailma avarust ja mitmekesisust –, kuidas tuleksime siis toime ainult ühega?“ (lk 70). Seega on oluline, et naised märkaksid üksteist, looksid sõprussuhteid, töötaksid koos, ja mis kõige tähtsam, räägiksid ja kirjutaksid sellisest sõprusest ja sellistest suhetest, et tekiks tugev traditsioon, millele järgmiste põlvkondade naised saavad toetuda.

Woolf rõhutabki ühelt poolt erinevate sugude kehalise kogemuse erinevust. Ta väidab, et kuna eri sugude kehad kogevad elu erinevalt, võivad need erinevused avalduda ka keeles ja kirjatöös. Woolf nendib, et see erinevus on vajalik maailma mitmekesistamiseks ja inimeste mitmetahuliste kogemuste mõistmiseks. Teisalt, loov vaim peab Woolfi sõnul olema androgüünne: loova inimese teadvus peab olema tasakaalustatud, ühtaegu feminiinne ja maskuliinne, mitte ainult kehalises soos kinni. „Vahest seda pidaski Coleridge silmas, kui ütles, et suurvaim on androgüünne. Vaid sulami tekkides saab vaim läbinisti viljakaks ja kasutab kõiki oma võimeid. Võib-olla puhtalt maskuliinne vaim ei suuda luua, täpselt niisamuti nagu puhtalt feminiinne vaim, mõtlesin ma.“ (Lk 78.) Woolf kirjutab, et soo ja seksuaalsusega seonduvates küsimustes „ei maksa lootagi, et inimene jõuaks mingi tõeni“ (lk 6). Siinkohal võiks välja tuua eesti keele naljaka käändumise: sugu – soo. Nimisõna „soo“ kui märg rohuala paneb mõtlema, et nimisõna „sugu“ ongi ehk sama hägune ja piire kompiv kui soo, milleks ta omastavas käändes muutub; et sooga seonduvad küsimused ei saagi olla selged ega lihtsalt piiritletavad; et mingi bioloogilise ega põhjapaneva tõeni ei saagi jõuda.

Kriitika ajalugu ja tänane seis

Juba ilmumisaastal äratas „Oma tuba“ Ühendkuningriigis palju tähelepanu. Näiteks arvustasid „Oma tuba“ tollase kirjandusilma mõjukad tegelased Arnold Bennett, kirjanik, kelle stiili Woolf pidas aegunuks ja kritiseeris essees „Härra Bennett ja proua Brown“ („Mr. Bennett and Mrs. Brown“, 1924), ning kirjanduskriitik David Daiches. Mõlemad mehed arutasid „Oma toa“ feminismi. Kui Bennett arvab, et Woolfi kirjutis ei ole feministlik, sest ei puuduta otseselt poliitikat, siis Daichese arusaamist mööda oli Woolf feminist. Selle põhjenduseks toob ta välja, et „Oma tuba“ ei ole oluline mitte ainult naistele, vaid kõigile, kes on varanduslikult vaesed ja pole seetõttu oma talenti arendada saanud. Need kaks arusaama on olulised, kuna juhivad tähelepanu sellele, kuidas me mõistame feminismi praegu ja kuidas mõisteti seda XX sajandi alguses – sajand tagasi.

Woolfi ajal seostati feminismi ennekõike sufražettide liikumisega, mis keskendus poliitilise hääleõiguse saamisele. Tol ajal olid sõnad „feminist“ ja „sufražett“ peaaegu sünonüümid ning sealt johtub ilmselt Bennetti mõte, et Woolf pole feminist või on lausa antifeminist, kuna ei kirjuta otseselt sufražettide liikumisest. Daiches aga võtab vastupidise hoiaku, väites, et Woolf ei viita ainult naistele, vaid kõigile, kel on olnud raske loominguga tegeleda. Tema väide on sarnasem tänapäevase arusaamisega feminismist. Päriselt jääb „Oma tuba“ aga ilmselt nende kahe vahepeale: Woolfi feminism „Oma toas“ on ilmselge, kuid palju laiem kui pelgalt hääleõiguse küsimus, samas aga fokuseeritud eelkõige valgete keskklassi naiste loomingulise tegevuse võimalikkusele, mitte kõigi loomeinimeste kõikidele probleemidele.

