Moldova linnaplaneerija Constanța Dohotaru: meie linnad on kivisse raiutud patriarhaat!
Moldova linnaplaneerija ja arhitekti Constanța Dohotaru meelest lokkab Moldovas Venemaa homofoobne ja misogüünne propaganda. Intervjuus Hille Hansole räägib ta lisaks naiste, vähemuste ja põgenike olukorrast ning linnaplaneerimisest, mis praegu tuletab igal sammul meelde, et naised on teise järgu kodanikud.
Palun kirjeldage oma tegevusalasid. Kuidas sai teist valjuhäälne feminist (nagu teid on iseloomustanud tuntud Eesti ajakirjanik Marian Männi, kes elab ja töötab Moldovas) riigis, kus naiste ja vähemuste õigusi ei peeta endastmõistetavaks?
Pärast õpinguid välismaal pöördusin ma 2017. aastal tagasi kodumaale. Minus tärkas feminist, sest ma kohtasin Chişinăus ja mujal Moldovas patriarhaalseid hoiakuid. Mööda ei läinud päevagi, mil mulle poleks meelde tuletatud, et ma olen naine ja mulle kehtivad teistsugused reeglid. Alatasa manitseti mind ja minu sõbrannasid abielluma ja lapsi saama. Ahistamine tänavatel oli peaaegu igapäevane, seda tehti kasvõi möödaminnes.
Tööelus tundsin end samuti teise sordi inimesena, kuna Moldovas naissoost arhitekte peaaegu polegi. Moldova arhitektuuribüroodes pole naistel kõrgematele töökohtadele lootustki. Naised juhivad vaid üksikuid arhitektuuristuudioid. Selles valdkonnas pole naiste hääli sama hästi kui üldse kuulda.
Meeste domineeritaval erialal sattusin tihti täbaratesse olukordadesse, mis olid ilmselt seotud minu sooga. Näiteks puudus tualetis prügikast, kuna ma olin asutuses ainus menstrueeriv inimene. Seepärast pidin oma tampoonid tualettpaberi sisse mähkima ja taskusse pistma, et need köögi prügikasti visata.
Constanța Dohotaru Moldovast on vabaühenduse Laolaltă (Koos) asutaja ja programmide koordinaator. Ta on aktiivne feminist ja linnaplaneerija, kes kõneleb inimestest ja linnast taskuhäälingus ja vlogis „Omul face locul“ („Meie vormime ruumi“). Pärast bakalaureuse- ja magistriõpinguid Timişoara polütehnilises ülikoolis (Universitatea Politehnica Timișoara) ja Palermo polütehnikumis (Scuola Politecnica di Palermo) arhitektuuri ja linnaplaneerimise erialal otsustas ta pühenduda ühiskondlikule tööle, kohaloomele ning loomingulistele feministlikele protestidele/sekkumistele avalikus ruumis. Foto: Constanța Dohotaru erakogu
Ma ei kujutanud ettegi, et jätkaksin tööd sügavalt korrumpeerunud ehitussektoris, võtaksin vastu liiga väikest (225 eurot kuus) või hoopis ümbrikupalka ning peaksin seejuures taluma meeskolleegide seksistlikke nalju või soovimatut flirtimist. Olin alles noor, kui otsustasin sellest tööst loobuda, teostada end vabakonnas ja ühineda protestiliikumistega (näiteks Occupy Guguță).
Olin sedavõrd vihane, et hakkasin käima naiste 8. märtsi marssidel. Teistes Euroopa linnades, kus olin elanud, polnud ma neist osa võtnud. Sunniviisiline kohanemine tingimustega, mida mehed on loonud meestele, ilma „teise soo“ vajadusi arvesse võtmata, sütitab paratamatult viha. Hakkasin väisama pride’i üritusi, kuna ma märkasin, et enamik minu kvääridest sõpru eelistas Moldovast lahkuda selleks, et elada meelepärast elu, ilma et peaks kartma tänaval peksa saada.
