Miks on kooseluseadus nii tähtis?
Miks on nii tähtis, et kooseluseadus jõustuks? Kogusime kokku vaid mõned kirjad riigikogu liikmetele neilt, kes tunnevad, et seadus neid otse puudutab. Ehk aitab see aru saada, miks kooseluseadus nii oluline on.
1. kiri
Austatud Andres Herkel
Kirjutan Teile suure palvega. Palvega hääletada täna Riigikogus Kooseluseaduse rakendamise seaduse POOLT. Minul ja minu perekonnal on seda vaja ja me oleme pikisilmi oodanud selle seaduse rakendumist.
Meie peres kasvab poeg. Aasta ja 4 kuud. Mõelge palun, mis juhtub kui mina (sünnitanud ema) peaksin õnnetul kombel hukkuma. Kuidas te seletaksite sellele lapsele, kes on traagiliselt kaotanud ema, miks ta peab kaotama ka kodu ja teise lähedase inimese, keda ta armastab, ning kes on teda oma perekonnas kasvatanud, lohutanud, õpetanud?
Äsja esitatud Paarkonna seaduse eelnõu ei aita kuidagi sellele küsimusele vastata. Ma ei tea, millistele küsimustele see eelnõu veel vastata ei aita, sest meie, samasooliste perekondade, käest ei ole küsitud selle eelnõu kohta. Kui oleks küsitud, siis me oleks öelnud, et meil ei ole Paarkonna seadust vaja. Kooseluseadus juba katab meie kriitilised murekohad.
Uskuge palun, Teie toetus Kooseluseaduse rakendamise poolt ei võta Teilt mitte midagi ära. Kuid see võtab ära minu südamelt suure mure ja küsimuse – teemal, millest ma tegelikult iga päev mõelda ei taha.
Lugupidamisega
2. kiri
Hea Vabaerakonna liige!
Homme otsustate Te, kas kooseluseaduse rakendusaktid võetakse vastu. Seeläbi otsustate Te minu, mu elukaaslase ja meie lapse ning paljude meie sõprade elude üle.
Inimesena, keda kooseluseadus otseselt puudutab, pean lisama, et erinevalt kooseluseadusest on värske paarkonna seaduse eelnõu loodud meie peredega konsulteerimata. Seeläbi ei tea Te, kas ja millisel moel see meie vajadustele vastab. See eelnõu ei kaitse meie peresid, vaid jätab meid sama kaitsetuks nagu oleme olnud seni.
Eesti inimene on heasüdamlik ning käitub enamasti meie perega kenasti. Ent on ka juhtunud seda, et ühte meist koheldakse vaenulikult või lausa ignoreeritakse, nii ametiasutustes kui ka sugulaste ringis. Oma osa on siin sellel, et meie kooselul puudub igasugune juriidiline tugi.
Me oleme väga pikalt oodanud kooseluseadust. Loodan südamest, et leiate endas vajamineva jõu ja julguse aidata kaasa sellele, et selline olukord muutuks ja et meil kõigil oleks Eestis hea elada.
Lugupidamisega
3. kiri
Head Vabaerakonna liikmed!
Kirjutan teile venekeelse fb-lehe “Aitäh, aga minu traditsiooniline pere ei vaja kaitset” administraatorina ja ka inimesena, kes on täna rääkinud mures peredega. Nende samasooliste peredega, kelle huve paarkonna seadus peaks kaitsma – ja kes tunnevad, et seadus ei kaitse neid huve mitte. Seaduse eelnõu ettevalmistamisel ei ole samasoolisi perekondi protsessi kaasatud – erinevalt juba vastuvõetud kooseluseaduse ettevalmistamisel, kus vähemuspered on saanud järjekindlalt kaasa rääkida.
Samasoolistel peredel ei ole teatavasti praegu riiklikku tunnustust ja kaitset. Kooseluseadus muudaks seda olukorda 1. jaanuarist 2016, vaid veidi rohkem kui kuu aja pärast. Paarkonnaseadus hakkaks kehtima palju, palju hiljem.
See on otsustava tähtsusega paljudele peredele, kellele on vaja tuge siin ja praegu. Näiteks perele, kus eri kodakondsusega mehed elavad kahe riigi vahet reisides – ja oma töögraafiku kõrvalt põetavad veel Eestis vanaks jäänud ja hoolt vajavaid sugulasi. Näiteks perele, kus raske vähivormiga maadleb just see emadest, kellele korterilaen vormistatud on.
