Mina ka. Seksuaalvägivald igapäevaelus

Foto: Sunyu, Unsplash CC

NB! Oma kogemust saab anonüümselt jagada minaka@feministeerium.ee, et need lood ei jääks sahtlisse.

Üle maailma on seksuaalvägivalla ohvrid #metoo kampaania abil üha tugevama hääle saanud. Tuhanded inimesed annavad hashtag’i või pikema looga märku endaga juhtunust. Peamiselt on need naised.

Maailma Terviseorganisatsiooni definitsioon järgi on seksuaalvägivald igasugune ohvri tahte vastaselt temaga toime pandud seksuaalakt, seksuaalvahekorda astumise katse, soovimatud seksuaalse sisuga märkused ja kommentaarid ning seksuaalse sisuga tegevused, mis on toime pandud ohvri nõusolekuta ükskõik millises keskkonnas lisaks kodule ja töökohale.

Seksuaalvägivalla ohvriks sattumise eest ei ole kaitstud keegi ning eri uuringute andmeil on umbes pooled naistest tundnud seksuaalset ahistamist.

12.12 esitas Vikerraadio hommikuprogrammi saatejuht soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku intervjueerides pehmelt öeldes kohatu küsimuse: „Liisa Pakosta, kas teid on seksuaalselt ahistatud?“. Kohatule küsimusele sai saatejuht aga ootamatult kohatu vastuse, umbes et tänu vanemate kasvatusele on intervjueeritaval olnud õnn ja juhus olla nende naiste seas, keda ei ole seksuaalselt ahistatud. See vastus hämmastas ilmselt paljusid sooteadlikke kuulajaid.

Ahistame ei ole halb juhus

Seksuaalvägivalla ohvriks sattumine või sellest pääsemine ei sõltu ainult seksuaalvägivalla toimepanija, ründaja kasvatusest. Otsus olla kellegi suhtes vägivaldne ei sõltu õnnetusest või halvast juhusest. Selle otsuse taga on hoopis vildakad mustrid. Arusaam, et nii tohib. Ohvri kodune olukord, sotsiaalmajanduslik taust, temperament, iseloom ja muu selline ei puutu absoluutselt asjasse.

Äärmisel juhul sõltub ohvri toimetulek traumaga ning kasvamine ohvrist ellujääjaks sellest, kas ja kuidas toetavad ohvrit lähedased. Oma roll on ka ühiskonna hoiakutel laiemalt. Aga kui vastutus vägivallakogemuse eest suunatakse ohvri vanematele ning ohvri võimetele ja oskustele, suunatakse probleemi teravik taas eemale neist, kes on tegelikult probleemistiku taga – toimepanijatest. Hämmastav, kuidas aina uuesti seatakse esmajärjekorras küsimuse alla ohvri käitumine. Et selle asemel hoopis tõdeda, et häbi on toimepanijal.

Foto: Volkan Olmez, Unsplash CC

Häbistamishirmust enesesüüdistamiseni

WHO andmetel ei otsi seksuaalvägivalla ohvrid pärast toimunut eri põhjustel abi: häbistamishirm, enesesüüdistamine, kardetakse, et neid ei usuta, puudulikud abisüsteemid jne. Seksuaalvägivallal on pikaajaline mõju ohvri vaimsele tervisele. Käesolevat lugu kirjutama asudes koondasin kokku erinevaid lugusid, mida seksuaalvägivalda kogenud mulle saatnud on. Kõik need tunded on neis erineva raskusastmega lugudes olemas. Süütunne kõige ootamatuna tunduvate detailide pärast. Kui #metoo sotsiaalmeedias jõudu koguma hakkas, ei näinud ma üheski oma Eestist väljaspool elavate tuttavate sotsiaalmeediakanalite seintel nii palju ilkumist, kahtlemist ja norimist, nagu rahvuskaaslaste hulgas. Miks? Oma traumast avalikult rääkimine ei ole meil endiselt täielikult aktsepteeritav, osalt peetakse seda isegi pealekaebamiseks, milles on süüdistatud mitut inimõiguseid kaitsvat ettevõtmist Eestis. Kannatame ära!