Ehkki naisi on Moldova elanikkonnast 52%, moodustame meie paraku diskrimineeritava „vähemuse“, kuna Venemaa kaasabil on patriarhaat meie ühiskonnas tugevad juured alla ajanud.
Mida peaks teadma Moldova ühiskonnast, selle kultuurilisest ja poliitilisest palgest?
Moldova on uus riik, mis on eksisteerinud alles 1991. aastast peale. Demokraatia on siin habras ja kujunemisjärgus, sest kodanikud pole selle tähendust veel mõistnud. Eelmisel sajandil oli meie territoorium konfliktide mõju all. Kahjuks pole olukord 21. sajandil lõplikult rahunenud. Venemaa imperialistlik sissetung pole füüsiliselt meie territooriumile jõudnud, aga destabiliseerimise eesmärgil finantseerib see riik kahtlasi üksikisikuid ja parteisid, kes ei varjagi oma misogüünset ja homofoobset suhtumist. Samad asjad juhtusid Gruusias ja Armeenias ning enne 2022. aasta 24. veebruaril alanud sissetungi Ukrainas. Hetkel on meil demokraatlikele väärtustele tuginev valitsus ja parlament ning Euroopa-meelne naissoost president – Maia Sandu. Meile on see suur saavutus, kuna 2016. aastal kaotas ta valimised venemeelsele, homofoobsele ja misogüünsele presidendile Igor Dodonile peamiselt seepärast, et teatud inimesed ei suutnud naist riigipeana ette kujutada.
Ehkki naisi on Moldova elanikkonnast 52%, moodustame meie paraku diskrimineeritava „vähemuse“, kuna Venemaa kaasabil on patriarhaat meie ühiskonnas tugevad juured alla ajanud.
Kuni 2019. aastani oli Moldova oligarh Vladimir Plahotniuci käpa all. Kui ta valimised kaotas, pidi ta riigist põgenema. Tema jõugud ja tema mõju on siiski alles. Meie justiitssüsteem on tugevasti korrumpeerunud, nii et õiglasele kohtupidamisele ja turvatundele pole tavalistel kodanikel lootustki.
Sestpeale, kui riiki juhib Maia Sandu, on meil silme ees hea näide naiste julgusest ja edukusest. Ehkki ta pole kuulutanud end feministiks, puudutab ta oma kõnedes soolise vägivallaga seotud teemasid ning esitab iga aasta 8. märtsil korraliku naisi võimestava kõne. Te ei kujuta ettegi, millist piinlikkust valmistas eelmine, meessoost president, kes tahtis, et me pakuksime meestele silmarõõmu ja oleksime muidu kasulikud. Muidugi seda, et presidendiks on saanud naine, võtavad konservatiivsed võimumehed pahatihti argumendiks, et sugudevaheline võrdsus ongi käes. Sestap tuleb meil veel ühe müüdi lammutamisega vaeva näha.
Traumeeriv Nõukogude minevik on Eestile ja Moldovale ühine. Kuidas mõjutab see pagas Moldovas praegu ühiskonna ja sooliste vähemuste olukorda?
Alates Teisest maailmasõjast püüdis Nõukogude okupatsioonivõim meie identiteeti kustutada, eriti puudutas see keelt, religiooni ja rahvust. Arvatavasti suutsime oma identiteeti hoida ja seda otsekohe pärast NSV Liidust lahkumist taastada just tänu külaelanikele ja naistele.
Riigis on vastu võetud seadusi diskrimineerimise ja ahistamise vastu. Siiski on käia veel pikk tee. Venemaa ei jätnud meid rahule, vaid tungis 1990. aastal Transnistriasse, mida ta endiselt oma sõjaväe ja kõmava propagandaga okupeerib. Kahjuks kontrollpunktid Vene propagandat ei peata, vaid seda kohtab Moldova ühiskonnas kõikjal. See tõstatab inimõiguste vastaseid teemasid – homofoobiat, rassismi, misogüüniat – ning kiidab toksilisi näiteid „traditsioonilisest perekonnast“.
