Naised ja teadus. Mis neid lahutab?
11. veebruar oli rahvusvaheline naiste ja tüdrukute teaduspäev. Eesti akadeemiline üldsus hakkas seda tähistama 2021. aastal ja nii tõstetakse meilgi veebruarikuus ülikoolides ja teadusringkondades esiplaanile naised.
1985. aastal kirjutasid Jill Bowling ja Brian Martin artiklis “Kas teadusel on mehelikkusehäire?” järgmiselt: “Kui mõelda teadusest kui ühiskondlikust protsessist, siis on selge, et teadust loovad valdkonnas töötavad inimesed. Enamik teadlasi on mehed. Naised teaduses on sageli koondunud madalama astme töökohtadele ja seetõttu ei saa nad võrdselt otsustusprotsessides osaleda. See tähendab automaatselt, et teadus on kallutatud.” Lihtsalt väljendudes on isegi sedavõrd objektiivseks peetav valdkond – teadus – joondunud patriarhaalse ja seksisliku hierarhia ning väärtuste järgi.
Naised teaduses on sageli koondunud madalama astme töökohtadele ja seetõttu ei saa nad võrdselt otsustusprotsessides osaleda.
Artikli kirjutamise ajal, 1980-aastatel, ei ületanud STEM-is (Science, Technology, Engineering and Math) ehk loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonnas töötavate naiste osakaal USA-s 20%, Euroopas oli seis sarnane ning arvutiteaduses jäi see number üldsegi alla 5%. Mis, kui üldse, on viimase nelja aastakümne jooksul muutunud?
Naised on alati olnud osa teadusmaailmast
Naised on alati olnud lahutamatu osa teadusmaailmast. Võiks ju eeldada, et uudishimulik inimene, sõltumata soost, haarab kinni võimalusest teaduses osaleda ning uurimistöö ja innovatsiooni rajale astuda, kui tal on juurdepääs haridusele, ressurssidele ja mõttekaaslastele. Aga nagu väitsid Bowling ja Martin, on teadusvaldkond oma ajaloost lähtuvalt piiratud sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste normidega, mis dikteerivad, kellel on autoriteet ja juurdepääs teaduse tegemisele. Seega on naiste kaasamine teadusesse olnud – ja on seda jätkuvalt – sõltuv nende õigustest, rollist ja de facto võimalustest konkreetses ühiskonnas.
Ajalooürikutes on naisi teadlastena mainitud sama varakult kui … noh, sama varakult kui nende meessoost kolleegegi. Üks varajane naissoost teadlane on näiteks Tapputi-Belatekallim, parfüümide valmistaja, keda ühtlasi peetakse esimeseks keemikuks. Tähele tasub panna seda, et neis iidsetes kirjutistes ei ole naised oma meeskolleegidest madalamad või neile alluvad, vaid iseseisvad spetsialistid. Ometi leidub tuhandeid aastaid hiljem endiselt neid, kes eelistavad suurtel tehnoloogiakonverentsidel seksismisüüdistuste vältimiseks naisspetsialistide profiile välja mõelda, sebides sinna juurde ka vastavad võltsfotod ja isegi sotsiaalmeedia kontod. Milleks kogu see vaev selle asemel, et tegelikke naisi esinema kutsuda?
Naised kaasaegsete juhtidena ja tubliduslõhe
Kuigi tänapäeval ei hoita naisi teadusest enam formaalselt eemal, seisavad nad meeste soodsama olukorra tõttu endiselt süsteemsete takistuste ees. Nagu palgalõhe küsimus tervikuna, pole ka STEM-aladel ja teaduses sooline lõhe lihtsalt “naiste ja tüdrukute motiveerimise” küsimus, sest probleem ei seisne ambitsiooni või huvide puudumises. Eesti ülikoolide lõpetanute hulgas on juba aastaid rohkem nais- kui meesvilistlasi, kuid need numbrid ei kajastu akadeemilises tööjõus. Üks peamisi probleeme on klassikaline sooline ebavõrdsus: enamasti jäävad just naised lapsega pikemaks ajaks koju ning kukuvad seetõttu kiiresti areneva teadusmaailma ree pealt maha. Tegelikult võiksid ka mehed väga paljudel juhtudel sama hästi lapsega kodus olla.