Palusin #metoo laineharjal inimestel mulle lugusid saata. Lugusid laekus palju

  1. „Keskas oli meil eraldi kehalise kasvatuse õpetaja poistel ja tüdrukutel,” meenutab üks naine. “Vahel andis meile kehalist poiste õpetaja, kui oli vaja meie enda õpetajat asendada ning paralleelklassile oli see õpetaja klassijuhataja. Tal oli rõve komme tüdrukute kehade kohta märkuseid teha, onuheinonalju visata ja tunnis tihti üle tüdrukute selgade libistada käega, endal selline ilane ilme ees. Vastik oli. Tean ka seda, et ta hüpitas klassiõhtul oma klassi tüdrukuid vahel põlvel ja see oli tollal nagu normaalsus. Kel oli vastik, see oli justkui ebapopulaarne tüdruk.“
  2. Teisel naisel on detailselt meeles seik lapsepõlvest: „Olin hiljuti kusagilt kaltsukast saanud valge jope, mis oli mu mugavuse jaoks liiga lühike, umbes puusani (olen elu aeg eelistanud kampsuneid, mantleid jne, mis on vähemalt poolde reide, muidu on kuidagi paljas tunne). Tundsin end sellepärast natuke kohmetult, aga no kindlasti polnud see ka mingi seksikas nabajope ja pere oli vaene ja kandsid, mis olemas oli. Sõitsin õhtul muusikakoolist koju Lasnamäe lõppu. Buss oli täis, mul oli käes viiulivutlar. Tundsin, et üks mees kogu aeg hõõrus ennast minu vastu, aga püüdsin end veenda, et kogemata – no et buss on täis. Peatus peatuse haaval läks buss tühjemaks, aga see mees oli ikka mulle liiga lähedal ja ikka hõõrus oma kubet vastu mind. Jah, ma ei osanudki kuidagi reageerida. Olin kohe bussijuhi juures ja see mees oli minu seljataga, nii et ma ei saanud bussis kuhugi liikuda ka, ainus variant oleks olnud mõnes peatuses välja minna, aga kartsin – see Lasnamäe lõpp oli toona väga pime ja peatuste ümbrus suhteliselt inimtühi: mis ma siis teen, kui see mees mulle järele tuleb? Läksin koju, ei rääkinud sellest kellelegi, nutsin, kirjutasin päevikusse ja ei osanudki kuidagi sellega toime tulla. Teisest küljest midagi nagu ei juhtunud ju, mis abi sa ikka küsid? Tean ka, et vanemad poleks osanud mind aidata. Oletan nende tüüpilisi vastuseid – isa: ju sa kujutad ette vms; ema: aga tead, mis mul kunagi juhtus. Ja praegu seda kirjutades saan aru, et polegi kuidagi seda enda jaoks ära lahendanud. Palju muid asju on peale kuhjunud, aga see ahastus on ikka sees. See kuradi valge lühike jope, mida ma olukorra süüdlaseks pidasin, elab minus ikka edasi.
  3. Kolmas naine kirjutab nii: „Elu esimene ahistamiskogemus oli selline, et oodates kodu paistma hakkamist (ca 4 km sõita) seisin bussis juhiikabiini kõrval, ca 12 a vana. Järsku näen, et bussijuht on võtnud välja (12-aastaselt küsisin endalt – mille?). Hästikasvatatud tütarlapsena oli mu esimene küsimus enesele: mida ma ise olen pahasti teinud, et nii juhtus?
  4. Neljas naine jagab oma lugu: „Kõndisin koolist koju, olin umbes 14, suures pargis, laupäeval kella kahe ajal tulid ligi kaks võõrast noormeest ja ütlesid, et kui ma ei karju, siis nad ei peksa. Nad ainult natukene katsuvad igalt poolt… Ema ootas mind koju. Maailma parim ema. Ma ei karjunud ja sain supi ajaks koju.“
  5. Viies naine koges seksuaalset ahistamist päise päeva ajal keset Tallinna kesklinna: „Läksin üle Vabaduse väljaku ülekäiguraja, töökaustad kaenla all. Äkki piirasid mind sisse 4–5 töömeest räpastes tunkedes. Ilmselt olid lõunapausil. Nad irvitasid mu üle, loopisid rõvedusi, lubasid mu trepikotta tõmmata ja ära vägistada. Ühel oli käes midagi teravat, millega ta minu suunas vehkis. Ma olin nende piiramisrõngas, palusin neil lõpetada. Olime jõudnud Vabaduse väljaku bussipeatusse. Inimesi meie ümber oli palju, aga mitte keegi ei sekkunud. Mitte keegi ei tulnud mulle appi, ehkki valjuhäälsed olid nii nemad kui ka mina. Ohver on meil üksi, sest seks on varjatud teema ja nii on ka seksuaalvägivald.“