Kooseluseaduse tühistamine mõjuks rängalt nende perede ootustele. Seda enam, et paarkonna seadus hakkaks küll kunagi reguleerima varalisi suhteid, aga ei annaks täiendavat kaitset lastega peredele, kes seda enim vajavad.
Tunnen muret lastega perede pärast, sest olen ise lapsevanem. Mul ei ole oma lapsega vereseost, saime tuttavaks mõned aastad tagasi lapsekodus. Minu tütar oli tollal 9-aastane. Ta oli oma lastekodus vanim laps, kes mittesugulase perre elama läks; ta jääb ka praegu maakonna lapsendajate ja eestkostjate kokkutulekutel vanimaks lapseks. Iga kord, kui tema juures lastekodus käisin, kuulsin tema eakaaslaste ja vanemate laste küsimusi, miks neid perre ei võeta, kasvõi vaheajaks, kasvõi päevakeseks. Aga paraku ei suuda praegused lapsendamisõigusega pered seda vajadust katta.
Kuniks arutame, millised pered lapsendada tohiks ja millised mitte, on need lapsed seal oma küsimustega üksi. Ja käivad linnatänavatel lunimas raha… ja kallistusi, nagu üks samast lastekodust poiss, kes polnud veel ägestunud ega loobunud lootusest leida just temale mõeldud inimlikku soojust.
Praegustest lapsendamisõigusega peredest ei ole keegi ta vastu huvi tundnud. Aga tema saatuse- ja eakaaslane kasvab mu sõbrannade kodus – kes mõlemad said oma kasulapsed üksikemadena ning hiljem teineteise leidsid ja elukaaslasteks said. Ma olen näinud nende lapsi ja seda, kui palju on lapsed peres veedetud ajaga muutunud. Nende emad teevad oma laste aastaid kestva rehabilitatsiooniga suurt, ühiskonnale väga olulist ja paraku ka märkamatut sotsiaalset tööd. Ja neil, nagu ka teistel sellistel peredel, on vaja tuge, siin ja praegu. Just sellist tuge, mille arendamisel on arvestatud nende vajadusi ja nende arvamust. Kõigepealt just seda, et iga südamega lapsevanem on eelkõige lapsevanem, kes üritab kindlustada tuge oma lastele – ja alles siis mõelda varalistele suhetele ja muule seesugusele.
Palun ärge hääletage kooseluseadust maha. Seda on vähemusperedele vaja, siin ja praegu.
Tervitades,
4. kiri
Tere, kallis vabaerakondlane!
Minu nimi on Agnes Alvela, olen hariduselt sotsiaaltöötaja, perenõustaja ja seksuaalvaldkonna koolitaja.
Muuhulgas olen pea 15 aastat olnud internetinõustaja Eesti Seksuaaltervise Liidu veebisaidil www.amor.ee. Täna varahommikul oli vastamiseks minu postkastis kiri ühelt noorelt neiult, kes oli saanud aru, et talle meeldivad vist tüdrukud isegi rohkem kui poisid ja ta ei saa aru, miks ja kuidas ta „õppinud“ aru saama, et ta peab tahtma poiste tähelepanu, aga tegelikkuses tahab ta olla koos tüdrukuga, kes talle meeldib ja ta on suures segaduses.
Sellises olukorras ei ole vist väga nutikas soovitada, et mine kirikusse ja palveta, kuni see soov lõpuks ära kaob. Seda võiks muidugi teoreetiliselt teha, aga ma ei teinud seda. Ma usun, et Teie ka ei teeks. See võiks vabalt olla keegi ka Teie enda lastest või lastelastest.
On selge, et seksuaalne identiteet kujuneb välja pikema aja jooksul ning taaskord ei ole oluline, kuivõrd me määratleme inimesi nende seksuaalse sättumuse järgi. Need diskussioonid on juba peetud ja vähegi arukad inimesed peaksid aru saama, et samasoolistele paaridele on tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas vaja kõigi kodanikega võrdseid seadusi. Isegi siis, kui meile tundub, et aeg ei ole „küps“ või et meie naabruses ei ela ühtegi „sellist“ paari, või ei ole tehtud „piisavalt“ uuringuid, siis mina võin kinnitada, et minu sõpruskonnas on palju selliseid peresid, kus elavad koos kaks toredat naist ja kasvatavad lapsi. Ja on ka selliseid mehi.