Muidugi seda, et presidendiks on saanud naine, võtavad konservatiivsed võimumehed pahatihti argumendiks, et sugudevaheline võrdsus ongi käes. Sestap tuleb meil veel ühe müüdi lammutamisega vaeva näha.
Paljugi sellest pärineb homofoobsetest nõukogude seadustest ja mentaliteedist. Meie samasoolised paarid ei saa abielluda, üheskoos lapsi adopteerida, haiglas elukaaslast külastada, neil pole ligipääsu korralikule arstiabile jne.
Mis puudutab Ukrainat, siis sarnaselt eestlastega suhtume meiegi Ukraina põgenikesse väga kaastundlikult, oleme neid alates esimestest invasiooninädalatest kodudes vastu võtnud ja Ukrainale annetanud. Paljud rahvusvahelised ajakirjanikud on minult küsinud, miks me ukrainlasi nii innukalt abistame. Minu hinnangul on asi selles, et meil on veel meeles vanavanemate lood Nõukogude tagakiusamistest ja Gulagist.
Kahjuks eiratakse siin nii romasid kui ka teisi sotsiaalselt tõrjutud kogukondi. Sissetungi alguses oli see väga hästi märgatav, kuna inimesed ei kutsunud romadest põgenikke endale koju, aga ukrainlasi küll.
Constanța Dohotaru on juhatuse liige ainsas Moldova Vabariigi LGBT õiguste vabaühenduses Genderdoc-M ja uuringutega tegelevas vabaühenduses Platzforma. Samuti kuulub ta algatusse Moldova for Peace (Moldova rahu eest) ja osaleb Moldova soolise võrdõiguslikkuse platvormi töös. Organisatsioonide seas, millega ta koostööd teeb, on Moldova noorte kunstnike vabaühendus Oberliht, Euroopa Viadrina Ülikooli (Frankfurt Oderi ääres) suvekool Viadrinicum, feministlikud võrgustikud Ida-Euroopas jm. Foto: Constanța Dohotaru erakogu
Ka ÜRO kinnitab, et naised puutuvad Moldovas oma haridusteel ja tööturul kokku spetsiifiliste tõketega. Nende hariduslikke ja erialaseid valikuid kitsendavad tugevad patriarhaalsed hoiakud. Naiste diskrimineerimine sisaldab märkimisväärset palglõhet, surumist madalamalt tasustavatele töödele, ebavõrdset töö- ja majapidamiskohustuste jaotust ning kehva ligipääsu lastehoiuteenusele. Kommenteeri palun trende – millistel aladel märkate edenemist, millistel mahajäämust ja miks?
Esile võib tõsta seda, et rõhumine, mida me patriarhaalses ühiskonnas kannatame, on nähtavale toodud. Üha enam tegusaid naisi püüavad midagi muuta oma erialal, kus domineerivad mehed: infotehnoloogias, poliitikas, inseneerias, disainis, teaduses jm. Mitmes valdkonnas pole naisi peaaegu ühtegi ja keegi ei tunne neist puudust.
Teine suur kordaminek on Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine, mille eest olime aastaid võidelnud. Loodetavasti täidetakse seda lähiaastail tulemuslikult.
Juba on olemas isapuhkus, ehkki lühike. Valimisnimekirjadele rakendatakse sookvoote, et parlamendi koosseisus oleks mehi ja naisi võimalikult võrdselt. Seaduse järgi tuleb kasutada ametinimetuste naissoost variante, mis põhjustas alguses tohutu skandaali, ent need on nüüd üha enam käibel.
Rohkesti on stereotüüpe „traditsiooniliselt“ naisele perekonnas määratud rolli kohta – „Hea naine kuuletub oma mehele isegi siis, kui ta pole nõus“. Teised on veelgi ohtlikumad, nagu „koduvägivald on eraasi ja seda tuleb lahendada perekonnas endas“.
