Mina, aseksuaalne mees

Ma olen üks teie seast. Täitsa asjalik mees – käin tööl, tarbin kultuuri, tegelen arvukate hobidega, maksan makse, toimetan veel erinevate projektide kallal ja muidugi võtan osa elukestvast õppest. Ühesõnaga, igati tegus kodanik. Aga ma ei tunne erilist huvi seksi vastu.

Meiesuguseid, koondnimetusega aseksuaalseid inimesi, on arvatavasti 1–1,3% ühiskonnast. Mürki selle numbri peale võtta ei julgeks, sest aseksuaalsus on maailma ajalugu arvestades ikka ülinoor mõiste. Seda teadvustati tõsisemalt alles 1990ndatel ning aktivismi tasemel sai selle koondumine, liikumine, kuidas soovite, sisse alles 21. sajandi alguses. Mõisted levisid aeglaselt ning paljud on end tuvastanud sõltuvalt sellest, millal ja kui tõsiselt on nad teema kohta uurinud. Mina isiklikult tegin seda alles käesoleva kümnendi alguses, kuigi sümptomid avastasin ilmselt juba 1990ndate teises pooles.

Tegelikult käib siiani veel arvukalt vaidlusi, kuidas me end kutsuma peaksime. Noh, kas lihtsalt aseksuaal, aromantiline aseksuaal, heteroromantiline aseksuaal, halli ala aseksuaal. Ühte spetsiaalsesse mobiiliäppi kasutajat luues küsiti, kes ma siis olen ja valik anti pikast nimekirjast, millest osasid variante nägin esmakordselt. Olen palju sel teemal lugenud, kuid ikka veel avastan enda identifitseerimiseks uusi, kohati lausa segadust tekitavaid kontsepte. Ma arvan, et balansseerin kahe tüübi vahel: heteroromantiline ja halli ala aseksuaal. Ehk siis olen mees, meeldivad naised, tunnen seksuaalset erutust, meeldib ilu ja elegants, võin isegi eelmängu teha, aga siis tuleb sein ette.

Arusaamine võttis pea 15 aastat

Üheksakümnendate teisel poolel olin pulbitsev teismeline – käisin pidudel, tegelesin muusikaga, olin sotsiaalne, palju sõpradega koos. Paras mölluvend. Aga juba siis oli midagi teisiti. Kui teised vahetasid tüdrukuid vastavalt aastaajale, siis mina sellega ei tegelenud. Muidugi vaatasin neid, nad meeldisid mulle, ka seksuaalselt, ja mina meeldisin neile, aga ma ei teinud kunagi ühtegi liigutust. See “miski” puudus.

Me käisime jalutamas, kohvikus, tantsimas. Võimalusi suhte loomiseks oli ja oli. Aga seda ei juhtunud. Ja ma elasin seda üle, sest ma ei saanud aru, mis toimub. Mu jaoks oli tavaline suhe nagu igav ja ei paelunud. Ma sain aru, et küünalde ja veiniga, dramaatiliste suurte tunnetega armuõhtud pole minu teema. Ma olen romantiline omal, mõistuslikul viisil. Tunnen empaatiat, hoolin ja imetlen, olen ka romantiline – aga mitte nii, nagu teised.

Mul on muidugi olnud ka suhteid. Kõik oli okei, aga voodielu ei tõmmanud. Meeldis kaisutada, suudelda, aga kui asi hakkas lõpplahenduse poole jõudma, tuli blokk ette. Mul puudus IHA kui tugev seksuaalne tõukejõud. Ning jõudsin taas tõdemuseni, et väga hästi sobib ka lihtsalt teineteise kaisus olemine.

Nii need suhted ka purunesid. Tüdruk ei saanud aru ja mina ei osanud seletada. Mul oli oma probleemide tõttu ka tekkinud tugev depressioon ning eks ma siis selle kaela kõik ajasingi.

Mõistmine

Ma ei mäleta, millal ise esimesena sõna “aseksuaalsus” kuulsin. Ilmselt kuskil peol, kus sel teemal arutleti ja keegi tuli purjus peaga “kapist välja”. Siis hakkasin ka ise asja uurima ning mida enam artikleid ja teaduslikke käsitlusi sisse ahmisin, seda enam sain aru, et olen ka üks neist.

Ma sain aru, et aseksuaalsust on väga erinevat tüüpi. Alates neist, kes ei tunne mitte kellegi suhtes seksuaalseid tundeid ega ka erutust kui sellist, kuni nendeni välja, kes seda tunnevad, kuid kellel on see piir, millest ennist rääkisin, ees. Kahe suure grupi vahele ja ümber jäävad veel ka need inimesed, kes on aromantilised, homo- või heteroromantikud või armastavad hoopis platooniliselt. Lisaks on aseksuaalsete inimeste seas ka queer’e, crossdresser’eid, binaarseid armastajaid jt.

Leiavad. Kollaaž Brit Pavelson ja Maarja Jullinen

Kogukond ja eluolu

Saan aru, et oleme vist vaikselt ka LGBT+ kogukonna liikmed, kuigi mingit ühistunnet otseselt ei ole. Põhjus on ilmselt selles, et me ei tunne üksteist ega taju, et peaksime kuhugi kuuluma. Kas meie kapist väljatulek on võrdne teistega või kas me oleme seksuaalvähemus kui selline, on küsimused, mis ei ole siiani veel selgeks vaieldud. Ma ei teagi, kes sel teemal vaidlema peaks.

Eestis tean mõnda aseksuaali, nende seas ei tunne ma ühtegi naist. Seega on mul kaaslase leidmine siin päris keeruline ning üksindus üsna tavaline kaaslane. Okei, ma olen aktiivne ja sahmerdan kõikjal ringi, pigem ekstravert, aga mõistate – läheduse puudumine on siiski üksindus. See tekitab depressiooni, muremõtteid jne. Vaimne tervis, nagu kõigil neil, kes pole suutnud ennast päriselt kuhugi sobitada, on üsna habras.

Ma ei taha ka kellelegi, seksuaalselt aktiivsele inimesele, haiget teha ning hakata lihtsalt üritama, teades, et ma teise poole seksuaalseid või romantilisi ootuseid ei täida. Ja kuigi aseksuaal võib vahekorras olla, et teisele naudingut pakkuda, on see talle vastumeelne ning paistab kohe silma. Selline suhe pikalt ei kesta.

Seega panustan kaaslase otsinguil neile välisriikidele, kus aseksuaalsusest on palju räägitud ning kus isegi Tinderis pole tabu end sellisena identifitseerida. Olen inimene, kellele pole kuhugi teise riiki kolimine eriline probleem.

Teisalt oleks ju huvitav teada, kuidas selle asjaga Eestis on. Kus minu saatusekaaslased on ja palju neid on. Võibolla on inimesi, kes pole veel siiani päriselt arugi saanud, kes nad on – võttis see ju minulgi nii kaua aega. Sellest ajendatuna sündis ka see pihtimus. Võib olla saab siit alguse mõni uus ja huvitav areng.

2018. aastal kirjutab Feministeerium senisest rohkem meestest ja mehelikkusest. Uurime, mida tähendab meheks olemine, millised on ootused mehelikkuse suhtes ühiskonnas ja küsime, kas “õigeks meheks” olemisel on hind ja tagajärjed. Loe ka teisi mehelikkuse teemat käsitlevaid lugusid siit.

* Autor on toimetusele teada.