Mis soost on teie lapse varbad?
Millist värvi peavad beebi riided olema? Kuidas mõjutab see lasteriiete järelturgu ning miks soopõhine värvigamma suisa kahjulik võib olla? Lapsevanemaks saanud Feministeeriumi autor Hille Hanso teeb roosa-sinise maailma kohta ülestähendusi.
Kui vastsündinute sokke ostma läksin, küsis lasteasjade poes müüja minult ilma pikemata, kas mu laps on poiss või tüdruk, et seejärel suunata siniste või roosade sokkide juurde. Kas pole absurdne, et isegi sokkidega tuleb juba sünnist saadik laste bioloogilist sugu rõhutada? Vastsündinutel pole ju hoolitsemise mõttes vahet, varbad on kõigil sarnased.
Näiteid sellest, kuidas tittede kaubavalik soopõhine on, leiab täiesti jahmatavaid. Sinine tudukas poisile, roosa ja südametega tüdrukule. Ega rinnalaps ju und saa, kui valet värvi sipukad jalas. Dinosaurustega pusa poisile, liblikatega tüdrukule. Sest beebist poiss on ju kohmitsev mütakas, aga vastsündinud tüdruk õrn ja lendlev. Sinine hambahari poisile, roosa tüdrukule. Eks ole laste hambadki sugude lõikes erinevad. Sinine vanker poisile, helelilla tüdrukule. Justkui beebi teeks vahet. Absurdi tipp on see, et tüdrukutele toodetakse roosasid gloobusi, kuna võib karta, et tõetruumalt siniroheliselt maakeralt tüdruk kontinente üles ei leia.1 Kuid aitab irooniast.
Titeriided on Eestis absurdselt kallid. Seega on isegi kestlikkusse leigelt suhtujad motiveeritud asju järelturule saatma.
On mõistetav, et tootjad ja poed suruvad inimest siniroosasse maailma. Nad tahavad tekitada tarbijas tunnet, et lapse mänguasjad ning rõivad peaksid olema soopõhised. Kui esimesena sünnib poiss, aga teisena tüdruk, tuleb lapsevanemal soetada sinise kraami kõrvale roosat, selle asemel, et jätkata vanema lapse asjade kasutamist. Tootjale ja müüjale ju topelttulu! Arusaamatu on, miks tarbija sellele survele alistub: temale on see majanduslikult kahjulik.
Lapsed kasvavad nii kiiresti, et tahes-tahtmata tuleb pidevalt osta uusi riideid. Lasteriiete järelturg on aktiivne, sest kes ei tahaks edasi müüa rõivaid, mida laps sai vaid kuu aega kanda, enne kui need väikeseks jäid. Nimelt on titeriided Eestis absurdselt kallid — kui osta voodriga talvemütsike uuena, maksab see ligi 20 eurot, toakombekate hinnad algavad 30st, aga kui materjaliks on midagi kvaliteetsemat, näiteks meriino, siis alla 50 raha tükist ei maksa unistadagi. Seega on isegi need inimesed, kes kestlikkusse ja keskkonnaprobleemidesse leigelt suhtuvad, õnneks motiveeritud asju järelturule saatma.
Näide postitusest lasteriiete grupis. Kuvatõmmis Hille Hanso erakogust. 
Näide postitusest lasteriiete grupis. Kuvatõmmis Hille Hanso erakogust. 
Näide postitusest lasteriiete grupis. Kuvatõmmis Hille Hanso erakogust. 
Näide postitusest lasteriiete grupis. Kuvatõmmis Hille Hanso erakogust. 
Näide postitusest lasteriiete grupis. Kuvatõmmis Hille Hanso erakogust.
Ent ega järelturulgi siniroosast hädaorust pääse. Vastu vaatavad järgmised üleskutsed: “Ostan riideid suuruses 56 beebiprintsessile!” ja “Beebipreili tuulutab kappe!” (tõlge: jutt käib roosast ja valgest kaubast, äärmisel juhul helelillast, aga ikka lillede ja liblikate ja sätendavate tähtedega) ning “Ostan riideid beebipoisile” (tõlge: siin oodatakse siniseid ja halle rõivaid). Kaksikute grupis avad postituse “Müüa riided segapaarile” ning näkku vaatavad vaid roosa ja sinine kraam. Tuletab meelde populaarset lastelaulu, mis ütleb: “Millest on tehtud väikesed tüdrukud? Suhkrust ja jahust ja maasikavahust. Millest küll tehtud on väikesed poisid? Tiigrist ja konnast ja kutsikahännast.” Kusjuures on kummaline, et väikesi printsesse on Eestis sadu, kuid oma poisslapsi printsideks vanemad millegipärast ei kutsu. Liiga pehmo?
Poisse ja tüdrukuid sünnib pea samapalju, seega kaotab värvidesse kinnijäänu järelturul pooled potentsiaalsed kliendid.
Soopõhine värvigamma näib olevat pigem arenevate maade teema, sest põhjamaised tootjad roosat ja sinist peale ei pressi. Siin on ilmselt mitu aspekti. Esiteks proovitakse aina enam lähtuda lapsest kui indiviidist tema tugevuste ja nõrkustega ning teatakse, et genitaal ei määra veel sugu. Samuti ei pea täiskasvanud vajalikuks kujundada suhtumist lapsesse soostereotüüpide abil, sest nii nagu poisid erinevad üksteisest, ei ole ka kõik tüdrukud sarnased. Kõik polegi maasikavahust ega tiigrist tehtud. Küllap keskkonnaprobleemidest teadlikuna pakuvad põhjamaised firmad ka rohkesti neutraalseid toone, looma- ja loodusmotiive, sest siis ei tule tüdrukutele ja poistele eraldi asju toota ning olemasolevaid saavad kasutada kõik lapsed. Järelturul kantud asju müüvatest inimestest võib aga eeldada, et nad kas hoolivad keskkonnast või vajavad raha. Sestap jääb segaseks, miks ei võiks poest uusi asju ostes silmas pidada, et poisse ja tüdrukuid sünnib pea samapalju. Kui sul on pakkuda üksnes “beebipoisi rõivaid”, siis siniroosasse malli kinni jäänud lapsevanemad, kel kodus tüdruk, ei pruugi sinu postitust isegi mitte avada. Nii kaotad koheselt pooled potentsiaalsed kliendid.
Lapsevanem, kellel nupp nokib, ostab riideid pigem neutraalsetes toonides või paneb vajadusel tüdrukud sinisesse ja poisid roosasse. Beebid ise, ausõna, vahet ei tee ja vähem tarbimine on keskkonnale kasulik. Ning miks peavad suvalised inimesed sinu lapsesse suhtuma justnimelt soostereotüüpide kaudu? Maast-madalast tittede soo rõhutamine teeb neile kahju, kuna see juhib lapsi suure tõenäosusega ka soospetsiifilisemate eluvalikute ja stereotüüpse käitumise poole. Las tited olla lihtsalt tited. Hiljem võivad lapsed oma riidevalikuid juba ise teha – nii nagu nemad soovivad.