Meil on palju feministlikke ajakirjanikke ja aktiviste, kes võitlevad päevast päeva muutuste eest ning vajadusel protesteerivad. Paljude asjadega ei tegelda veel piisavalt: günekoloogiline ja sünnitusabivägivald, ahistamine tänavatel, küberkiusamine, naiste keskmiselt 14% madalamad palgad, tüdrukute kuritarvitamine perekonnas, fakt, et 79% naistest on elu jooksul vägivalda kannatanud jne.
Millised on stereotüübid, mis ei taha kaduda?
Kõige halvemad stereotüübid puudutavad naistevastast vägivalda ja ohvrisüüdistamist – uskumus, et Naistevastane vägivald on sageli ohvri esile kutsutud. Vägistamist kogenud naised saavad kuulda märkusi, nagu „kindlasti ta ise tahtis“, „oleks võinud sündsamalt riides käia“, „oleks pidanud koju jääma“ jne. Rohkesti on stereotüüpe „traditsiooniliselt“ naisele perekonnas määratud rolli kohta – „hea naine kuuletub oma mehele isegi siis, kui ta pole nõus“. Teised on veelgi ohtlikumad, nagu „koduvägivald on eraasi ja seda tuleb lahendada perekonnas endas“. OSCE 2019. aasta uuringu „Naiste heaolu ja turvalisus“ andmeil arvab nii ligi 50% Moldova elanikkonnast.
Olete muuhulgas spetsialiseerunud konkreetsele teemale, feministlikule linnaplaneerimisele, milles asetatakse kõrvuti naiste ja meeste kogemused, rõhutades naiste vahetu osaluse vajadust ning võetakse arvesse erinevusi nagu vanus, klass, varanduslik staatus, rahvus, usund, puue, sugu, sooline identiteet, perekonnaseis jne. Kas te võiksite täpsustada, kellele kuulub linnade disainimisel otsustav sõna ning kelle nägu on Moldovas linnaline keskkond?
Meeste, meeste, meeste! Chişinău, nagu kõik teised linnad, on meeste poolt meestele ehitatud. Kuna naistel on olnud võimalik haridust omandada vaid viimase saja aasta vältel (ja sedagi vähestel), siis pole nad suutnud otsustamisel kaasa rääkida. Meie linnad on kivisse raiutud patriarhaat.
Naised Moldovas (ja mitte ainult siin) kasutavad linna meestest erinevalt. Naised ei piirdu liikumisega punktist A punkti B, vaid käivad kaubanduskeskuses, lasteaias või koolis, astuvad kliinikust läbi, käivad tellimuste järel, külastavad elatanud sugulasi ja hoolitsevad kassi eest. Seepärast tuleb neil sagedamini ühissõidukeid kasutada, ent avalik ruum on naiste vajadustele sobimatu.
Naised vajavad head ühistransporti ja kergliiklusteid, kuna nad kasutavad autot meestest vähem. Neile on tarvis tänavaid, mis oleksid suvel varjulised ja talvel valgustatud. Et naised saaksid puhata või töötada, läheb tarvis lapsehoiuteenust. Naised vajavad turvatunnet igal ajal ja iga pool kõndides. Naine peab saama end vabalt tunda, muretsemata, kas ta jõuab ohutult koju.
Ükski naine pole kunagi olnud Chişinău linnapea. Ion Ceban, kes praegu linnavalitsust juhib, on venemeelne, homofoobne naistevihkaja, kes on vabariigi valitsuse suhtes opositsioonis. Aastast aastasse püüab ta (edutult) meie pride’i ära jätta. Ta võitleb aktivistidega eriti toksilisel viisil. Ta jätab endast keskaegse inimese mulje, kuna ta kutsub inimesi kahevõitlusele.
Naised vajavad head ühistransporti ja kergliiklusteid, kuna nad kasutavad autot meestest vähem. Neile on tarvis tänavaid, mis oleksid suvel varjulised ja talvel valgustatud. Naised vajavad turvatunnet igal ajal ja iga pool kõndides.
