Naised, võrgud ja võrgustikud
“Ei jäta enne naine, kui ohver sipleb võrgu sees“ laulab Uku Suviste Eesti ilmselt kõige populaarsemas krimisarjas. Inspiratsioon on vast tulnud perekonda Latrodectus kuuluvate ämblike elukommetest, kellel söömine ning seks käivad vahel käsikäes. Lisaks tuntud mustale lesele, on ka osal Homo sapiensi naistest kurikuulus omadus punuda metafoorset võrku. Naine on võrgutaja – tema võrgu materjal aga mitte valguline siid, vaid tema keha ja sõna. Vast ei leidu siin kultuuris ühtki inimest, kes naise kurjast võrgust ja sinna takerdunud õnnetust mehest poleks kuulnud. Mind aga huvitab, kuidas on lood naiste tööalaste võrgustikega.
Eesti väikeses ühiskonnas on oluline omada tutvusi ja luua neid nii palju ja nii kiiresti kui võimalik. Et võim on veel laialdaselt meeste käes ning mehed teada-tuntud omavaheliste võrgustike loojad, siis on ilmselge, et nendel kahel fenomenil on põhjuslik seos. Mis takistab naistel endi keskel sama tegemast?
Head suhted ja tasutud teened viivad kõrgetele kohtadele pigem gruppe kui indiviide. Tõendeid selle kohta võib leida praeguse poliitilise eliidi seas, kelle omavahelised suhted on tagasiviidavad malevatesse, ülikoolidesse ja korporatsioonidesse. Ka võrgustikuteemat uurivad sotsioloogid, näiteks Kadri Aavik, on nentinud, et tutvuste roll juhikohtadele on suuresti määrav. Ilusti kooskõlas on ka anekdootlikud tõendid, mida pea igal inimesel paar tükki taskust võtta: tööd saadakse tutvuste kaudu ja seda paistavad saavat eelkõige mehed. „Mees kogemusega, naine paberiga“ on end tugevalt kinnitanud töörahva suulisse pärimusse. Olgu see tõsi või mitte, juba sellise lööklause levik annab noorele tööotsijale aimu, mis teda oodata võib ja oleks naiivne arvata, et see kellegi hoiakuid ning valikuid absoluutselt ei mõjuta.
Samasuguse visadusega levivad jutud kurjadest naisülemustest, kes samuti mehi naistele eelistavad. Hulgas uuringutes on jõutud järeldusele, et nii naised kui ka mehed on naiste suhtes kriitilisemad, samas kui meeste suhtes on hoiak kirjeldatav pigem lausega „kompetentne kuni tõestatakse vastupidist“. Miks siis nii? Esirinnas on alati ja minu jaoks enamasti põhjendatult, kultuurilised iseärasused. Me kritiseerime naistel olemist, meestel tegusid. Kuid maailm ei seisa ainult ühel vaalal. Edaspidi keskendungi ma hoopis bioloogilistele aspektidele, mida ekslikult sageli feministliku diskursuse sisse ei arvestata.
Allpool proovin vastata küsimusele: millised bioloogilised aspektid mängivad rolli selles, kuidas naised võimu akumuleerivad? Ehk aitab see edasi jõuda ka uute teemadeni, kuidas paremini naisi jõustada ja pakkuda neile suuremat kontrolli oma elu üle. Igatahes on seda sorti nišš arutluseks siin pool maailma veel küllaltki avastamata territoorium ja leian, et mida mitmekülgsemalt probleemile läheneda, seda rohkem on oodata ka efektiivseid lahendusi. (Keda huvitab keele analüüs töökeskkonnas, võib otsida, mida on asjast kirjutanud Kyeran Snyder.)
