Monogaamia. Muinasjutt ainuõigest suhtest.

Kas monogaamia on inimestel geenides? Kust pärineb romantika? Miks me oleme kohati nii armukadedad? Timo Talvik arutleb selle üle, millistest ajaloolistest arengutest on välja kasvanud tänapäevases kultuuris domineerivad ideed monogaamiast kui ainuõigest suhtevormist ning romantilisest armastusest, mis sellega käsikäes käib.

“Sa oled polü?” küsis sõber teispool lauda. 

See küsimus viis mu hetkega rohkem kui kümme aastat ajas tagasi. Perioodi, mil ma olin aastakese vaba ja vallaline. Tollal ei usukunud ma, et paarisuhe töötab ega otsinud seda. Selle asemel oli mul mitmeid partnereid, kellega olid väga selged piirid – neil oli lähedust vaja, mul oli lähedust vaja. See oli ajutine nii neile kui ka mulle. Kõik töötas ja energia oli laes, isegi kui ööd olid tihtilugu unetud. Võis seda üldse suhteks nimetada? See polnud polüamooria. Minu partnerid olid üksteisest teadlikud, kuid ei kohtunud omavahel kordagi. Vabasuhe? Kuid mida ütles see minu kohta?

Kehitasin õlgu. “Võibolla. Kindlasti mitte monogaamia usku.”

Just seda monogaamia tänapäeval on – usk ainuõigesse suhtesse.

Mitmekesisus loomariigis

Monogaamia kui nähtus ei ole looduses väga levinud. Lindude puhul, jah, eksisteerib monogaamia väga kindlalt lausa 90% liikidel, aga kogu loomariigis laiemalt on monogaamiat vaid 5%. Meie lähimad sugulased loomade hulgas on šimpansid ning ka neil ei eksisteeri meie mõistes monogaamiat. Šimpanseid on suures plaanis kaks liiki, tavašimpans ja kääbusšimpans, kuid oma suhete ja seksuaalsuse poolest on need vägagi erinevad.

Tavašimpansite sotsiaalne struktuur on pigem patriarhaalne. Kogu elu juhib üks dominantne isane, kes näitab püsivalt oma jõudu ja agressiiivsust, et keegi ei julgeks tema positsiooni ohustada. Talle kuulub õigus eelisjärjekorras järeltulijaid saada. Samas käib see patriarh tihti koos “õukonnaga” oma territooriumit üle vaatamas, mille ajal emased üksi jäetakse ning leidub teisi, kodu valvavaid isaseid, kes sellel ajal otsustavad nendega oma õnne proovida. Palju polegi vaja, sest šimpansite seks ei võta kaua – 7 sekundit ja suts tehtud. Leidub ka emaseid, kes ise hierarhiaväliseid suhteid loovad või isegi teise klanniga liituvad, kuid alati on oht, et mõni vägivaldne isane otsustab sellise emase vastsündinud ära tappa, kui ta kahtlustab, et need pole tema järglased.

Seks mängib bonobode ühiskonnakorralduses olulist rolli: seksitakse tervituseks, sotsiaalsete sidemete loomiseks, konfliktijärgseks lepituseks ja muukski.

Kääbusšimpans ehk bonobo on aga hoopis teistsugune loom. Nende sotsiaalne struktuur on pigem matriarhaalne ning klanni juhib grupp emaseid inimahve, kes oma tegudega endale kaaslaste usalduse pälvinud on. Agressiivsust taunitakse, seksuaalpartnereid valivad emased ise (vältides sealjuures agressiivseid isaseid) ning seks mängib nende ühiskonnakorralduses olulist rolli: seksitakse tervituseks, sotsiaalsete sidemete loomiseks, konfliktijärgseks lepituseks jne. Partnerite valikul on piiriks vaid see, et oma otseste järglastega vahekorda ei astuta, kuid ülejäänute puhul ei ole nende sugu ega vanus mingiks takistuseks. Lisaks on bonobod inimeste kõrval ainsad loomad, kes kasutavad suudeldes keelt ja seksivad partneriga silmsidet hoides (seda on tuvastatud vähesel määral ka teiste ahvide juures, kuid pigem erandina). Primatoloog Frans de Waal väidab isegi, et bonobod on võimelised altruismiks, kaastundeks, empaatiaks, lahkuseks, kannatlikkuseks ja tundlikkuseks.