Kahjuks tehakse meie pealinnas kõike pealiskaudselt. Kuna tõelised infrastruktuurimuudatused pole populaarsed, siis neid välditakse. Selle asemel luuakse läbimõtlematult kitši. Linnavalitsuse läbipaistvus jätab soovida. Avalikke arutelusid teeseldakse või loobutakse neist üldse. Chişinău on liiga täis ehitatud ning kui seaduslikult pole võimalik seda takistada, võib olukord hullemaks minna.
Milliseid linnu nimetaksite heade näidetena sootundlikust planeerimisest?
Võiksin küll rääkida linnadest, kus olen viibinud, ehkki täiuslikku näidet ei tea. Nimelt olen igal pool kuulnud õhtusöögilt või peolt lahkujatele öeldavat: „Saada mulle SMS, kui koju jõuad“. Igatahes Viin on linn, kus naiste turvalisusesse ja mugavusse suhtutakse tõsiselt. Linnavalitsuses on naiste murede väljaselgitamiseks ja lahendamiseks olemas spetsiaalne osakond MA 57, naisteenistus (Frauenservice). Austria pealinn on soolõime (gender mainstreaming) teerajaja olnud peaaegu kolmkümmend aastat. Soolõime tähendab, et poliitikas, seadusandluses ja ressursside jagamises arvestatakse naiste ja meeste vajadustega võrdselt.
Viinis kutsuti naissoost arhitekte kavandama väljakuid ja hooneid (varem oli spetsialistidest kõigest 6% olnud naised). Nemad võtsid seejuures oma soo vajadusi arvesse. Arhitektid kaardistasid naiste tõelisi vajadusi, et linna nendega kohandada: parem õhtune valgustus, laiemad kõnniteed, rohkem jalakäijate alasid, rohkem pinke tänavate ääres, emadele mugavamad kaldteed, liftid jne. Linna pole vaja täiesti ümber teha. Piisab sellest, kui kutsuda naisi projektide aruteludele ja planeerimisse kaasata, et detailid oleksid neile ligipääsetavad ja rahuldavad. See oli lihtne, aga siiski revolutsiooniline samm. Moldovas pole midagi sellist veel tehtud.
Kui me oleme linna ehitanud ebasoodsamas olukorras isikutele juurdepääsetavaks, siis on linn juurdepääsetav kõigile. Sõnu tuleb hoolega valida, sest kui me räägime igaühest, ei räägi me tegelikult kellestki.
Kas olete nõus, et feministlik linnaplaneerimine tugevdab demokraatiat?
Jah, liikumisvabadus ja turvalisus on põhilised inimõigused. Naisi tuleb kaasata vajaduste hindamisse, naistega tuleb konsulteerida ja kavandamise juurde kutsuda. Enne, kui linnas midagi muudetakse, tuleb hankida soo ja vanuse põhjal liigitatud andmeid. Vaid siis on tegu tõelise demokraatiaga. Ebaturvalises linnas, kus on raske liikuda, rikutakse naiste põhilisi inimõigusi. Naised väsivad kergesti ega tunne, et keegi neist hooliks.
Palun rääkige ka oma taskuhäälingust ja vlogist.
Alustasin vlogi ja taskuhäälingut „Omul face locul“ („Meie vormime ruumi“) pandeemia ajal, kui enamik ehitusprojekte jäeti ilmselgetel põhjustel pooleli. Pärast esimest tegevusaastat, mil ma õppisin töö käigus, alustas Venemaa sissetungi ning mu tegevus tundus mulle aasta otsa ebaolulisena. Kuna platvorm on ühisrahastusega, sain selle seisma panna. Nüüd on pundis Mariana Agleanov ja Clara Abdullah, siis on seda jätkata ühekorraga lihtsam ja lõbusam.
Liikumisvabadus ja turvalisus on põhilised inimõigused. Naisi tuleb kaasata vajaduste hindamisse, naistega tuleb konsulteerida ja kavandamise juurde kutsuda. Ebaturvalises linnas, kus on raske liikuda, rikutakse naiste põhilisi inimõigusi.