Toksilise tubliduse haardes

Need olid nende inimeste seksuaalvägivallalugude jadas esimesed taolised juhtumid, küll aga mitte viimased. Esimesed kogemused saadakse tihti lapseealistena, kuid seksuaalse ahistamise, seksuaalvägivalla lood saadavad paljusid naisi ka täiskasvanueas. Oma lugusid jagasid minuga ka viies, kuues, seitsmes, kaheteistkümnes… Naiste seas ka mõned mehed. Erinevalt naistest ei kirjeldanud mehed oma lugudes hirmu. On siin põhjuseks sooline ebavõrdsus? Naise hirm endast füüsiliselt tugevama ees? Naise hirm selle ees, kes on ühiskonnas sinust igas mõttes tugevam, ka positsioonilt? Patriarhaadi taak surub muu hulgas seksuaalvägivalla ohvreid vaikima. Nii naisi kui ka mehi. Vaikuse purunemine tekitab ebamugavust paljudes, eriti aga neis, kellele vaikuse edasikestmine oleks varjavaks ukseks nende tegude ees, mida nad toime on pannud.

Foto: Freestocks, Unsplash CC

Tüdrukutele ja naistele maksab valusalt kätte toksiline tublidus, mida meile maast madalast sisse kasvatatakse – mina saan hakkama, ma suudan ise, Eesti naised on tugevad! Ja kui ei saa, olen ise süüdi, pean püüdma paremini! Kui hakkasid valjuhäälselt vastu, tegid liiga vähe ja oleksid pidanud ründaja uimastama. Kui olid aga ohver, kes tardus rünnaku käigus, oled süüdi, sest ei teinud piisavalt.

Seksuaalvägivallast rääkides on aga süü ja vastutus vaid ühel – toimepanijal. Küsivad ja hukkamõistvad pilgud olgu suunatud ühele – toimepanijale. Häbimärk on vaid ühel – toimepanijal. Me peame jõudma selleni, et ohvreid ei takistaks oma lugusid rääkimast terve spekter tundeid, mida ohvrites tekitavad ühiskonna reaktsioon ja küsimused. Me peame jõudma selleni, et ohver on toetatud ja kuulatud. Me tahame anda ohvritele hääle ja jõu läbi oma loo jagamise.

Palun kirjutage meile aadressil minaka@feministeerium.ee, et need lood ei jääks sahtlisse.

Artikkel on toimetatud kujul avaldatud 20.12.2017 Eesti Päevalehes. 

5
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Haavatud õiglustunne ja võrdsus

Uudiskiri 26.05–19.06 Möödunud nädalatel rääkisime mitmest inimeste õiglustunnet haavanud riigikohtu otsusest, lugesime samasooliste paaride võrdsetest elamisloaõigustest Euroopa Liidus ja käisime…