Üks peamisi probleeme on klassikaline sooline ebavõrdsus: enamasti jäävad just naised lapsega pikemaks ajaks koju ning kukuvad seetõttu kiiresti areneva teadusmaailma ree pealt maha. Tegelikult võiksid ka mehed väga paljudel juhtudel sama hästi lapsega kodus olla.
Kerkib ka juhirolli küsimus. Nimelt on juhtimist traditsiooniliselt nähtud kui autoriteetset kontrolli ja käskude jagamist, mis sobituvad mehelike stereotüüpidega. Tänapäeval on hea juhi kuvand aga läbinud mitmeid olulisi muutusi. Aina enam peetakse eduka juhi võtmeoskusteks tiimisisest innovatsiooni toetavaid tegevusi ja hoiakuid: aktiivset kuulamist, oskust teha koostööd, motiveerida ja tunnustada. Need vilumused põhinevad emotsionaalsel tööl ja on seetõttu patriarhaalsetes ühiskondades stereotüüpselt seotud rohkem naiste kui meestega. Hoolimata sellest muutusest ei kajastu nende oskuste tunnustamine alati aga akadeemiliste osakondade värbamis- ja edutamispraktikas. Kui osakonnad otsivad edutamiseks tugevate juhtimisoskustega inimesi, võib olla oht, et lähtutakse traditsioonilistest stereotüüpidest ja jäetakse naised tähelepanuta. See ei väljendu mitte ainult juhtivate kohtade soolises lõhes, vaid alahindab ka oskusi, mis on kaasava, innovaatilise ja tõhusa uurimiskeskkonna jaoks kriitilise tähtsusega.
Naisi võib takistada ka ootamatu tõsiasi – nad teatud töödes liiga tublid.
Lisaks seisavad naised teaduses silmitsi takistusega, mida võib kirjeldada kui “tubliduslõhet“. Kuigi teadusasutused hindavad kõrgelt võimet tegeleda intensiivse administratiivse ja korraldusliku tööga, ei pruugi nad soovida selliseid pädevaid töötajaid edutada, sest neid peetakse asutuse sujuva toimimise jaoks hädavajalikuks – ja tihti täidavad neid positsioone just naised. Ent võrreldes uurimistööle suunatud ametikohtadega ei pruugi need “tublid” korralduslikud rollid akadeemilises CV-s just eriti silmatorkavad või prestiižikad tunduda. Seetõttu võivad naised leida end olukorrast, kus nende head organisatoorsed oskused piiravad võimalusi teadustööks. Tubliduslõhe mitte ainult ei takista naiste karjääri arengut, vaid süvendab ka soolisi lõhesid, jättes nad tihti madalamatele ametikohtadele ja seega eemale otsustusprotsessidest ning juhtivatest positsioonidest.
Miks on naisi teadusesse vaja?
Patriarhaalse teadusstruktuuri mõjud ulatuvad kaugemale kui lihtsalt juurdepääs ja autoriteet: need kujundavad, milliseid teemasid peetakse uurimisväärseks ja millised küsimused on olulised. See tendents kaldub eelistama teadusringkondade enda kogemusi, jättes varju teemad, mis võiksid pakkuda uusi perspektiive, viies seeläbi pinnapealsete järeldusteni.
Meestekeskne teadus viib olukorrani, kus näiteks autismi diagnoosimisel esineb suur lõhe meeste ja naiste vahel, kuna uuringud keskenduvad peamiselt meestele ja poistele, jättes naiste ja tüdrukute eripärad tähelepanuta. Sarnaselt on turule jõudnud rasestumisvastased vahendid ja menstruatsioonitooted, mille kohta tehtud uuringud on olnud puudulikud. Iseloomulik näide on ka NASA raketiteadlaste (ilma naljata!) ettepanek varustada naiskosmonaut nädalapikkusele missioonil 100 tampooniga, näidates sügavat teadmatust naise organismi toimimisest.