Naiste sugulise konkurentsi mehhanismide eripärade tõttu kukub kapitalistlikus keskkonnas nende kollektivistlik võimekus kokku ja asendub tööelus naistevaenuliku individualismiga, mis soovib tõrjuda konkurente, mitte neid allutada. See on paradoksaalne nähtus — korduvkatsetega kindlaks tehtud naiste omavaheline parem koostöövõime ei ole nähtav ühiskonna struktuurides, samuti on korduvkatsetega näidatud meeste omavahelist halvemat koostöövõimet, mis samuti ei kajastu ühiskonna struktuurides. Sellest järeldub, et kontekst on määrava jõuga ja see painutab ja väänab kunagi kujunenud adaptiivset käitumist ja keerab selle naiste endi vastu seal, kus võrgustikud on ehitatud mehi silmas pidades, sest eelkõige mehed on tee võimu ja raha juurde. Kahjuks saavad naised nendest võrgustikest kasu ainult teatud piirini, pea alati lõpetades hierarhias siiski madalal positsioonil. Võiks öelda, et naiste käitumine on irratsionaalne? Antud juhul ei tasu ju meeste loodud struktuurisesse sobitumine lõpuks ära? Absoluutselt mitte. Bioloogilisest vaatepunktist on see täiesti mõtestatud ja edukas käitumine.
Ratsionaalsus – problemaatiline sõna, mida sageli kasutatakse võimu omamise õigustuseks, kuid mille taga haigutab kontseptuaalne tühjus. Ratsionaalsust on näiteks võimalik käsitleda nii majandusteaduslikult kui sotsiaalselt. Ühelt poolt peetakse ratsionaalseks käitumiseks toimimisviisi, mis toob indiviidile kõige rohkem kasu kõige väiksema kuluga. Ratsionaalseks peetakse ka hoiakut, mida ühiskond peab ratsionaalseks — mis iganes see siis ka on.
Vahel võib olla miski esimese definitsiooni järgi ratsionaalne, aga teise järgi irratsionaalne ja vastupidi. Naiste käitumist on mehed tituleerinud irratsionaalseks sajandeid. Veel 20. sajandil rääkis Lawrence Kohlberg naiste moraalsest „puudest“, ka teised teadlased on ohtralt panustanud arusaama, et naine on võimetu analüütiliselt mõtlema. Õnneks oleme käinud maha pika tee ja vähemalt avalikult ükski tõsine teadlane seda enam ei arva. Mina soovin aga näidata naist kui absoluutselt ratsionaalset olendit, kes suurepäraselt mõistab, mis maailmas ta elab ning sellele vastavalt ka käitub. Luues võrgustikke meestega, saades diplomeid ja konformeerudes välimuse ja käitumisega seotud standarditele, on naistel võimalus meestele meele järele olles liikuda võimalikult väikese pingutusega võimalikult kaugele. Enamik naisi näevad välja naiselikud, nii nagu seda ühiskond ette näeb. Enamik naisi saab koolis oma valdavalt tugeva keskmise võimekusega hästi hakkama. Enamik naisi allub autoriteedile ilma suuremate tõrgeteta ja enamik naisi kannab sotsiaalselt konservatiivse ühiskonna ning jäikade soorollide pagasit, mis kujundab teda kui indiviidi ja tema hoiakuid teiste suhtes. Mis peaks teda sellelt teelt kõrvale meelitama? See oleks ju enese marginaliseerimine, asjata ohtu seadmine, mis ähvardab raisku lasta kõik pingutused ja ressursi, mis elu jooksul kulutatud. Samas, kui naised on nii ratsionaalsed kalkuleerijad, siis kuidas oleme jõudnud tänapäeva ühiskonnani? Aga sellepärast, et osad meist on tõepoolest sama karikatuurselt irratsionaalsed, üdini kirglikud ja ülevoolavalt emotsionaalsed, kui on kunagi tahetud näidata.