Woolf kirjutab, et „meistriteosed pole üksikud ja üksildased linnud, vaid aastatepikkuse ühise mõtlemise vili, inimkogumi mõttevili, nii et üksiku hääle taga on inimhulkade kogemus“ (lk 53). Nii ei saa me mõelda ka „Oma toast“ lahus Woolfi teistest töödest ja tema loomingu laiemast retseptsioonist, eriti kuna see on kirjutatud tema ilukirjandusliku tegevuse tippajal, mil ilmusid „Proua Dalloway“[12] (1925), „Tuletorni juurde“ (1927) ja „Lained“[13] (1931). Oluline on märkida, et kui umbes 1960. aastateni loeti Woolfi „uue kriitika“ tuultes, mis keskendus rangelt vormile, stiilile ja esteetikale üldiselt, siis 1970ndate vabameelsus ning sotsiaalsed ja kultuurilised muutused puudutasid ka Woolfi töö mõistmist: teda hakati lugema läbi poliitilise prisma, laialt levis feministlik tõlgendus ning ka sotsialistlikud ja peaaegu marksistlikud lugemised. Teisisõnu, kui varasem kriitika nägi Woolfi tihti kui ennekõike vormile ja stiilile pühendunut, siis XX sajandi teise poole lugemised keskendusid Woolfi sageli sotsialismi ja antiimperialismiga seostatud poliitilistele hoiakutele. Viimased on „Oma toas“ ja ka essees „Kolm gini“ väga selgesti välja joonistunud ning tema antifašistlik, feministlik ja patsifistlik hoiak on peenelt põimitud ka kõikidesse tema romaanidesse. Samuti on oluline märkida, et kui varasem kriitika nägi Woolfi kui erootikast mittehuvituvat autorit, defineerides erootilise väga kitsastes, tõenäoliselt heteroseksuaalsetes ja heteronormatiivsetes piirides ning jättes Woolfist sellega valeontliku mulje, siis uuem kriitika näeb erootilist Woolfi töös kui üldisemat kirge elus olemise ja erinevate kogemuste vastu.

1990ndatel jäi naistele keskenduv feminism queer-teooria varju ning tekkisid lugemisviisid, mis keskendusid just soole kui sellisele ja seksuaalsusele. Tänapäeval loetakse Woolfi lisaks feminismile, soouuringutele ja vormile keskenduvale kriitikale palju ka posthumanismi, uusmaterialismi ja afekti raames: vaadatakse, millist rolli mängib tema esteetikas, eetikas ja poliitikas elu kui selline – loodus, puud, loomad, esemed, atmosfäär, tujud, tunded. Teisisõnu uuritakse Woolfi elulisust ja tema sügavat suhet keskkonnaga. Woolfi tekstide, kaasa arvatud „Oma toa“ mõistmine oleneb suuresti mitte ainult tekstidest endist, vaid ka ajaloolisest, poliitilisest ja kultuurilisest kontekstist, kus neid loetakse.

Võib väita, et väljaspool Eestit, eriti akadeemilistes ringkondades, valitseb praegu teatud määral Woolfi-kultus. Olen ühel konverentsil kuulnud ettekannet „Bloody Woolf “ ehk „Kuradi Woolf “, kus toodi välja, et Woolfi varju jäävad paljud teised olulised modernistlikud naiskirjanikud. Toimuvad iga-aastased Woolfi konverentsid, kus on sadu osalejaid kogu maailmast. Kenti ülikoolis on Woolfi nime kandev hoone ja kolledž. Ka „Oma tuba“ pakub endiselt uurimisainest. Näiteks on kättesaadav essee käsikirja faksiimile, kus on näha muudatused, mida Woolf enne avaldamist tegi, ja mille kallal uurijad nüüd töötavad. Üks silmapaistvamaid „Oma toale“ antud uusi elusid on kunstniku ja kriitiku Kabe Wilsoni 2014. aastal valminud projekt, mida ta alustas juba aastal 2010. Ta võttis kõik essee sõnad ja seadis need teise järjekorda, kirjutades uue loo „Of One Woman or So“ (anagramm originaalpealkirjast, tõlkes „Ühest naisest või nii“), mille autoriks on Olivia N’Gowfri, Virginia Woolfi nime anagramm. Terve lugu ongi tegelikult anagramm, ühtaegu kummardus Woolfi esseele ja selle kriitika. Loo jutustaja on Aafrika juurtega tudeng, kes mõtleb soo, rassi ja rahvusluse küsimustele nüüdisaegse Ühendkuningriigi kontekstis. Eriti keskendub ta rassi- ja immigratsiooniprobleemidele, mille suhtes Woolf oli oma ajast ja kontekstist tulenevalt suhteliselt pime.