Mitmekesisusel, eriti uurimistöös, on positiivne mõju nii protsessile kui selle tulemustele. Erinevate vaatenurkade ühendamine loob unikaalseid lahendusi, tuues nende kaasamisega kasu mitte ainult vähemustele või alaesindatud rühmadele, vaid pakkudes uusi teadmisi ja seeläbi paremaid tulemusi ka seni domineerinud enamusele. Kliimamuutuste kontekstis on oluline, et leiaksime jätkusuutlikud lahendused nii tehnika, meditsiini, energiatootmise kui ka igas muus valdkonnas, mis on inimkonna ja kõigi Maal elavate olendite elukvaliteedi hoidmiseks ja parandamiseks olulised. Seejuures ei tohi need lahendused suurendada juba olemasolevaid lõhesid ja ebavõrdsusi, sest kliimakriisi mõjud tabavad kõige rängemini juba niigi enim haavatavaid gruppe elanikkonnast.
Tunnustagem teadlastest naisi
Positiivse noodiga lõpetamiseks meenutagem erakordset teadlast Chloe Angeline Stickney Halli, matemaatikut ja sufražetti, kes arvutas välja tol ajal kinnitamata Marsi kuude asukohad, kuid keda sellest avastusest rääkides tihti eiratakse. 1855. aastal lõpetas ta 25-aastasena New York Central College’i esimese lennu, olles spetsialiseerunud loodusteadustele ja matemaatikale. Ta läbis kursused diferentsiaal- ja integraalarvutuses ning matemaatilises astronoomias. Õpingute ajal kohtas ta oma tulevast abikaasat Asaph Halli, kes oli temast kaks kursust tagapool. Hoolimata oma erakordsest andest matemaatiliste probleemide lahendamisel, lõpetas Stickney formaalse akadeemilise karjääri pärast abiellumist, nagu oli tol ajal tavaks.
Hall seevastu jätkas õpinguid. Aastal 1877, kui planeet Marss Maale lähenes, teostas Stickney arvutusi andmete põhjal, mida Hall planeeti vaadeldes kogus. Arvutused viitasid kahe kuu olemasolule ja nende orbiitide asukohale. Stickney julgustas oma abikaasat neid otsima, kannustades meest ebaedule ja loobumissoovile mitte alla vanduma. Töö kandis vilja, sest Hall leidis kuud täpselt sealt, kus need arvutuste kohaselt olema pidid. Väidetakse ka, et Stickney palus abikaasal talle arvutuste eest võrdset palka maksta, aga mees keeldus, misjärel naine lõpetas tema heaks töötamise. Tõsi või mitte, aga ühe Marsi kuu suurim kraater on tema auks nimetatud Stickney’ks.
Toetagem naisi teaduses
Kuigi asjad on paranenud, on muutus olnud aeglane ja ebaühtlane ka Eestis. Naised on tehnikavaldkonnas jätkuvalt tugevalt alaesindatud, moodustades sellest vaid 28%, ning arvutiteaduseski on naiste osakaal viimastel aastakümnetel pärast 1990ndate kiireid tehnoloogilisi arenguid ülemaailmselt langenud. Sel veebruaril (ja kõikidel muudel aegadel) kutsume seetõttu üles kaasa elama nii mineviku kui praegusaja naissoost teadlastele ning mõtlema, kuidas me saame kaasa aidata naiste häälte esile tõstmisele nii STEMis kui ka teadusmaailmas laiemalt.
Üks lihtne meetod naisteadlaste tunnustamiseks on artikleid kirjutades ja uurimistööd tehes viidata naissoost autoritele, arvestades, et meessoost teadlasi tõstetakse niigi laialdaselt esile. Lisaks – konverentsile või meediasse esinejaid kutsudes pange tähele, kas olete kutsed saatnud ka valdkonna naissoost ekspertidele. Personali palkamisega tegelevad inimesed saavad nõuda süsteemseid muutusi värbamispraktikates, mis parandaksid naiste ligipääsu juhipositsioonidele ja toetaksid nende karjääride arengut.