Sotsiaalfilosoof ja ajakirjanik Beatrix Campbell kirjeldab külma loogika ja ratsionaalsuseelduse täielikku läbikukkumist sotsiaalsete muutuste uurimisel. Pigem rõhutab ta, et midagi täiesti irratsionaalset ja seletamatut on lõpuks see, mis tuleva lainena pühib kõik eelneva teelt ja seab sisse uue korra. Kellel vähegi aega on, vaadake seda filosoofide arutelu loogikast. Kellele Nassim Nicholas Taleb meeldib, võiks ka tema arutlusega tutvuda, nimelt räägib ta sarnastest fenomenist natuke teises fookuses ning nimetab seda Mustaks Luigeks. Kuidas võib olla irratsionaalsus edasiviiv jõud? Kui kõik naised oleks nii ratsionaalsed kui valdav enamik, ei oleks me praegu siin, kus võime käia ülikoolis ja osta rasestumisvastaseid vahendeid ilma abikaasa loata. Asja tuum on see, et irratsionaalsed teod nihutavad ratsionaalsete tegude piire. Irratsionaalsed naised ja mehed, kes on unistanud maailmast, kus sugu ja klass ei ole primaarne valikute määraja, on näidanud, et vahel ei soovi privileegi omaja seda tingimata säilitada. Nad on kasvõi täieliku sotsiaalse eksiili hinnaga nõus enda unistusi maksma panema. Väikeste sammude haaval on meie hoiakud muutunud. Mis kunagi oli minimaalsete riskidega ettevõtmine, on nüüd seda palju rohkem ja vastupidi. Kui keskkond muutub, muutub ka ligipääs sotsiaalsetele ja materiaalsetele ressurssidele. Irratsionaalsete aktivistide hulk nihutab ühel hetkel olukorda niivõrd, et nendest saab uus ratsionaalse käitumise eeskuju ja see protsess jääb end igavesti kordama. Sama tõenäoline on, et tekib uus grupp, kellel on juba veelgi kõrgemad nõudmised.
Ratsionaalsuse kaudu põhjendamine pole aga piisav, et seletada käitumistrende, mis takistavad naistel organiseerumast ilma meestepoolsele panusele lootmata. Inimene on liik, kellel esineb lõimetishoole. See tähendab, et mehed ja naised mõlemad kulutavad standardolukorras märkimisväärset energiat järglaste üles kasvatamisele. Kui mõlemad vanemad osalevad järglaste kasvatamises, siis tekitab see konkurentsi nii naiste kui ka meeste vahel. Täiesti korrektne on oletada, et pika põlvnemise puu kaudu on tänasesse päeva meieni kandunud need esivanemate omadused, mis neil võimaldasid edukalt paljuneda. Arvestades sellega, et evolutsioonil on suhteliselt vänge arsenal: looduslik valik, suguline valik, molekulaarne kell ning nüüdseks inimeste puhul väga oluline kultuuriline valik, siis on vaja korraga palju muutujaid arvesse võtta ja liiga sirgjoonelistesse seletustesse tuleks kindlasti suhtuda suure skepsisega. Mitte kõikide, aga enamiku uuringute põhjal märgitud meeste ja naiste keskmiselt erinevad huvid, stressitaluvus ja tundlikkus erinevatele mõjuritele annavad mõista, et mingid keskkonna jõud on vorminud sugude omadusi. Naiste omavahelise konkurentsi mehhanisme on uuritud vähem kui meeste omi, sest naine ei ole olnud teadlaste jaoks huvitav uurimisobjekt kuni viimase ajani. Ma isegi ütleks, et teadusel pole olnud naiste kohta andmeid, sest kõik, mida isegi teadlased ammustel aegadel naiste kohta öelnud on, pole kaugeltki olnud teaduslik.
Nii ühiskondades, kus naised ja mehed elavad eraldi, kui ka meile rohkem tuttavates peremudelites täheldatakse naiste omavahelist konkurentsi. See on vaikne, meestevaheline võistlus on palju häälekam, kuid üks ei jää kuidagi teisele alla. Vast on siin kõige asjalikum viidata Joyce F. Benensonile, kes artiklis „The development of human female competition: allies and adversaries“ kirjeldab naistevahelise konkurentsi mehhanisme. Ta eristab kolme laialt tunnustatud omapära:
1) varjatud mittefüüsiline agressiivsus;
2) grupisuhetes koheldakse edukaid vaenuga, proovides hoida kõik enam-vähem samal tasemel;
3) omi huve kaitstakse teiste grupist välja heitmisega, mitte vägivaldse allutusega ja jäiga hierarhiaga.