Kas panite tähele, et ma ütlesin ühe elukorralduse kohta pigem patriarhaalne ja teise kohta pigem matriarhaalne? Jah, ka selliste struktuuride puhul on erandeid. Kindel on aga see, et monogaamiat ehk terve elu vaid ühe partneriga seksimist meie geneetilised lähisugulased ei harrasta. Miks siis meie arvame, et see niivõrd loomulik on? Sest meile on pikalt sisendatud, et just monogaamia on ainuõige suhe. Samas on see idee ka inimeste seas tegelikult eksisteerinud väga lühikest aega.

Monogaamia sünd inimühiskonnas

Monogaamia on eksisteerinud vaid viimased 4% kogu meie liigi ajaloost.

Monogaamia on eksisteerinud vaid viimased 4% kogu meie liigi ajaloost. Kütt-korilaste seas, kus jagati kõike ja kõiki (sealhulgas ka vastutust), ei olnud sellisest mõtteviisist suuremat tolku. Võrreldes meie liigi 300 000 aasta pikkuse eksistentsiga tuli monogaamia pildile kõigest 12 000 aastat tagasi ning seda koos kõplaga. Algas paikne põlluharimine ning sellega koos tekkis ka omandi mõiste. Erinevalt kütt-korilaste kogukonnast ei olnud kõik enam kõigi oma ning see muutus tekitas vajaduse oma seljatagust varaliselt kindlustada. Üheks töövahendiks sai liit mehe ja naise vahel, mis kinnitas nende järeltulijate pärimisõiguse, ent samas ühendas ka kahe suguvõsa varad ning võimu. Selline liit sõlmitigi eelkõige mitte konkreetsete inimeste vaid nende dünastiate, kahe võimugrupi vahel ning oli enamasti ka hõimlaste poolt korraldatud.

Kuid milline oli siis kütt-korilase suhtemaailm? Raske on midagi kindlat väita, sest mitte terve inimkond ei liikunud korraga põlluharimisele ja paiksele asustusele ümber. Erinevad kogukonnad üle maailma elasid erinevalt, mistõttu me saame rääkida ka erinevate kultuuride kohtumistest. Ilmselgelt olid need kokkupuuted kallutatud ning üks pool nägi end tsiviliseeritud religioosse inimesena ja teisi primitiivsemate metslastena. Siiski annavad need kirja pandud kohtumised sisekaemust põlisrahvaste ellu ja uskumustesse.

Lapsed olid suguharu ühisvara ja vastutus ning nende kõigi eest hoolitseti võrdselt.

Siinkohal on heaks näiteks lugu, kuidas üks jesuiit käis Ameerika põlisrahvastele “kultuuri viimas” ja küsis kohalikult, kuidas tema hõimlased ometi lasevad oma naistel nii vabalt ringi käia ning vahekorras olla. Kohaliku hõimu esindaja vastas: “Sa ei mõista. Teie, prantslased, armastate ainult oma lapsi, aga meie armastame kõiki oma suguharu lapsi.” Lapsed olidki suguharu ühisvara ja vastutus ning nende kõigi eest hoolitseti võrdselt. Huvitavaid näiteid kütt-korilaste seast on veelgi. Näiteks leidus suguharu, kus isa staatuse said kõik mehed, kes raseduse ajal naisega vahekorda astusid. Mida rohkem isasid lapsel oli, seda kindlam oli tema tulevik – isad õpetasid ja kaitsesid, kuid nad ei pärandanud lapsele midagi, sest omand kuulus kõigile. Paistab, et kui pole omandit, pole ka monogaamiat. 

Kui eeldada, et monogaamia tõesti ei ole inimestel bioloogiliselt veres, nagu meie loomariigi lähisugulaste ning põlisrahvaste elukorraldusest nähtub, annab see ehk seletuse ka sellele, miks me monogaamias kuigivõrd osavad ei ole. Kui oleksime, siis poleks meil ju nii palju erinevaid telesaateid, mille keskmeks on suhteprobleemide ja petmiste lahkamine. Kui monogaamia meil tõesti veres on, siis milleks on vajalik abieluleping, mille rikkumine mitmetes riikides kriminaalselt karistatav on?