Hirm, et nüüd hakkavad ka kõik gei mehed taotlema lapsendamist, ei ole põhjendatud sest need, kes last on väga saada soovinud, on seda juba saanud ja ma toetan ka nende soovi saada isaks. Siinkohal tasub mõelda kuidas me suhtume isadusse üldisemalt? Emadus justkui tundub õigustatud termin, aga kui mees ja isaks? Ja eriti kui kaks meest tahavad isaks saada, siis suudab aju teha mingi veidra käigu ja võrdsustada seda pedofiiliaga. Mis sõnumit see endaga kannab? Et kõik isad on potentsiaalsed pedofiilid?
Need on kahtlemata tundlikud teemad ja tuleb ühiskonnas läbi arutada, kuid ma usun siiski, et kannatama seeläbi ei peaks need inimesed, kellel on siiras soov saada legitiimset õigust kasvatada oma lapsi. Laps ei
peaks olema mööbliese, mida notariaalset saab pärandada vaid tema vanematel peaks olema õigus kooselu seaduslikult registreerida ning seeläbi peaks lapsel olema õigus mõlemale vanemale olgu need siis kaks ema või kaks isa.
Ma usun, et praegu on veel võimalik suunata Eesti demokraatlikusse suunda. Ja seda ka mentaalsel tasandil. Täna. Praegu. Siin.
Minul on seda seadust vaja ja minu lähikondlastel samuti. Tänan!
Lugupidamisega
5. kiri
Lugupeetud Riigikogu liige,
Leian, et Eesti on sobiv elukeskkond töökale, õpihimulisele ja ettevõtlikule inimesele. Kes siin sündinud, jääb südames seotuks meie karge looduse võrratult intensiivsete päikeseloojangutega. Kes ise lapsena käinud laulupidudel laulmas, ei vali kergekäeliselt välismaale parem palga tõttu kolimise kasuks. Meil on abivalmid ametnikud, asjalik meditsiinipersonal ja puhtad haldusasutused ning tänavad.
Me oleme avatud kaasaegne riik, mis räägib kaasa ka rahvusvahelisel areenil.
Mulle meeldib teadmine, et saan oma palgatulu maksudelt panustada lasteaedade, koolide, päästeametnike palkade, meditsiinisüsteemi ning avalike e-teenuste ülalpidamisse. See ei ole pelgalt kohustus, vaid ka võimalus ja au.
Meie põhiseadus räägib kõigi perede kaitsmise kohustusest riigi poolt. Jällegi, see pole pelgalt riigi kohustus, vaid ka võimalus ja au.
Mulle meeldiks saada osa samadest avalikest teenustest, õigustest ja maksusoodustustest, mis teisedki pered. Sest ma panustan samaväärselt. Ma ei taha nende õiguste pälvimiseks välja rännata sinna, kus muru on rohelisem, aga eesti keelt tänaval ei kuule.
Ma vajan seda, et elukaaslane ametlikult saaks intensiivraviosakonnas mind külastada, minule apteegist ravimeid tuua, kui midagi peaks juhtuma. Et meie õigus haiglas kokku saada ei sõltuks pelgalt personali või sisekorraeeskirja suvast, keda lugeda nn tugiisikuks. Ma tahan elukaaslasega makse koos deklareerida, sest leibkonna kulusid kanname koos. Ma tahan ühiselt kehtivat pärimislepingut sõlmida (mida notarite tõlgenduspraktika pärimisseadusest hetkel ei võimalda), sest meil on aastatega kogunemas koos soetatud vara.
Kooseluseadusega loodav kooseluleping on minu võimalus ühe tehinguga pääseda ligi elementaarsetele sotsiaal-majanduslikele õigustele, mille ülalpidamissüsteemi ma panustan samaväärselt kõigi teiste kodanikega. Selle asemel, et olla koheldud kui “eriline juhtum” ja seega jooksutatud eri astutuste vahel ning saada tõlgendussuvast sõltuvat ning osalist/katkendlikku ligipääsu nendele õigustele. Selles saate Teie, austatud rahvasaadik, mind aidata, hääletades kooseluseaduse rakendamiseks vajaliku seaduseelnõu kasuks.
Suur tänu kirja lugemise eest!
