Mis lapsesaamise ees ängi tekitab? Hülgavate isade sündroom

Feministeeriumile saabus lugu naiselt, kes jagab oma kogemust isafiguuridega oma elus, kelle tõttu ta laste saamist üha enam edasi lükkab.

Mu ema kasvatas mind põhimõttega „enne kool, siis poisid“. See ei tähendanud muidugi, et mul poiste vastu huvi ei tekkinud – vastupidi, teismelisena olin neist vägagi huvitatud, ent ma kunagi ei raatsinud astuda seda sammu, et nendega – nagu noortekeeli öeldakse – „käima hakata“. Pidasin haridust ja isiklikku arengut olulisemaks ja mõtlesin, et küll need poisid tulevad hiljem. Küll siis tuleb ka abielu, küll siis tulevad ka lapsed.

Sel suvel tähistasin oma 27. sünnipäeva. Teate, kuidas iga vanusega on seotud mõni väljend? Nii leidub eesti keeles näiteks „17, tuul ja torm“ või „22, viimane taks“. Mõned aastad tagasi omistas Martin Helme minu praegusele vanusele sildi „ühiskondlikult kahjulik element“. Siin ma siis olen, see ühiskondlikult kahjulik element, kelle sõrmest puudub abielusõrmus ja sülest puudub laps, aga riiulil ilutseb kaks kõrghariduskraadi. Ausalt öeldes tekitab mõte abielust minus kahetisi tundeid, mistõttu kaldun arvama, et seda sammu ma oma elus kunagi ei astu. Aga lapsi ma tahan, kohe väga, mul on isegi nende nimed välja valitud.

Ometi ma lükkan seda sammu iga aasta jälle edasi. Põhjuseid on korraga mitu, ent neist kõige olulisem on seotud minu perega, täpsemalt minu pere meessoost liikmetega, kes on minu lastesaamise vaimse bloki allikad. Võiks öelda, et mul on hülgavate isade sündroom.

Nõukaaegsed vanaisad

Alustame kõigepealt vanaisadest. Mu ema kasvas üles vägagi probleemses kodus. Nõukogude Eestis oli elu raske ning neid raskusi loputasid etanoolijookidega alla mõlemad tema vanemad. Emapoolne vanaisa oli vägivaldne jorss, kes ühel ööl lõikas mu vanaema näo noaga läbi. Vanaisa kolis minema, teda jäid meenutama vanaema näol ilutsevad armid. Ema oli siis viiene ja nägi juhtunut pealt.

Minu isapoolne vanaisa oli väga tugeva nõukaaegse mentaliteediga ja äärmiselt seksistlik. Ta vihkas mu ema ja kui ema jäi minuga lapseootele, tegi vanaisa etteheiteid, et ema pani litsi mingisuguse välismaalasega, sest ta oli enne isaga tutvumist elanud lühikest aega välismaal. Alles mõned aastad hiljem, kui mu palgelt hakkasid selgelt peegelduma isa näojooned, sai vanaisa aru, et olen oma isa tütar. Siiski polnud me vanaisaga kunagi lähedased ega suhtle tänini.

Ainuke inimene, keda pidasin oma vanaisaks, oli tegelikult mu isa kasuisa – veri polegi paksem kui vesi! Ta oli soe ja toetav ning lapsepõlves veetsin temaga palju aega. Mida ma oma kasuvanaisast hiljem teada sain, oli see, et ta tuli teisest riigist, kuhu jättis maha oma naise ja lapsed, kellega ta katkestas igasuguse suhtluse. Mu peas tekkis konflikt: olgugi et pidasin temast kui vanaisast lugu, muutis see teadmine väga palju seda, kuidas nägin teda mehena.

„Eriline juuksuritädi“

Vaimse bloki ankrukett pikenes tänu minu isale. Mu ema ja isa tutvusid, kui nad olid vastavalt 21- ja 22-aastased ja mina olin nende suveromansi tulemus. Kuna rasedus oli ootamatu, siis kaaluti ka aborti, ent tol ajal oli see pigem tabuteema. Vanemad tundsid üksteist vähe, kuid kõik pereliikmed kinnitasid, et „küll te siis abielu käigus üksteist tundma õpite“. Nii sammutigi käsikäes perekonnaseisuametisse abielu registreerima. Rasedus kulges ema jaoks väga raskelt, päevi saatsid lõputud iiveldushood ja toitumishäirete tõttu oli ema terve raseduse vältel tugevas alakaalus. Ema vandus, et see rasedus jääb tema jaoks viimaseks. Kuigi esimesed abieluaastad möödusid pigem rahulikult, muutis ametikõrgendus ja selle kaudu paksenenud rahakott minu isa isiksust. Järgnes klassikaline stsenaarium: isa käis palju väljas, siis kohtas üht noort juuksuritädi ja armus.

Vastutustundlik mees oleks sel hetkel võtnud end kokku ja kooselu lõpetanud. Minu isa, argpüks nagu ta oli, tahtis hoida ema tagavarana. Kuna vanematevahelised tülid üha sagenesid, hankis isa tunniajalise sõidu kaugusele peidupaigaks üürikorteri. Kord kadus ta nädalaks, kord aga kauemaks. Mu isa oli korduvalt ähvardanud, et viib mu ema juurest minema ning selle plaani elluviimiseks otsustas ta mind oma „erilisele sõbrannale“ tutvustada. Juuksuritädi kodu jäi täpselt meie kodu ja isa üürikodu vahele. Mu isa ei õpetanud mulle elus eriti palju, kuid kui üldse midagi, siis valetamist. Valetasin emale mitu aastat selle armukese kohta, sest uskusin isa sõnu, et tõde teeks mu emale rohkem haiget. Võib-olla päästaks valetamine ka nende abielu, mida ma sisimas väga soovisin. Eksisin rängalt.