Me käsitleme mitmeid teemasid, nagu „Mis on feministlik linn“, „Jalakäijate linn“, „Parklaparadiis“, Chişinău avaliku ruumi analüüs. Muuseas võrdlesime arhitektuuriõpet Moldova tehnikaülikoolis arhitektuuriõppega mujal Euroopas. Oma äsjaseima sarja „Olen kväär, aga kas mul on turvaline olla?“ tegime koostöös n-ost’iga. See koosnes intervjuudest end avalikult kvääriks tunnistanud inimestega, kes kirjeldasid oma kogemusi Chişinău avalikus ruumis.
Mis on Laolaltă missioon?
Laolaltă tähendab „koos“. Meie missioon on soodustada programme ja projekte, mis hõlbustavad kodanike aktiivset kaasamist käsikäes ametiasutustega, kusjuures vastutus on vastastikune. Meie väärtused on solidaarsus, empaatia, kaasamine, tiimitöö, sooline võrdõiguslikkus ja mittediskrimineerimine. Asutasime selle vabaühenduse 2020. aastal kodanikualgatuse „Üheskoos Covidi vastu“ raames – koordineerisime üle 500 vabatahtliku tööd toiduainete ja muu vajaliku viimisel riskirühmadesse kuuluvatele inimestele, kes ei pääsenud kodust välja.
Esimene projekt, DVOR, pole veel läbi, vaid jõuab peagi kolmandasse faasi. DVOR-is toetame kõrvaliste asumite mitteametlikke liidreid, kes organiseerivad ühiskondlikku tööd oma kodukandis. Anname neile väljaõpet ja võimaldame kandideerida väiksele toetussummale, et nad saaksid naabrite soovide täitmiseks midagi oma kodukohas muuta.
Sõja algusest peale oleme kaasa löönud algatuses „Moldova rahu eest“ – osutanud abi inimestele, kes põgenevad Vene okupantide eest Ukrainast Moldovasse. Avasime kogukonnakeskuse 151 – turvalise koha naistele ja lastele Moldovast ja Ukrainast, päevakeskuse, kus nad saavad nõu psühholoogilt või juristilt ning korraldatakse puhke- ja lõimumisüritusi. Keskuse sponsor on ÜRO inimõiguste ülemvolinik. Teatud tegevusi toetavad Fondation de France ja Musta mere trust. Nendega koos avame uued kogukonnakeskused põhjas (Donduşeni) ja lõunas (Căuşeni, Cahul ja Comrat).
8. märtsi marss möödus Vene saatkonnast. “Feministid Vene imperialismis vastu” ütleb Constanta plakat. Foto: Constanța Dohotaru erakogu
Vabatahtlike akadeemia on projekt, mis edendab turvalist vabatahtlikku tööd. Platvorm voluntar.md tutvustab igas vanuses huvilistele oskusi, et meie ühiskond suudaks kriisi korral paremini organiseeruda. Infoosakond edastab kinnitatud teavet pagulastele ja nende vastuvõtjatele ning ühtlasi seirab kuuldusi ja vihakõnet pagulaskriisi kohta. Inimesi, kes vajavad transporti, abistame platvormiga dopomoha.md. Need kõik on loodud algatuse „Moldova rahu eest“ raames.
Millist nõu te annaksite Eesti linnaplaneerijatele?
Soovitan käia kohapeal ja suhelda kohalike elanikega. Tehke eraldi koosolekuid tüdrukutele, naistele, poistele, meestele, vanuritele, lisavajadustega inimestele, leidke üles kväärikogukond, vestelge kõigiga ning kaardistage inimeste tõelised vajadused. Kaasake neid planeerimisse ja kavandamisse, andke neile oma tegevusest aru ja küsige küsimusi. Olge sild ametiasutuste või investorite raha ja inimeste vahel!
Inglise keelest tõlkinud Andreas Ardus.