6. kiri
Hea Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige!
Kirjutan Sinule, et avaldada toetust meie Kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmiseks.
Minu jaoks on selle seaduse vastuvõtmine tähtis mitmel erineval põhjusel. Esiteks vaadates enda ümber sooviksin seda oma sugulaste ja nende partnerite jaoks, kes pole abiellunud (kuigi nad saaksid) ning nende vara ja lapsed pole seadusega kuidagi kontrollitud juhul kui midagi peaks juhtuma; soovin seda ka enda jaoks, sest ma pole inimene, kes sooviks abielluda, kuid sooviksin, et minu ja mu tulevase partneri kooselu oleks varaliselt reguleeritud; soovin ka seda oma sõprade jaoks, kellel on partner samast soost ning et neil oleks elu turvalisem; lisaks välismaal elades sooviksin südamest, et Eestis oleks ka rohkemate inimeste õigused tagatud ning ma saaksin rääkida Eestist kui ka sotsiaalselt arenenud riigist.
Kooseluseadus ei võta mitte üheltki eesti inimeselt midagi ära hoolimata sellest, mida vastased ütlevad. See annab hoopis palju juurde Eestis elavatele inimestele. See on inimõiguste juures minu meelest parim, et need on universaalsed ning neid ei saa ära võtta. Analoogselt pole paljud eestlased usklikud, kuid teavad, et tuleb austada neid, kes on, sest see on ometi inimese õigus otsustada, millesse ta usub.
Tugevat meelt ja läheme ikka koos edasi!
Tervitustega,
7. kiri
Vahepeal vaatame aastatagusesse aega. Kooselu kiri nr 7, mis diskuteerib sel teemal meie värske soolise võrdõiguslikkuse volinikuga.
Suur tänu soojade sõnade eest, Liisa, ja aitäh, et uurite, kuidas kooseluseaduse puudumine meie (samasoolise paari) elu päriselt mõjutab. Püüan veidi kirjutada meil ja meie lähedastel sõpradel ette tulnud olukordadest.
Me hooldame lapsi kahekesi, aga kui lapsed jäävad haigeks, siis saan vaid mina nendega koju jääda. Mu partneril puudub igasugune võimalus saada riigilt toetust lapsega haiguslehel olles, sest riigi mõistes ei ole ta ju neile lastele mitte keegi. Väikesed lapsed on tihti haiged ja ma olen väsinud olemast pidevalt põetaja. Vahel ei võimalda seda ka mu töine olukord, kuid… kuna “teine emme” riigilt rahalist toetust ei saa, siis palgata puhkust me omale lubada ka ei saa.
Meie peres on juba kaks last, kuid kui mu elukaaslane otsustaks ka lapse saada, siis oleksime me kolmelapselise perena juba “välja teeninud” riigitoetuse. Hetkel aga ei õnnestuks meil seda saada, kuna riigi silmis oleksime hoopiski kaks üksikvanemat.
Selleks, et mu elukaaslane saaks minna lastega Soome lõbustusparki pidin ma talle kaasa andma avalduse, et ma luban tal nendega reisida. Temalt küsiti antud paberi olemasolu Tallinna sadamas check in’i tehes. Ta pidi tõestama, et ta ei vii OMA lapsi lõbustusparki ilma vanema loata…
Mu lähedane sõbranna on olnud haiglas intensiivis. Tema pikaaegset elukaaslast, nende ühise lapse bioloogilist vanemat, ei lubatud palatisse teda vaatama. Sõbranna sattus haiglasse ootamatult, ega jõudnud muidugi eelnevalt kedagi teavitada, kes tohib tema seisundist teada ja keda võib tema juurde lasta. Kahjuks jäid haiglapersonali kõrvad kurdiks tema jutu peale, et nad on juba aastaid koos elanud ja armastavad teineteist, ning ta peab oma armastatu seisukorrast teada saama.
Kui minuga peaks midagi ootamatult juhtuma, siis mul puudub kindlus, et mu partner saab me lapsi edasi kasvatada. Mu vanemad on elus ja neil on, olenemata toetavast suhtumisest praegu, siiski oma lapse kaotuse valu üle elades üsna kindlasti soov lapselapsed enda hoole alla võtta. Olen neile selgitanud ja oma soovi selgelt avaldanud, kuid kaotusvalus inimesed teevad tihtipeale samme, mida neist ei oskaks iial arvatagi. Notariaalselt saan vaid oma soovi väljendada, kohtus on aga üsna tugev sõna siiski laste bioloogilistel vanavanematel, on mulle öelnud mitu juristi.