Igaüks võib nüüd ette kujutada, kuidas üks naine peaks reageerima, kui kuuleb, et tema abikaasal on juba mitu aastat olnud armuke, kelle olemasolu varjas ka tema lihane tütar. Vanemad lahutasid, isa sai suurema osa varast endale, ema pidi võtma lisatöö ning ametikõrgenduse nimel astus uuesti ülikooli. Lahutusega kaasnev stress kutsus emal esile eluaegse haiguse ning üks hetk ema lihtsalt ei jaksanud. Ta tahtis endalt elu võtta, kuid enese teadmata sattusin olema õigel ajal õiges kohas.

Pärast vanemate lahutust sain teada, et isa oli oma pikaaegse kõrvalsuhtega salaja abiellunud ning meie kunagine hea läbisaamine muutus järjest jahedamaks. Isa distantseerus minust ja sundis mind oma uut naist kohtlema, nagu ta oleks mu ema. Hakkasin järjest rohkem tundma, kuidas isa pidas oma heaolu ja seda erilist juuksuritädi minust tähtsamaks. Siis sain teada, et tema uus kaasa on lapseootel. Ja kõigest paari kuuga kadus isa nagu tina tuhka. Tundsin end hüljatuna ja hakkasin teda kogu südamest vihkama. Meie suhtlus on siiani väga napp ning piirdub sünnipäeva õnnesoovidega.

Kui lapsena väitis isa mulle, et tema lahkumises ja petmises oli süüdi minu ema, siis tõstatades küsimuse meie suhtlemise katkemisest, leidis ta, et süüdi olen mina. Isa väitis, et küll ma sellest kompotist lõpuks „aru saan“, kui suureks kasvan. Suureks saades sain tõesti aru – minu isa on isekas empaatiavõimetu argpüks, kes pigem sigib uued lapsed, kui püüab olemasolevaga ära leppida. Mitte kordki ei mõelnud ta selle peale, kuidas tema kõrvalsuhe tema lapsele – mulle – mõjub.

Mis ajaks ma neid lapsi siis plaanin?

Keskkooli lõpus sain teada, et kui ma olin viiene, siis isa tunnistas emale, et oli armunud. Minu jaoks olnuks see märk, et mees on kellegi uue leidnud. Miks siis ometi mu ema sellest välja ei teinud? Kui me emaga sel teemal rääkisime, siis tunnistas ta, et püüdis olukorda suhtuda esialgu aktsepteerivalt. Ta arvas, et see on üks neist komistuskividest, mis tuleb abieluteel ületada. See on ju niivõrd tavaline, igas abielus tuleb seda ette. Ema tundis, et ei leiagi kunagi enda kõrvale meest, kes oleks truu ja lugupidav, sest tema arvates selliseid ei ole olemas. Ta pigem lepib ja pigistab silma mõnikord kinni, kui et veedab oma eluaastad üksinduses. Ta kartis olla üksikema. Aga minu kaasamine isa valedesse oli ema murdumispunkt.

Ma kasvasin üles võrdlemisi konservatiivses keskkonnas, kuid kõik need meeste teod on peksnud minust välja kõiksugu traditsioonilised maailmavaated. Minu jaoks on traditsiooniline pere vaid müüt, millel pole tegelikult aluspõhja. Kui traditsiooniline pere tähendab seda, et mees võib pidada armukesi, sigida vastutustundetult ja hävitada naiste enesehinnangut, siis tahan olla kõike muud kui „traditsiooniline“. Mõni naine lepib, kuid mitte mina.

Ma tahan lapsi saada siis, kui olen selleks igas mõttes valmis. Et kui nad siia ilma tulevad, on mul aega ja ressursse neid ülal pidada. Ma tahan, et nende isa oleks moraalselt valmis ja suuteline võrdselt panustama nende kasvatamisesse. Ma tahan, et mul oleks kindlustunne, et kui me teed laste isaga isegi lahku lähevad, siis ta ei hülga neid, vaid on nende jaoks jätkuvalt olemas. Et kui mu mehel tekib huvi teise naise vastu, on tal piisavalt mune, et mulle see ka üles tunnistada. Ma tahan garantiid, et minu laste isa ei sarnaneks ei minu isa ega vanaisadega.

Lõpetuseks tahan pöörduda kõikide iibepalavikuga kändude poole. Ma tahan näha, et lapsed on teie jaoks pühad, sest mina oma peres seda ei näinud. Minu suguvõsas on pea kõik naised vähemalt korra elus lahutanud ning nendel juhtudel on lastekasvatus emade õlule jäetud. Isegi mu elukaaslase kasvatas üles tema ema. Ah et lastekasvatus ongi naiste töö? Guess what, laste tegemise valem on lihtne: selleks on vaja kahte osapoolt. Samasugune on ka laste kasvatamise valem. Kutsun oma looga kõiki iibemuretsejaid sellele lihtsale valemile mõtlema. Äkki muudab see vähemalt ühe isa meelt, kelle lapsel on vaimne blokk laste saamise ees just tema pärast.

Autor on toimetusele teada.