Trubaduur neidudele serenaadi laulmas. Maali autor on Helena Schrammówna, Public domain, Wikimedia Commons

Aga armastus?

Mis sellega siis on? Romantiline armastus selle tänapäevases tähenduses on monogaamiast veelgi uuem nähtus ja tekitas oma tulekuga paljudele peavalu – liiatigi nähti seda tihti kui vaimunõrkust või haigust, mis sundis inimesi rumalusi tegema. Ometi leidus keskajal piisavalt trubaduure, kes romantikat ülistasid ning inimestele paistis see idee peale minevat. Armastus oli kellegi suunas õhkamine ning tema üliinimliku ilu tunnistamine, kuid sellega asi piirdus. Ei mingit suhet ega füüsilist lähedust – ainult igatsemine. Vaikselt hakati aga liikuma selle poole, et võiks ju mitte ainult kaugelt õhata, vaid oma elu armastusega ka koosellu astuda.

Keskaegne armastus oli kellegi suunas õhkamine ning tema üliinimliku ilu tunnistamine. Ei mingit suhet ega füüsilist lähedust – ainult igatsemine.

Võimuliitude jaoks oli selline mõttemaailma muutumine paras väljakutse. Kui partnerit ei vali enam perekond, vaid otsus tehakse mingi umbmäärase armastuse alusel, siis kuidas saab kindlustada perekonna püsimist? Mis saab, kui armastatu ei ole rikkast perekonnast? Mis juhtub siis, kui armastus tekib äkitselt mõne teise inimese vastu? Kuidas olla kindel, et armastusel põhinevast suhtest tulevad järglased on ikka nende kahe inimese omad? Euroopas nähti nende küsimuste lahendusena kiriklikku abielu, mida hakati läbi viima alates kaheksandast sajandist. Romantilise armastuse idee levimine andis sellele uue tuule ja suurema populaarsuse.

Kui eelnevalt oli suhe võimuliit, milles naine oli omand ja mees polnud tegelikult sunnitud ekslusiivselt monogaamne olema, siis kiriklik abielu tähendas midagi muud. Kirik keelas abieluvälised suhted mõlema osapoole jaoks, öeldes, et vaid nende kahe inimese liha on ühine. Seetõttu olid keelatud ka abielulahutused. Armastuse ideega ühes tekkis ka arusaam naiselikest õrnadest naistest ja mehelikest agressiivsetest meestest, mida nähti kui ühe hinge kaht poolt. Mees oli kaitsja, naine koduhoidja. Mees, võimekam ja targem, juhtis perekonda ning naine, õrnem ja alandlikum, hoolitses järelkasvu eest.

Monogaamia sünniga kadus ka naise seksuaalsuse olulisus. Milleks seda vaja, kui vahekorda asub ta nii ehk naa vaid ühe inimesega ja sedagi vaid järglaste saamiseks?

“Aga kütt-korilastel olid ju samuti soorollid!” vaidleksid mõned. “Mehed küttisid ning naised korjasid seeni ja hoolitsesid laste eest. Oli ju nii?” Jah, tööjaotus võis küll olemas olla, kuid meie mõistes soorolle mitte. Kõigil kütt-korilaste grupi liikmetel oli autonoomia, tugev toidu ja vara jagamiseetika, liikumisvabadus nii grupi sees kui ka väljas ning kõrge hakkamasaamise aste. Kellelgi polnud oluliselt rohkem võimu kui teistel, isegi kui ülesanded olid erinevad, ning ka otsuseid tehti enamasti ühiselt, kogu grupiga. Mehed ja naised olid sisuliselt samaväärtuslikud. 

Põlluharijate kultuuris oli soorollide erinevus oluliselt suurem. Kodu ja lapsed lükati aina rohkem ja rohkem naiste õlgadele, kus nad tänapäeval endiselt suures mahus on. Lisaks kadus monogaamia sünniga ka naise seksuaalsuse olulisus. Milleks seda vaja, kui vahekorda asub ta nii ehk naa vaid ühe inimesega ja sedagi vaid järglaste saamiseks? Naise arvamus? Ebaoluline. Naise tunded? Haa! Järglased, vähemalt meesoost, olid tänu pärimisõigusele küll kaitstud, kuid naine oli mehe kui võimekama omand ning selliselt nähakse teda mitmes kultuuriruumis veel tänapäevalgi.