Mis puutub sellesse, et küsitakse lapse arvamust… Loodan, et küsitakse, aga kui usaldusväärne on kohtu arvates siiski kolme-aastase arvamus? Või üldse lapse arvamus? Taas kord tuttavate näitel rääkides võidakse bioloogilise isa surma korral lapsed suunata ka lastekodusse, kuna mitte-bioloogilist isa ei peetud sobivaks lapsevanemaks. Olenemata sellest, et mõlemad selle samasoolise pere lapsed väljendasid selget soovi jääda issiga. Keegi ei kuulanud neid lapsi ega võtnud ka arvesse seda, millise tragöödia nad pidid läbi elama – kaotades esmalt oma isa ja seejärel ka sooja kodu ning armastava lapsevanema.
Kooseluseaduse eesmärk on muu hulgas mõjutada ka suhtumist. Ma soovin, et ma ei peaks oma laste ankeetidel “isa” lahtri tühjaks jätma või maha kriipsutama ja asendama laste reaalse hooldaja andmetega. Ma soovin, et mu lapsed kasvaksid teadmises, et neil on kaks pärisvanemat, mitte üks emme ja üks “mänguemme” (keda nt koolieas oleks juba eakaaslaste suhtumisest tingitult targem varjata).
Õpetame oma lastele iga päev, et keegi pole halvem ega ebavõrdsem kuna ta on ükskõik millise asja pärast erinev. Ainus kes on aga hetkeseisuga teistest erinev, on meie pere. Lapsed küsivad tihtipeale, kas te olete abielus? Kui selgitame neile, et Eesti riigis see pole üldse võimalik, siis nad ei mõista kuidas see nii olla saab. Nende jaoks pole küsimus selles, KAS me abiellume, vaid millal!
8. kiri
Tere,
Minu nimi on Sanna Kartau. Olen väitlusõpetaja, kliimaaktivist ja sotsioloogia üliõpilane. Seoses KooS rakendusaktide vastuvõtmise aja saabumisega kirjutan teile, et panna teile südamele, mis võim on KooS rakendamisel ning mida samasoolistele paaridele uue seaduse loomine endas ei kätke. Seaduste ümber käinud tants näitas, kui märgilise seadusega tegu on, kui olulise, kui sümboolsega. Seaduslik kaitse, mida KooS pakub, ei ole samas vähemtähtis: see annab lastele kaks seaduslikku vanemat, andes pere kasvatamiseks vajaliku turvalisuse.
Samasoolised paarid Eesti ühiskonnas ei vaja ainult juriidilisi tagatisi, et nende elu paremaks muutuks. Toimuma peab nihe homoseksuaalsuse mõistmises ja aktsepteerimises ning just see on koht, kus riik olulist rolli mängib. Mina ja tuhanded teised Eestis üles kasvanud inimesed arvame, et riik peab saatma selle sõnumi KooS näol, et need inimesed on meile vajalikud, et nende inimeste panus on väärtustatud ja et riik seisab homofoobia vastu. Uue seaduse vastuvõtt oleks argus, kui Kooseluseadusega määraksime kursi terve Eesti sallivuse kasvule, paremale kodule seadusest kasu saavatele sama-ja erisoolistele paaridele (mida paarkonna seadus ei paku).
Sina teed selle otsuse minu eest. Ma tahan, et sa teaksid, et sinu tegemistel silma peal hoidvad inimesed tahavad Eestit, mis seisab mitmekesise, moraalse, õiglase, kaitsva kodumaa eest. Ma tahan Eestit, kuhu julgevad kolida seksuaalvähemustest eksperdid ja muudest rassidest spetsialistid ja muid keeli kõnelevad kunstnikud. Ma ei saa sellist maad läbi salajaste tagauste, mida Paarkonna seadus endast kujutab, vaid läbi raske võitluse, mida Eesti kodanikuühiskond viimastel aastatel pidanud on, mida KooS-i nimel veetud on. See võitlus on õige asja eest, hooliva Eesti eest, minu ja sinu Eesti eest.
Hääleta KooS rakendusaktide poolt.
