Millised olid ülbed 90ndad meeste jaoks?

Kollaaž: Brit Pavelson ja Maarja Jullinen

Pole kahtlust, et postsovetliku Eesti mehelikkusenorme on kujundanud nii nõukogude aeg kui ka taasiseseisvumine ning sellele järgnenud poliitiline, majanduslik ja kultuuriline kursivõtt läänelike väärtuste ja struktuuride suunas.

Ühiskonnauurijad on kirjutanud*, kuidas taasiseseisvunud Eesti ühiskonnas tõusid 1990. aastatel esile rahvuskonservatiivsed väärtused, mis segunesid omakorda läänelike neoliberaalsete väärtustega. See peegeldus ka soorolliootustes. Tähtsamaks said tugevad väärtused ehk majandusliku edu, jõu ja nooruse kultus, tähtsustati võimet karmi konkurentsiga turul toime tulla, samas kui pehmed väärtused nagu hoolitsus ja emotsioonid jäid tagaplaanile. Sellises taustsüsteemis võeti 1990. aastate Eestis omaks „korporatiivrahvuslik mehelikkuseideaal“, nagu on kirjutanud Barbi Pilvre*, kelle hinnangul „sulandusid selles taasiseseisvunud Eestis levinud arusaam EW aegsest ideaalsest härras- ja riigimehelikkusest ning jõudsalt levima hakanud läänelikust ärimehelikkusest“.

Maskuliinsuse kriisid üleminekuajal

Selline ideaal sidus täisväärtuslikuks peetava mehelikkuse omakorda enesetõestusega avalikus sfääris ja stereotüüpse peretoitja rolliga.

Uut tüüpi ideaaliga kohanemine polnud alati ja kõigi meeste jaoks lihtne. Endiste sotsialismimaade näitel on räägitud taasiseseisvumisega kaasnenud maskuliinsuse kriisidest*. Pilvre* on ajakirjas Vikerkaar erinevaid Eesti mehelikkusetüüpe analüüsides esile tõstnud just loome- ja vaimuinimeste varasemast tunduvalt ebamäärasemat positsiooni 1990. aastate neoliberalistlikus äri- ja macho-ühiskonnas. Ta arutleb, et tõenäoliselt polnud ellujäämine loomeinimesele džungliseadustel põhinevas, meessoost peretoitja normiga ja kõrgeid majandusliku edu kriteeriumeid (läänelik leib laual, suur maja ja hea auto) seadvas varakapitalistlikus ühiskonnas kuigi lihtne. Peale selle olid (ja on) üleminekuühiskonna kultuurimaastiku majanduslikud võimalused piiratud. Ka kogemused olid 1990. aastatel kasinad – tõenäoliselt laostus osa loomeringkonnast just võimetuses või soovimatuses kohaneda kultuuri kaubastumise ja eneseturundamise strateegiatega.

Kollaaž: Brit Pavelson ja Maarja Jullinen

Usutavasti õõnestas nõukogude taustaga loome- ja vaimuinimese positsiooni 1990ndatel ka nõukogudekriitilise, ridade vahele kirjutamise vajaduse hääbumine uuenduslike kommertskultuuriilmingute ees (nt läänelik pop- ja klubikultuur, suvetuuride fenomen 1990. aastatel, seltskonnaajakirjanduse teke jne). Sellistes oludes võis ehk tekkida tunne, et uues ajas ollakse ebavajalik. Ajakirjandusse jõudsid lood tuntud meesmuusikute, -kirjanike ja -näitlejate alkoholisurmadest ning enesetappudest. Ka paljudele nõukogude taustaga levimuusikatähtedele oli uus aeg valulik. Sellest annavad tunnistust legendaarse Gunnar Grapsi surm üksinduses ja vaesuses, Alo Matiiseni nn keeruline lugu, Jaak Joala absoluutne eraldumine, Tõnis Mäe religioossed eneseotsingud Rootsis jne.

Noorusekultus viis vanemate meeste marginaliseerimiseni

Eesti mehelikkuste uurijate mõtteid kokku võttes võibki oletada, et neotraditsionaalse soosüsteemiga majanduslikule edule orienteeritud ühiskonna tingimustele jäi 1990ndatel sagedamini jalgu just loome ja/või vaimuinimesest keskealine mees. Kui nii oli, siis arvatavasti peitub selle põhjus omakorda mitmete keerukate protsesside koosmõjus. Koos poliitiliste ja sotsiaalmajanduslike muutustega kaotas boheemlaslik kultuur kapitalistlikus ühiskonnas oma endise tähenduse, noorusekultus tõi kaasa keskealiste marginaliseerimise. Samal ajal kindlustas eakatele tagasihoidlikud elutingimused siiski riik.

Nooremaid, võitjate põlvkonda, soosis ehk võimalus alustada puhtalt lehelt ja kohe uute vahenditega. Seda näitlikustab raudse eesriide taga võrsunud noore boheemlasliku kultuuriavangardi (sh ka mitme punkari) etableerumine 1990ndatel, osaliselt ka ühiskonna eliidi hulka tõusmine*.

*Loe nt Jeff Hearni ka Keith Pringle raamatut European Perspectives on Men and Masculinities: National and Transnational Approaches (2006). Või siis Kadri Aaviku doktoritööd

*Pilvre, Barbi (2011). Naiste meediapresentatsioon Eesti ajakirjanduskultuuri ja ühiskonna kontekstis. Doktoritöö. Tartu Ülikool, Ajakirjanduse ja Kommunikatsiooni Instituut. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu

*Pikemalt saab sellel teemal lugeda Marion Pajumetsa doktoritööst “Postsotsialistlikud maskuliinsused, identiteeditöö ja ühiskondlik muutus: uurimus sooidentiteedi diskursiivsest taastootmisest uudsetes olukordades.“

*Pilvre, Barbi. (2014). Eesti mehelikkused. Vikerkaar

*Loe juurde ka Hannaliisa Uusma artiklit “Romantiline macho: mässav mees Eesti pungis”, mis ilmus 2015. aastal mees-ja naisuuringute ajakirjas Ariadne Lõng

 

2018. aastal kirjutab Feministeerium senisest rohkem meestest ja mehelikkusest. Uurime, mida tähendab meheks olemine, millised on ootused mehelikkuse suhtes ühiskonnas ja küsime, kas “õigeks meheks” olemisel on hind ja tagajärjed. Loe ka teisi mehelikkuse teemat käsitlevaid lugusid siit.

Selle artikli koostamist on rahaliselt toetanud on Põhjamaade Ministrite Nõukogu. Artikli sisu eest vastutavad vaid rahastatava projekti koordinaatorid ja artikkel ei pruugi kajastada Põhjamaade Ministrite Nõukogu seisukohti ja tegevuskavu.

5
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Vabalt vanaks

Kui ma kunagi välismaal elades Erasmuse tudengitega elukohta jagasin, hakkasime korterikaaslase sünnipäeval vanusest rääkima. Ta sai 23 ja arvas, et…
Hirmul mehed

Maskuliinsuse angst

Suve alguses jooksis Facebookis üle ekraani postitus. See oli Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna reklaamivideo, mille eesmärk oli ahvatleda koolilõpetajaid astuma sellesse…