Vaadates tagasi aegadesse, mil maamunal jalutasid kuningad ja kuningannad, siis toona tähendas suhe seda, et naine sünnitas oma kohustuslikud järglased ära ja edasi oli vabakava.

Kui me Eestis loeme lugusid sellest, kuidas osades riikides koheldakse naisi teisejärguliste inimestena, ajab see meid marru. Ometi ei ole ka meie sellest patust puhtad. Jah, meie naistel on valimisõigus, nad võivad sõita autoga ja teha karjääri, kuid kodutööd ja laste eest hoolitsemine jäetakse endiselt tihti vaid naiste kanda, nende tervisehädasid ei võeta sageli tõsiselt ja nende seksuaalsust laimatakse. Ainult seadusi vaadates ei ole naised tõesti ehk teisejärgulised, kuid meiegi kultuuriruumis läheb veel aega, enne kui jõuame võrdsuseni.

Idee igavesest armastusest ning ühest ainsast hingesugulasest ei pruugi siinkohal aidata. Muinasjutud on küll toredad, kuid nad on kõigest muinasjutud. Kui me tõesti vaatame tagasi aegadesse, mil maamunal jalutasid kuningad ja kuningannad, siis toona tähendas suhe seda, et naine sünnitas oma kohustuslikud järglased ära ja edasi oli vabakava. Enne kiriklikku abielu truudus hinna sees ei olnud, kuid peale selle kehtestamist ootas petjat karistus – ei mingit bioloogiat, puhas poliitika.

Pilt on illustreeriv. Foto autor Roman Odintsov.

Aga… aga… emotsioonid ja petmine?

Miks oleme me nii armukadedad? Miks võtame petmist sügavalt hinge? Tuhat miksi. Lühike vastus on kasvatus. Kui oleksime kasvanud kütt-korilaste kultuuris või bonobo ahvide seas, ei tuleks armukadedus meile isegi mitte pähe. Jah, äkki üks suguharu liikmetest meeldib meile teistest rohkem, kuid me ei peaks teda enda omaks ega nõuaks, et ta ainult meile pühenduks. Meie kultuuriruum aga õpetab, et inimesel on vaid üks ja ainus partner ning tema kuulub meile. Peale suhtesse astumist on ta sisuliselt meie omand ja peab täitma meie hinges valitseva tühjuse (ning kui ei täida, siis äkki pole tema see üks ja õige). Selle õpetuse sees on hunnik kirjutamata reegleid, mida enamik meist ühel või teisel moel siiski järgib.

Kui ma olin teismeline, oli mu pinginaabril pikamaasuhe. Ühel korteripeol, kus me üsna purjus olime, suudles ta võõra tüdrukuga, saates samal ajal oma kaaslasele sõnumit “Head ööd kallis!” Järgmine kord, kui pinginaabri tüdruksõbraga kokku sattusin, ei suutnud tollane õiglusejünger minus juhtunut talle mainimata jätta. Tüdruk kehitas aga minu suureks üllatuseks lihtsalt õlgu, öeldes: “Aga me polnud kolm kuud kohtunud kah.” Selles vanuses oli juhtum minu jaoks täielik šokk. Tegemist oli ju petmisega?!

Sarnast õppetundi olen korra ka kõrvalt näinud. Aastaid tagasi olin külas ühel sõbral, kui tema tüdruksõber ühel hetkel pisarsilmi meie juurde tuli ning ütles, et nad peavad lahku minema. Muidugi oli mu sõber sellest üllatunud ja küsis, mis juhtus. Tüdruk seletas, et oli eelmisel õhtul peol purjus olnud ning võõrast meest suudelnud. Sõber mõtles hetke ja küsis siis otse: “Kas sa tahad lahku minna?” “Ei…” kogeles tüdruk. “Aga miks me siis peaks?”