Head hääletamist,
9. kiri
Tere, lugupeetud Riigikogu liige!
Kuna mulle on jäänud mulje, et osadel Riigikogu liikmetel on tekkinud seoses Kooseluseadusega kahtlusi selle seaduse vajalikkuse osas, siis mõtlesin, et kirjutan Teile natuke. Kirjutan, et anda teada, et tõepoolest on Eestis inimesi, kellele on seda seadust väga vaja. Ei ole asjad nii, nagu seaduse mittepooldajad väidavad, et „kõik need samad protseduurid saaks juba praegu notari juures erinevate aktidega vormistada“
Räägin Teile konkreetselt oma perest ja sellest, mida ei saa praeguste Eestis kehtivate seadustega kuidagi vormistada nii, et see meie pere suhtes õiglane oleks.
Ma olen 31-aastane naine ja olen juba kuuendat aastat kihlatud oma elu armastusega. Tema on 34-aastane ja meil on vedanud – meie suured tunded on vastastikkused. Ka tema on naissoost, seega meie kihlus ei ole midagi ametlikku, kiriklikku või ega ma ei teagi, mismoodi need kihlused heterote puhul ametlikud on. Kas üldse? Lihtsalt kunagi aastaid tagasi, hullupööra ja ülepeakaela armununa, ostsime koos kaks briljantsõrmust ja kanname neid, teineteise nimed sisse graveeritult, siiani oma armastuse märgiks.
Olgu, las see nõretav romantika jääb siinkohal lähemalt puutumata ja jätkan argisemate teemadega. Aastate jooksul oleme koos omandanud kinnisvara, vallasvara ja loomulikult korda armastavate kodanikena oma varasuhted ka notari juures paika pannud. Meil on tehtud üksteise kasuks ka notariaalsed testamendid.
Kõik toimib, oleme õnnelikud ja elus hästi hakkama saavad inimesed.
Nüüd jõuan teemani, miks pean vajalikuks Kooseluseadust. Meil on kaks last. Poeg saab uue aasta algul 3-aastaseks ja tütar on nüüd aasta lõpul oma 1. sünnipäeva tähistamas. Nad on meie kahe ühised lapsed: koos neid planeerisime, koos nad valmis tegime, koos olime nende sündide juures, koos kasvatame nad üles. Lapsed teavad, et neil on ema ja emme, mitte ema-isa või emme-issi. Nad on sünnist saati seda teadnud, see on nende jaoks täiesti normaalne ja õnnelik elukorraldus. Neil ei ole isa ei paberil ega ka üleüldse reaalse inimesena olemas. (Ma ei hakka rääkima siin sellest, kui kirjeldamatult tänulik ma olen, et selline võimalus meditsiiniliselt olemas on!) Selle eest on neil aga vanaemad, vanaisa, isegi neli vanavanavanemat, palju onusid-tädisid, onude-tädide poegi ja tütreid… Suur vahva suguvõsa, osa sellest Eestis, osa Taanis. Nad on armastatud, hoitud, õnnelikud lapsed. Usun, et saame neile lubada keskmisest rohkem, nad on maailma näinud, sotsiaalselt hästi arenenud, arukad ja tublid väikesed eestlased.
Mul on tohutult kahju, et nende kodumaa neid kuidagi teistest lastest halvemaks peab ega arva, et nad vääriks oma mõlemat vanemat ka ametlikult. Riigi silmis on meie lapsed vallaslapsed, meie elukaaslasega aga kaks ühe katuse all elavat üksikema. Selle asemel, et tõele näkku vaadata ja tunnistada, et oleme kahe lapsega hästi toimiv perekond, maksab riik meile igakuiselt üksikvanema toetust ja kajastab oma statistilistes aruannetes meid kahena suurest massist Eesti üksikvanematest. Kui käime Taanis oma sugulastel külas, siis tuleb eriti kurbus peale, sest seal on isegi vanemale põlvkonnale Eesti süsteem täiesti arusaamatu. Seal oleks iseenesestmõistetav, et me oleks ammu oma lapsed vastastikku lapsendanud. Tihti küsitakse, millal me siis abiellume ja ollakse üllatunud, et sellist asja Eestis ei ole aga saa ka lähimas tulevikus olema…
Las see abieluteema jääb. Ausalt öeldes ei tunne me elukaaslasega selles osas mingit vajadust. Kui oleksime lastetud, oleks ka kooseluleping meie jaoks üsna kasutu ja mittevajalik, sest tõepoolest – saaks ju oma asjad ka muidu aetud ja ega armastus ilma paberita kuskile kao. Küll aga tunnen ma, et pean seisma oma laste õiguste eest ja leian, et neil peaks olema täielik õigus oma mõlemale vanemale ka juriidilises, mitte vaid faktilises mõttes.