„Oma toa“ mõte, et Chloele meeldib Olivia, et nad jagavad laboratooriumi ja neil on ühine huvi bioloogia vastu, on inspireerinud ka kuulsat Bechdeli (tuntud ka kui Bechdeli-Wallace’i) testi. Selles vaadeldakse, kas kirjandusteos või film sisaldab vähemalt kaht naistegelast, kes räägivad vähemalt ühel korral omavahel millestki, mis pole seotud meestega. USA koomiksiautor Alison Bechdel väidab, et idee autor on tema sõber Liz Wallace, kes toetus suuresti Chloe ja Olivia näitele „Oma toas“ ja sellele, kuidas kahe naise, Chloe ja Olivia sõprust ja ühist huvi teema vastu, mis pole seotud meestega, on kirjanduses ja filmides harva kujutatud. Woolfi Chloe ja Olivia näide on niisiis inspireerinud otsima kirjandusest ja filmikunstist rohkem selliseid juhtumeid ja ehk neid ka looma.

Kuna tänases läänemaailmas, sealhulgas Eestis, on sooga seonduvad küsimused väga päevakorral, on ka meil siin Woolf just selle nurga alt laiemas avalikkuses juba kuulsust kogunud. Temast on saanud inspiratsiooni virtuaalne igapäevasele feminismile keskenduv grupp „Virginia Woolf sind ei karda!“; 2019. aastal sai Arhitektuurimuuseumis näha Ingrid Ruudi näitust „Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile“; feministlikus arvamusportaalis Feministeerium loeti „Oma tuba“ 2021. aasta jaanuari lõpus Woolfi ja Feministeeriumi sünnipäeva puhul ning arutati üheskoos Woolfi essee olulisust tänapäeva naiste igapäevaelus.

„Oma toa“ uustrükk võiks inspireerida ka lugejat selles käsitletavate küsimuste üle mõtisklema meie praeguse aja valguses. Ehk satub see inimese kätte, kes tunneb, et teda kriibivad mingid naljad naiste ja meeste tööde teemal. Ehk leiab selle bakalaureusetudeng, kes kirjutab Woolfist lõputöö ja jätkab tema uurimist magistriõppes. Ehk loeb seda mõni gümnaasiumi kirjandusõpetaja, kes lisab selle oma kursusesse. Ehk aitab see essee meil jutuks võtta naiste naudingud, nii kehalised kui ka intellektuaalsed, või naiseks olemise rõõmu üldiselt, varjutamata ühiskondlikke raskusi, mis naiseks olemisega kaasas käivad. Ehk õhutab see inimesi nendest teemadest Shakespeare’i kadunud õe vaimus rääkima julgeda. Woolf ütleb, et Shakespeare’i õde ei saa kehastuda, kui meie omalt poolt selleks kollektiivselt tööd ei tee; kui meie ei pane tähele Tiinasid ja Marisid enda ümber, kes meile meeldivad, kellega me koostööd teeme, kellega koos naerame ja muresid jagame, kes meie lapsi õpetavad, meie vanemaid hooldavad, meile poes toitu müüvad. Need küsimused ja soovid pole suunatud kaugeltki mitte ainult naistele, vaid kõigile, ka meestele ja neile, kes ei defineeri end rangelt neis kahes kategoorias.

Jääb samuti loota, et see paneb meid mõtlema Eesti naisromaanikirjanike traditsioonile: Leida Kibuvitsale, Reed Mornile, Aino Kallasele. Ehk on lõpuks aeg tõsiselt ja kollektiivselt vaadata Tammsaare õdede poole ja küsida, kes on Eesti romaanikirjanduse emad, ning julgustada nende tütreid sulge haarama.