Miks me peame monogaamiat niivõrd elementaarseks ning endiselt usume ja võimestame kirikliku abieluga koos tekkinud soorolle?

Kolmas seik juhtus minu endaga. Ma olin hilisteismeline ning mu tüdruksõber oli just kaks kuud kestnud suhte ära lõpetanud, ent kutsus mind peale seda endale külla, et seksida. See kutse võttis mu rajalt maha. Ma tahtsin, aga me polnud ju enam suhtes? Läksin kohale ning jõudsime ka juba mõned riided seljast ajada, kui ma äkki eemale hüppasin, oma riided haarasin ja lihtsalt minema jooksin, üleskeeratud tüdrukut maha jättes. Ma ei saanud aru, miks nii tegin, kuid tol hetkel ma lihtsalt ei suutnud. Võttis aastaid enne, kui ma mõistsin, et läksin lihtsalt oma uskumustega vastuollu. Uskumustega, mida suhe ja seks tähendavad.

See, kuidas tunneme, et suhe toimima peaks, ei tulene mitte meie bioloogiast, vaid kasvatusest ja kultuurist. Me usume tulihingeliselt monogaamia müüti, mille oleme ise loonud. Kuid see paneb meid sageli raamidesse, mis teevad haiget. Me halvustame naisi, kes oma seksuaalsust vabalt väljendavad, ent kiidame mehi, kes seda suudavad. Miks ometi? Tervelt 96% meie liigi ajaloost ei olnud mitte mingisugust vahet, kes kellega seksis. Miks me siis peame monogaamiat niivõrd elementaarseks ning endiselt usume ja võimestame kirikliku abieluga koos tekkinud soorolle? Mehed ja naised polegi nii erinevad. Ei ole ühed Veenuselt ja teised Marsilt – me kõik oleme Maalt ja tegelikult vägagi sarnased, kui me ei etleks igapäevaselt meile ette söödetud soorolle.

Romantiline žest. Pilt on illusteeriv. Autor Pixabay.

Kõige tähtsam on valik

“Ja ometi tegin ma valiku,” muigasin oma sõbrale ja osutasin sõrmusele. “Praegu olen ma sellega rahul. Vahel on raske, aga kõigil on. Kuid me ajame üksteist igapäevaselt naerma ja vahel jagame ükstesele hellust. See on tore.” Jah, ma olen armastuse suhtes jätkuvalt skeptiline. Minu praegune suhe ei alanud kirega. Kõik algas hoopis sellest, et tegime teineteise kulul nalju, mis olid tihti üsna jaburad. Meil oli koos tore olla. See oli ka põhjus, miks peale pikka vaagimist ja sisemist piinlemist otsustasin ma oma ülalkirjeldatud ihusõprade elukorralduse jätta ning taas monogaamsesse suhtesse minna, olgugi et ma endiselt sellesse väga ei uskunud. Ma olin nõus katsetama ja proovima, sest mul oli tore.

See ei tähenda, et me oleksime võtnud üle monogaamiaga kaasnevad sotsiaalsed soorollid ja eeldused. Minu naine pole kodu hoidja või laste kasvataja. Miks ta peaks? Me mõlemad elame oma kodus ja lapsi tegime kah mõlemad. On asju, milles tema on osavam, ning asju, milles mina, ja me mõlemad panustame. Meie suhe on meie vahel ja ainult meie saame otsustada, kuidas see meie jaoks töötama peab.

Me ei saa minna tagasi kütt-korilaste aega, kuid samamoodi pole mõistlik inimestele peale suruda põlluharimisest ja paikseks jäämisest lähtunud uskumusi ja soorolle. Igavese armastuse ja hingesugulaste idee müüb aga jätkuvalt hästi ning põhjusega – see on väga nunnu. Kuid sellel pole ajaloolist tõestust. Ei ole meie lähimad sugulased loomariigis monogaamsed ning ei ole ka meie ise seda enamiku oma liigi ajaloost olnud. Ma ei tea, millised inimeste kooselud tulevikus olema saavad, kuid ma kipun arvama, et nendes on palju rohkem variatsiooni kui praegu. Üks on aga kindel: suhted ise ei kao kuhugi. Me kõik vajame lähedust.