Ma tean, et meiesuguseid peresid on Eestis veel, oma tutvusringkonnast meenub kohe esimese hooga kümmekord lastega geipere, tuttavate tuttavate seas on neid veelgi. Muidugi ei ole see rahva üldarvuga võrreldes suur osa, aga no me olemegi vähemus, nii see on ja peabki olema. See ei tähenda, et selle vähemuse ees võiks silma kinni pigistada. See ei tähenda, et me kodanikena vähemväärtuslikud oleks. Meie lapsed ei tohiks olla riigile vähemtähtsad heteroperede lastest. Kui te meid ignoreerite ja väidate, et „Eesti ei ole selleks valmis“, siis ega meie pered ja lapsed kuskile ära ei kao. Me oleme ikka olemas ja peame kuidagi oma eludega hakkama saama. Teie võimuses oleks lihtsalt see hakkamasaamine natuke kergemaks teha.
Loomulikult ma mõistan, et maailmas ja Eestis on praegu palju olulisi ja keerulisi probleeme, millele tähelepanu pöörata. Rakendusseaduse vastuvõtmine lahendaks kiiresti ühe väikese inimgrupi suure mure. Palun võtke see seadus vastu ja siis saame kõigi teiste oluliste probleemidega süvenenult üheskoos edasi tegelda.
Suur aitäh, kui jõudsite mu kirja mõttega läbi lugeda.
10. kiri
Lugupeetud vabaerakondlane!
Kirjutan, kuna homme tuleb otsustamisele, mis saab kooseluseaduse rakendusaktidest. Seeläbi otsustate mitmete mu sõprade ja tuttavate ning ka minu elu üle.
Erinevalt kooseluseadusest on värske paarkonna seaduse eelnõu loodud konsulteerimata inimestega, keda see otseselt puudutab. Seetõttu Te ei tea, kas ja millisel moel see nende inimeste vajadustele vastab. See jätab kaitseta pered, kus kasvavad lapsed, mis on eelkõige ebaõiglane nende laste suhtes. Lisaks ei jõustuks paarkonna seadus veel nii pea, aga kooseluseadus, mida on juba pikalt oodatud, võiks hakata kehtima järgmisest aastast.
Loodan väga, et leiate endas jõu ja julguse hääletada selle poolt, et kooseluseaduse rakendusaktid hakkaksid kehtima.
11. kiri
Armas Riigikogu liige, minu, rahva esindaja,
Kirjutan, et Sul ei tekiks muljet, et Eesti rahvas on kooseluseaduse vastu. Mõistlikud inimesed on siiski kooseluseaduse poolt. Noh, need, kes on õppinud selgeks õigekirja, mitte vihkamise. (Räägitakse, et on võimalik selgeks saada üks või teine, mitte mõlemat.)
Mina olen kooseluseaduse vastvõtmise poolt. Jutt, et perekond ei ole perekond ja pole kaitset väärt, kui seal pole kaht eri soost partnerit, solvab isiklikult mind, kes ma üksikemana kasvatasin üles kolm last, ja on ebaõiglaselt alavääristav nende laste suhtes, kes kasvavad praegu mittetraditsioonilistes peredes. Mina arvan, et kõik pered vajavad ja väärivad Eesti riigi kaitset ja ma olen Sulle väga tänulik, kui sa homofoobe kartmata hääletad kooseluseaduse poolt.
Sinu valija
12. kiri
Austatud saadik!
Riigikogu istungi päevakorras on kooseluseaduse rakendusaktide lugemine. Hea saadik. Olen üks paljudest, kes tahab Sulle öelda, kui tähtis ja vajalik on kooseluseaduse seaduspärane jõustumine minu, mu perekonna ja teiste lähedaste jaoks. Siinkohal jätaksin oma arvamuses kõrvale juriidilised nüansid. Selle, et juba vastuvõetud seaduse puhul on õigusriigi kohustus vastutada juriidiliselt korrektse jõustumise eest ja tagada seaduse sihtgrupile ja ka teistele elanikele seadus, mida on võimalik rakendada.