Allikad

[1] Vaata näiteks Leena Kurvet-Käosaar, „Enese loomine kirjanikuna Aino Kallase jaVirginia Woolfi päevikuis“. Ariadne Lõng, 2001, lk 31−38; Leena Kurvet-Käosaar, „Salatud ja omakstunnistatud keha Virginia Woolfi, Anais Nin’i ja Aino Kallase noorpõlvepäevikuis“. Ariadne Lõng, 2003, nr 1/2, lk 91−102; Leena Kurvet-Käosaar, „Maternal Spaces in the Diaries of Aino Kallas, Virginia Woolf and Anais Nin“. Interlitteraria, 2005, nr 10, lk 260−279; Leena Kurvet-Käosaar. Embodied Subjectivity in the Diaries of Virginia Woolf, Aino Kallas and Anais Nin. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2006. – Siin ja edaspidi järelsõna autori märkused.

[2] Loomingu Raamatukogu, 2013, nr 33–35, tlk Krista Mits.

[3] Esseed, Hortus Litterarum, 1997, tlk Malle Talvet ja Jaak Rähesoo.

[4] Loomingu Raamatukogus on ilmunud jutukogumik „Kirjutamata romaan ja teisi jutte“, LR 2017, nr 25–26, tlk Mirjam Parve; Loomingus lühilugu „Kew Gardens“, Looming, 1975, nr 8, lk 1349–1354, tlk Inna Feldbach; Woolfi kirju Vita Sackville-Westile on avaldatud kogumikus „Armastuskirjad“, Hotger, 2001, tlk Kaja Riikoja, lk 19–20, 41–42, 129.

[5] Bloomsbury on piirkond Londoni südalinnas, rikas ja „haritud“ linnajagu, kus asuvad näiteks Briti Raamatukogu, Briti Muuseum ja mitu Russell Groupi ülikooli. Woolf sündis, kasvas ja elas seal. Bloomsbury rühmitusse kuulusid vabameelsed ja nii kunstis kui ka inimsuhetes uuenduslikud kunstnikud, kirjanikud ja intellektuaalid, näiteks Roger Fry, Leonard Woolf, Lytton Strachey, Virginia õde Vanessa Bell, Clive Bell jt. HMS Dreadnought oli tollal üks Briti mereväe uusimaid ja uhkemaid sõjalaevu.

[6] Tänapäeval Dreadnoughti vembust rääkides ei saa mõistagi käsitlemata jätta ka juhtumi rassistlikke stereotüüpe, kuid pikem arutelu selle üle jääks aga väljapoole selle kirjutise piire.

[7] Loomingu Raamatukogu, 1997, nr 31–34, tlk Riina Jesmin; kordustrükid Tänapäev, 2007, Varrak, 2016.

[8] Isaac Gewirtz, „„With Anger and Emphasis“: The Proof Copy of „A Room of One’s Own““. Woolf Studies Annual 2011, 17. köide, lk 1–76.

[9] Susan Sellers, The Cambridge Companion to Virginia Woolf. Cambridge University Press, 2000.

[10] Motiivid, miks Davison võidusõidurajale astus, ei ole kindlalt teada, kuid ajaloolased on tänu uutele tehnoloogiatele, millega saab võidusõidu videosalvestist vaadata, üha enam veendunud, et Davison tahtis hobuse külge salli riputada, ilma et tal enesetapuplaan oleks olnud. Loe näiteks https://www.theguardian.com/society/2013/may/26/ emily-davison-suffragette-death-derby-1913.

[11] Loomingu Raamatukogu, 1983, nr 5–7, tlk Malle Talvet; kordustrükid Mediasat Group, 2005 ja Hea Lugu, 2018.

[12] Loomingu Raamatukogu, 1998, nr 13–16, tlk Riina Jesmin; kordustrükid Mediasat Grupp, 2007 ja Hea Lugu, 2018.

[13] Loomingu Raamatukogu, 1999, nr 3–6, tlk Riina Jesmin; kordustrükk Pegasus, 2008.

„Oma toa“ kesksed mõtted

Kriitika ajalugu ja tänane seis

Loe ka: