Küsitavatest töötulemusest hoolimata edutatakse mehi minu valdkonnas palju enam kui naisi. #MinuTöö korje lood 11-15

Avaldame Feministeeriumile saadetud tööelust rääkivate lugude korje järgmised lood.

Veedame pea kolmandiku elust tööl. See, kuidas meid tööl koheldakse ja kas meid väärtustatakse, mõjutab meie heaolu ja enesetunnet väga palju. Kas su palk on töö vääriline? Kas töö on sinu vääriline? Kas sinu sugu, puue, vanus või rahvus on mõjutanud su töötasu suurust, tööle saamist või edutamist? Kas sa saad tööst piisavalt puhata? Jaga meiega oma lugu siin!

Üksteist

Olen hariduselt kultuuritöötaja ning teinud enda 10+ aastase töökogemusega küll päris head erialast karjääri, ent palk ei ole iial koormuse ja nõudmistega kooskõlas.

Pead olema enda valdkonna absoluutne tippspetsialist, tegelema eelarvete, meeskonna juhtimise, turundusega jne ning ideaalis veel kirjutama (teadus)artikleid ja avaldama väljaandeid, rääkimata pidevast enesetäiendamisest, lugemisest ja ringireisimisest, et valdkonna nn tipus püsida. Inimesed arvavad sageli, et mida need kultuuritöötajad kurdavad, nad ei pea ju kuskil 8–17 liinitööd tegema, kuid tegelikkuses on 10–12 tunnised tööpäevad sage paratamatus, mida rahaliselt iial ei kompenseerita.

Töökeskkonnad, kus olen olnud, on pehmelt öeldes problemaatilised. Olen märganud, et mehi edutatakse minu valdkonnas palju enam kui naisi ning nad lendavad hoolimata küsitavatest töötulemusest redelil kiiremini kõrgemale. Väga ebapädevatele inimestele, nii naistele kui meestele, usaldatakse juhipositsioone. Olen kogenud mikromanageerijast ülemust, kes raha kõrvale nihverdas, olen näinud kolleegide vahelisi füüsilisi kaklusi, rääkimata üldiselt levinud mittelugupidavast omavahelisest suhtlusest. Kuni 30. eluaastani suhtuti minusse tihti kui “noor tüdruk, mida sina ka tead”. Paljudel endistel kolleegidel puudus igasugune eraelu ning see oligi justkui normaalne.

Küsitavatest töötulemusest hoolimata edutatakse mehi minu valdkonnas palju enam kui naisi. 

Jällegi – eeldatakse, et kuna kõrgharitud inimeste protsent selles valdkonnas on kõrge ja inimesed on “hingega asja juures”, siis see töö on justkui täiuslik, kuid tegelikkus on paraku väga muserdav. Irooniline on kuulata poliitikuid, kes eriti viimastel aastatel räägivad, et Eesti keel ja kultuur on kõik, mis meil üldse on, ent see ei kajastu ei rahastuses, visioonis ega kultuurijuhtide valikul, rääkimata töö- ja eraelu piiridest.

Minu jaoks oli konflikt väärtuste ja missiooni ning tegelikkuse vahel suur probleem: soovid siiralt teha kvaliteetseid asju ja anda panust Eesti kultuuriellu, kuid tegelikkuses kõigud pideva läbipõlemise piiril ning ei suuda enam enda täiendamistki isiklikust rahakotist kinni maksta, rääkimata millestki elementaarsest, nagu kodulaen või auto omamine.

Rõhutan, et see on vaid minu isiklik kogemus ning ma ei soovi väita, et kõik kultuuriasutused sisemiselt samamoodi toimivad. Laiemal tasandil sooviks väga näha, et kultuuritöötajad ei peaks end tundma justkui muidusööjad, kes niigi raskustes riigilt oma tilu-lilule raha küsivad, olles pidevalt sunnitud õigustama enda tegevust.

Kaksteist

Palun räägime naistepäeva tähistamisest töökeskkonnas. Mind nii väga häirib ja kriibib see, kuidas meie ühiskonnas püsib endiselt nõukogulik naistepäeva tähistamise tava ja eriti ei vaevuta mõtestamagi, mis selle päeva mõte (tegelikult) on või võiks olla.