Tegelikult tead ju ka ise, kui tähtis on see, et vähemkaitstud ühiskonnagrupid saaksid enamusega võrdsed õigused ja kaitse. Olen kindel, et ka Sinu perekond ja lähedased tahavad olla samaväärselt hoitud ja tunnustatud teiste perekondadega, selle asemel, et olla pelgalt juriidiline konstruktsioon finantstehingute reguleerimiseks. Seda tahan ka mina. Tahaksin, et riigis, mida ma armastan ja austan, armastataks ja tunnustataks ka mind ning mu perekonda. Sooviksin, et riik, mille ees ma kohustusi täidan, võtaks kuulda minu muresid ja püüaks neid lahendada samamoodi nagu mina eeskujuliku kodanikuna seda riigi ees teen.
Kuna Sa pead täna järjekordselt tõestama oma häälega, kas Sa seisad võrdse ja avatud ühiskonna eest. Ning mitte ainult vähemkaitstud ühiskonnagruppide, vaid selleläbi kõigi inimeste eest. Me kõik oleme seotud. Ja jälle kajastab üks nupulevajutus seda, kas riigil on vaja seda inimest, kelle jaoks see seadus peamiselt on. Sinu häälel on tohutu võim ja vastutus. Sina saad otsustada, kas minu perekond on väärt tunnustamist riigis, mille kodanik ma olen. Kas Sa usud, et tuhanded inimesed hoiavad praegu hinge kinni, sest nende saatust otsustad Sina? Kas Sa usud, et tuhandetel inimestel on tohutu hirm, et nendele lubatu võetakse kohe ära, ilma, et nad oleksid seda kasutadagi saanud? Palun kasuta oma võimu vastutustundlikult.
Sa ju tead, et õnnelik inimene on hea kodanik oma riigile. Hea kodanik seisab riigi eest samamoodi nagu riik tema eest seisab. Palun südamest, et hääletamisel mõtleksid tõsiselt selle peale, millises riigis Sina elada tahad.
Lugupidamisega
13. kiri
Kolisin mitmekümne aasta eest oma eestlasest partneri ja kolme pojaga Prantsusmaalt Eestisse. Teadsin, et tegu on demokraatliku vabariigiga, mis hindab samu väärtusi, mida ma isegi.
Kuigi ma pole sündinud eestlasena, olen ma Eesti patrioot ning kasvatanud üles neli last. Neist viimane, mu ainus tütar, on sündinud Eestis ja läks tänavu siin kooli. Erinevalt Prantsusmaal sündinud vendadest on ta 100% eestlane ja kuigi ma pole tema bioloogiline ema, armastab ta mind samamoodi. Mu tütar on tubli ja tark laps, keda ei saa lollitada. Ta teab, kuidas lapsed tulevad, ning ta teab ka seda, kuidas tema siia ilma sündis. Ta ütleb, et tal on kolm venda ja kaks ema. Ent riigi silmis on tal vaid üks ema ja mitte ühtegi venda.
Eesti patrioodina olin ma kindel, et mu neljas laps saab olema samamoodi kaitstud nagu mu teised lapsed. Ent kuigi Prantsuse seaduste järgi on meie kooselu registreeritud, ei tunnistata meie perekonda vastavate seaduste puudumise tõttu Eestis. Ma ei taha, et mu tütre õigusi diskrimineeritakse, sel põhjusel, et erinevalt oma vendades on ta seaduse silmis vaid eestlane ja teda ei kaitse Prantsuse seadused. Ja ma loodan, et mu usaldus Eesti riigi õiglusse ei saa tugevat hoopi. Me ootame kooseluseadust.
14 kiri
Lugupeetud…!
Minu jaoks on oluline, et ametliku kooselu võimalus on riikideüleselt olemas ja mitte ainult minu, vaid ka minu sõprade ja tuttavate ning ka võhivõõraste inimeste jaoks. On oluline, et ei mina ega keegi teine ei pea Eestis ennast peitma või mööda seinaääri käima lihtsalt sellepärast, et armastatakse naist, meest või transinimest. Kooseluseaduse vastuvõtmine muudaks Eestit hoolivamaks ja hooliv Eesti on see koht, kus ma elada ja töötada tahan.
Parimate tervitustega