Töötan asutuses, kus tunnen, et juhtkond tõesti panustab, et oma töötajaid väärtustada ning luua meeldiv töökeskkond. Need on küll pisikesed ja eraldi väljatooduna naeruväärsedki näited, aga tõesti on kena, et vastlapäeval ilmusid meie lauale tööandja korraldatud vastlakuklid ning advendiajal oli mandariini- ja piparkoogikorv täis. Me ei pea tööl isegi kohvi eest maksma!

Maailm on muutuv ja ma arvan, et ongi okei, et paljude asjadega (nagu võrdõiguslikkus, muutuvad soorollid, erisugused seksuaalsed ja soolised identiteedid, aga ka nt rahvuslik ja rassiline mitmekesisus) kohanemine võib tekitada segadust ja kohmetust, arusaamatust. Ja nii juhtubki, et mõnikord võib see kohmetus või endisaegne harjumus väljenduda mõnes kohatus naljas. Täitsa laus-onu-heinodeks meie kolleegid ega juhatus ei lähe, aga mõnikord ollakse siiski selle piirimail. Seda enam võiks ju lihtsalt loobuda selliste tähtpäevade tähistamisest, mille mõistmine on keerukas.

Juhatus võiks naistepäeva puhul kõigile töötajatele saata väikese tervituse ja tuua välja meie asutuse võrdõiguslikke edulugusid.

Ent meie asutuses on kombeks tähistada naistepäeva lillede, maiustuste ja lilleliste kaardikestega. Lilledega kaardike “aasta kõige naiselikuma päeva” puhul lähetatakse muidugi meespere nimel nii meililisti kui tuuakse kohale ka paberil. Sest (lugeda äärmiselt sarkastilisel toonil) naistepäeva mõte on, et mehed peaks ilusaid, õrnu ja hapraid naisukesi poputama?! Alles on ka varasemate aastate kaardikesi, ühelt lugesin, et “naised on nagu lilled – mida paremini nende eest hoolitsetakse, seda kaunimalt nad õitsevad!” (Õnneks pole toimunud mingisugust pidulikku kogunemist, kus asutuse meespere nimel mõni juhatuse esindaja lahke käeviipega meid tordile kutsuks, sest kardetavasti ei suudaks ma sellises olukorras hoiduda tänukõnena esitamast sama lauset, ainult “naised” asendades “meestega”.)

Ometigi oleks nii lihtne naistepäeva tähistamist veidikene kohasemaks timmida. Juhatus võiks naistepäeva puhul kõigile töötajatele (mitte ainult naistele) saata väikese tervituse ja tuua välja meie asutuse võrdõiguslikke edulugusid. Näiteks olen päris veendunud, et meie asutuses palgalõhet ei esine ja sama töö eest saavad kõigi sugude esindajad sama palka. Naiselikkuse, õrnuse, lillekeste jms tähtsustamise asemel võikski kõigile soovida head võrdset kohtlemist ja kutsuda üles kõiki ka maiustama. Ja see oleks täitsa okei.

Minu eelmise tööandja juures oli tööl üks eakas härra (ta võinuks tõesti suuremale osale meist isa või vanaisa eest olla), kes saatis alati naistepäeval siselisti tervituse mõne naeruväärse pildi lilledest või pin-up tüdrukutest tekstiga teemantide ja tütarlaste sõprade teemal jms. Kui tolles asutuses juba mõned aastad töötanud olin ja end seal kindlamalt tundsin, hakkasin neile kirjadele vastama sõbralike tänusõnadega, millele lisasin alati üleskutse annetada solidaarse naistepäeva kampaania heaks.

Kuidas tõstatada kolleegidega rääkides küsimust naistepäeva tähistamise olemusest nii, et keegi ennast rünnatuna ei tunneks?

Praeguses töökohas ma end veel nii kindlalt ei tunne. Raske on aru saada, kui haprad juhtivad meesisikud on ja kas neid samasugune lähenemine haavaks. Sellise vestluse pidamise teeb keerulisemaks ju ka võimusuhe ja ka üldine distants – kui ma juhtkonna liikmetega niisamagi juttu puhuma ei satu, siis kuidas saakski tekkida loomulik pingevaba suhtlusolukord, kus saaksin omavahel mainida, et moodsas asutuses mõjub säärane lähenemine iganenult. Neid vestlusi on ikkagi keerukas pidada ka teiste kolleegidega. Ma tunnen, et ma ei oska seda teha ilma, et ma mõjuks sarkastiliselt ja ründavalt, ent samas kiire koridorivestluse käigus ongi keeruline tõstatada küsimust, et mida sa õigupoolest mõtled, kui sa mulle head naistepäeva soovid. Kuidas seda teha nii, et ennast ei tunneks rünnatuna inimene, kes tahab tõesti südamest head, on võtnud aega, võibolla varunud isegi lillevarre ja lihtsalt tõesti ei tea, et naistepäeva tõsine tähendus on – või vähemalt võiks olla – kuskil mujal? Seega ma mõistan küll, et mina ise saaksin ja peaksin ka midagi ära tegema, et olukorda muuta, aga julgust ja oskust jääb väheks.

Saan aru, et praeguse juttude kogumise fookuseks on töökeskkond, aga naistepäevast rääkides pean siiski pöörama tähelepanu ka sellele, kuidas sellest meedias räägitakse. Tänavu märkasin Aktuaalse Kaamera uudistes ilmateadustajat paar päeva enne naistepäeva tõdemas, et olenemata ilmast kingitakse naistepäeval lilli igal juhul (või midagi sellesisulist) ning järgneval päeval oli teleekraanidel lausa uudislugu tööst lillekasvanduses. Eks lilledest ja pöörasest lillekinkimisest võiks naistepäeva aegu tõesti uudisloo teha, aga rahvusringhääling võiks uudisloole vähemalt ühe lausegagi mingi tähendusvarjundi veel juurde lisada, et mitte taandada naistepäeva lillekinkimispäevaks. Muidugi oodanukski ma naistepäeva aegu veel enam mõnda uudislugu palgalõhest, võrdsest kohtlemisest, koduvägivalla probleemidest jms. Või kui lilledest lugu teha, siis võinuks natukenegi mainida ka seda, milline on lillede kinkimise keskkonnajalajälg.

Kolmteist

Alustuseks tasub ilmselt öelda, et töötan keskastmejuhina rahvusvahelise ettevõttes, aga alustasin seal kõige madalamalt astmelt. Palga kohta usun, et saame töötingimusi arvestades üsna konkurentsivõimelist palka vähemalt oma sektori vaates, analoogsete töökohtadega teistes sektorites on erinevus ilmselt suurem. Minu jaoks on see palk olnud alati piisav, tulen sellega toime väga hästi ning tulin ka siis, kui alles alustasin.

See on minu aeg, mida ma müün raha eest, et saaksin võimaldada endale asju, mis mu elus tegelikult olulised on.

Töö väärtustamine on põnev küsimus, ma ise tunnen oma tööst ja meeskonnast peamiselt rõõmu ja rahuldust, vahel ka frustratsiooni, eriti siis, kui mingid plaanid või mõtted, mida ma ise heaks pean, ei saa ellu viidud. Ühtepidi saaks seda tõlgendada kui töö mitteväärtustamist, aga tegelikkus on see, et prioriteedid on erinevad ja vahendid on piiratud, ning see, et kõik ei lähe nii nagu ma tahaks, ei tähenda, et minu töö ei oleks hea või seda ei hinnataks. Realistlikult olen aastalõpuhinnangute ja tagasiside järgi pigem väga hinnatud, aga see on koht, kus paljude jaoks võivad käärid olla selles, mida neile väljendatakse ja mida nad ise tunnevad.

Töökeskkond on meil turvaline ja küllalt vaba, kontor on hästi varustatud, kodus töötamise võimalused on laialdased ning ettevõte pakub ka boonuseid, et oma tervise eest paremini hoolitseda. Kuna ma olen ka ise olnud värbamisprotsessi osa, siis üllatuslikult olen just personaliosakonna poolt näinud mitte otseselt halvustamist, aga pigem eelarvamuslikku suhtumist inimestesse näiteks vanuse ja psühholoogiliste probleemide tõttu. Sellistel juhtudel olen oma arvamust ilma igasuguste probleemideta üsna selgelt väljendanud. 

Üldiselt meil paljurahvuselise ettevõttena rahvustega probleeme ei ole, edutamisel on kõik olnud võrdses seisus ning juhtkonnas on erinevast soost ja rahvusest inimesed. Juhtkond on küll ühe soo poole kaldu, kuid see on üsna hästi vastav soolisele jaotusele kõigi töötajate seas üldiselt.

Kui mu töö oleks täiesti minu maailmavaate vastu, siis ma selles ettevõttes ilmselt ei töötaks. Kõige rohkem praeguse töö juures meeldibki suhteline vabadus, kuid kõige rohkem häirib suurorganisatsiooni teatav aeglus ja paindumatus – muutused on aeglased ja vaevalised ning kõik võtab aega. Üldiselt ei ole töö minu elus kõige suurem prioriteet: see on minu aeg, mida ma müün raha eest, et saaksin võimaldada endale asju, mis mu elus tegelikult olulised on.

Neliteist

Hiljuti kuulasin ühe sõbra entusiastlikku juttu, et uues töökohas ei oodatagi talt ilma puhkepausideta pidevat valmisolekut ja juhatajat suisa huvitab, kas ta ülesannetega ikka hakkama saab ja ega koormus liiga suur ole. Olime kogu seltskonnaga siiralt imestunud ja tundsime suurt heameelt, et tal õnnestus sellisesse kohta tööle saada, sest millegipärast kuuleb äärmiselt harva, et keegi tunneb end tööandja poolt väärtustatuna. Pigem nõutakse aastaid uuendamata palga eest mitme inimese ülesannetega tegelemist, sest raha ei ole üldse üle ja uue inimese leidmine on ületamatult keeruline.

Ma ise ei olnud selle pealegi tulnud, et ülemus oleks võinud minu oskusi ja teadmisi hinnata ning püüda veenda mind edasi jääma.

Minu jaoks sai just see põhiliseks põhjuseks, miks lahkumisavalduse esitasin. Ootasin peaaegu kolm aastat, et palgataks veel üks inimene, et ma ei peaks umbes kahe inimese tööd tegema. Nii selleks kui ka minu palga tõstmiseks aga ei paistnud raha olevat. Kui arvutasin palgakalkulaatoriga, kui palju sarnase ametikoha peal olevale inimesele keskmiselt makstakse ja seda enda palgaga võrdlesin, oli minu number umbes üheksasada eurot väiksem. Lisaks sellele suurenes stressitase kogu kollektiivis, kuna ka mujal osakondades töö hulk kasvas, aga töötajate arv kas jäi samaks või vähenes. Niisiis otsustasingi lahkumisavalduse esitada ja minna ülikooli hoopis teist eriala õppima.

Sel ajal sattusin vestlema ühe endise kolleegiga, kes samuti oli omal soovil lahkunud. Tema mainis, et oli solvunud ülemuse peale, kuna too ei teinud ühtegi jõupingutust, et püüda teda veenda ettevõttesse jääma. Selleks hetkeks oli mu endine kolleeg seal üle kümne aasta töötanud ja paljud protsessid toimisid suurepäraselt tänu tema oskustele ja teadmistele. Ülemus aga ei näinud ega hinnanud tema väärtust ning lasi tal lihtsalt lahkuda, ilma et oleks pakkunud suuremat palka või üritanud teda muudmoodi jääma motiveerida. Ma ise ei olnud selle pealegi tulnud, et ülemus oleks võinud ju ka minu oskusi ja teadmisi hinnata ja püüda veenda mind edasi jääma, kuigi ma olin seal peaaegu kümme aastat töötanud ning omal alal väga vilunud ja efektiivne.

Kui tööandja ei näe sinu väärtust, siis ei ole ka võimalik seda talle näidata või tõestada.

Kolm kuud pärast lahkumist võttis endine ülemus minuga ühendust ning uuris, kas ma saaksin järgnevaks kolmeks kuuks tagasi tööle tulla. Need kolm kuud olid see periood aastas, mis antud ettevõttes kõige kiirem ja stressirohkem oli. Sain teada, et need inimesed, kes minu asemele olid palgatud, ei saanud nii hästi hakkama ja ühest tahtsid nad üldse lahti saada. Olin antud hetkel sellisel jõupositsioonil, et sain öelda palganumbri ning sellele kindlaks jääda. Ülemus küll püüdis numbrit väiksemaks rääkida, aga tal ei olnud peale minu kellegi teise poole pöörduda, et see periood üle elada.

Kui nüüd kellelgi tekkis küsimus, et miks ma nii väikse palga eest siis seal töötasin ja miks ma varem palka juurde ei küsinud, siis vastus on, et küsisin küll. Mitu korda küsisin ja olin enesekindel ja tõin palgakalkulaatori väiteid esile ja meenutasin ka seda, et ma ei ole ammu enam algaja. Millegipärast see ei motiveerinud juhatust palganumbrit tõstma. Võib vist väita, et kui tööandja ei näe sinu väärtust, siis ei ole ka võimalik seda talle näidata või tõestada.

Viisteist

Kas sinu palk on väärikas? Kuidas sa oma palgaga toime tuled? – Ma tunnen, et palk oli alguses parem: nüüdseks on inflatsioon tõusnud taevastesse kõrgustesse ning kuu lõpus on sama rahaga raskem toime tulla. Ma olen vastavalt inflatsioonile muutnud oma elustiili, kuid minu palk sellest muutunud ei ole ning mul pole endiselt sääste ega võimalust neid koguda. Palga tõstmise asemel pakub firma produktiivsusboonuseid, kingitusi, mitterahalist kompensatsiooni teistes valdkondades ning lisasid, mis enamasti kasuks tulevad.

Kas tunned, et sind ja sinu tööd väärtustatakse? – Tunnen, et mu tööd väärtustatakse rohkem kui mind inimesena, näiteks küsitakse minult mingite protseduuride sisse viimisel harva tagasisidet, kuigi mina olen see, kes lõpuks tegelikult enamiku tööst ära teeb.

Kas su töökeskkond on turvaline? – Töökeskkond on superturvaline, meil on iga-aastane tervisekontroll ning saame regulaarselt õppetunde vaimse tervise ning heaolu kohta.

Kas sa saad oma tööst piisavalt puhata ja taastuda? – Jah, tunnen, et töökultuur minu praeguses töökohas lubab mul küll piisavalt puhata ning taastuda.

Kohalikud kipuvad sageli ümber lülituma oma ühisele keelele, hoides mind sellega eemal isegi vestluse alustamise katsetest.

Kas oled tajunud ebavõrdset kohtlemist (näiteks rahvuspõhist, soopõhist, vanuse põhist)? – Tunnen küll, et mind koheldakse teistest erinevalt, kuid ma arvan, et asi on rohkem kohalikus kultuuris kui töökohas endas. Kohalike jaoks on keeruline vestlusi alustada ning see võib tunduda segregatsioonina, mida sa ei tunne, kui suhtled inimestega, kes tulevad sinuga sarnasematest kultuuridest ning kellega on lihtsam suhelda. Peamine probleem, mis mul selle teemaga seoses on, seisneb selles, et kohalikud ja teistest kultuurirühmadest pärit inimesed kipuvad mind sageli ignoreerima ning lülituvad üle oma ühisele keelele, hoides mind sellega eemale isegi igasugustest katsetest nendega juttu teha.

Kas su töö peegeldab su väärtusi või maailmapilti? – Ma ei tunne, et mu töö peegeldaks minu väärtusi või maailmapilti, sest meie firma eesmärk on raha teenida ning kuigi ka mulle meeldib raha, ei keerle kõik maailmas selle ümber. Teisalt aga tunnen, et samastun meie kontori multikultuurse keskkonnaga. Ettevõte kasutab seda kuvandit enda imago kujundamises ja nii on minustki saanud üks ettevõte nägudest. Minu sünniriigis ei oleks seda kunagi juhtunud.

Mis sulle su töö juures meeldib ja mis mitte? – Stabiilsus: meil pole radikaalseid muutusi, suuri koondamisi, regulaarseid vahetusi juhtkonnas või märke sellest, et firmal halvasti läheks. Minu ülemus ning töökeskkond, mida ta on üritanud luua, on samuti positiivne, sest valdkonnas, kus me töötame, on üldiselt suur kaadrivoolavus, kuid meie tiim on üsna hästi sisse elanud ning meie koostöö on seeläbi üks pikemaid.

Töö juures ei meeldi mulle see, et see on igav ning korduv. Kõige pingelisemad hetked leiavad aset lühikese etteteatamisega projektide ajal ning siis on sul asjadele reageerimiseks ka kõige vähem aega. Õnneks ei juhtu selliseid asju aga iga nädal. (Vastused on tõlgitud inglise keelest.)

#minutöö. Kuidas sind tööl koheldakse? Jaga oma töölugu!

Veedame pea kolmandiku elust tööl. See, kuidas meid tööl koheldakse ja kas meid väärtustatakse, mõjutab meie heaolu ja enesetunnet väga palju. Kas su palk on töö vääriline? Kas töö on sinu vääriline – vastab su teadmistele, haridusele ja kogemusele? Kas sinu sugu, puue, vanus või rahvus on mõjutanud su töötasu suurust, tööle saamist või edutamist? Kas sa saad tööst piisavalt puhata?

Saada oma lugu meiliaadressile minutoo@feministeerium.ee või anonüümse veebiankeedi kaudu.

Teisi avaldatud lugusid saab lugeda SIIT.