Viimane on oluline, kuna arvatakse, et naise jaoks on sotsiaalne väljaarvamine olnud pea kindel surma põhjustaja. Tõendite varal võib konstrueerida olukorra, kus naiste omavaheline koostöö aitas neil ja nende järglastel ellu jääda. Kogukonna tõhus ja rahulik toimimine tagasid stabiilse kasvukeskkonna ning pikema eluea. Pikem eluiga võimaldas hoolitseda ka ülejärgmise põlvkonna eest. Tugevatest konkurentidest vabaneti kas vaimse vägivalla või väljaheitmise kaudu. Vastukaaluks aga on esitatud tõendeid leidudest, mis kinnitavad, et uusi partnereid läksid otsima emased inimese eellased ja meie esiemad, selleks pikki maid maha käies. See viitab, et sootsiumist iseseisvalt lahkumine oli tavaline praktika ja argument, et üksindus on naisele suur oht, ei pea päris paika. Kui aga väike laps rinnal, on juba arusaadavalt teine teema. On ka võimalus, et minu välja toodud omadus pole üldse adaptsioon, vaid kaasunud omadus. Kogu käitumine ei ole adaptiivne ja üks suurem kriitika on see, kui palju üldse praegu meie käitumises on adaptiivne. Olgu neutraalsuse mõttes öeldud, et elav debatt käib veel kindlasti pikka aega.
Don McCullough “Migration”, Flickr, CC litsents
Minu väide, et naiste eripära on tõrjuda, mitte jõuga allutada, vihjab sellele, miks teiste naistega lihtsalt liite ei sõlmita ja abikätt kergelt ei ulatata. Nagu kõikide evolutsioonilist päritolu mehhanismide puhul, ei tee me seda teadlikult käsi kokku hõõrudes ja selleks plaani pidades. See toimub märkamatult, kuid siiski piisavalt ilmekalt, et kõrvalt on seda võimalik mõõta. Kalduvus minimeerida nii füüsiliste kahjustuste riski kui ka saada sotsiaalselt väljaheidetud, teeb ahelatest välja murdmise naiste jaoks küllaltki raskeks protsessiks, sest on ju kunagi täpselt vastupidine käitumine võimaldanud ellu jääda. Konformism on edu võti ja naised on võimelised minema suurtesse kaugustesse, et heakskiidust mitte ilma jääda, sest kunagised kogukondlikud sidemed naiste vahel on nüüdseks purunenud. Lihtsam, talutavam – ratsionaalsem! – on panustada sinna, kust on võimalik saada raha ja suhteid. Et mehed võrgustikke valdavalt kontrollivad, pööratakse ka pilgud sinna poole. Naistevõrgustike loomine tähendaks suuremat riski teha tühja tööd, jääda ilma ressursist ning omaksvõtust.
Feministina on minu eesmärk näidata, et teadus ja eelkõige bioloogiline lähtekoht ei pea olema ega tohikski olla jäigalt normatiivne ja konservatiivse maailmavaate monopoliseeritud institutsioon. Minu seisukoht on eelkõige see, et kasutades erinevaid meetodeid analüüsimaks, mis meie ümber toimub, saame erakordselt rikka pildi, mis aitab naiste elu ja maailma tervikuna paremaks teha. Minu esiemad on nii vähe aega saanud üleüldse ise rääkida ja ise mõelda selle üle, kes me indiviididena ja sotsiaalse grupina oleme. Kui sulgeme end terve inimkonditsiooni suurele aspektile nagu seda on meie evolutsiooniline ajalugu, siis kaotame palju. Ma ei soovi ka mitte mingil juhul öelda, et selles kirjutises käsitletud olukord on kuidagi determineeritud, vältimatu või reeglipäraselt omane igale naisele. Nagu ma juba selgitasin, on alati neid, kes hälbivad normist ühel või teisel viisil, nihutavad piire ja toovad selle nihkega ka teised endaga kaasa. Ma soovin hoopis tuua esile, et kui me oleme reflektiivsed ja mõistame paremini oma teadvustamata käitumist, selle põhjuseid ja mehhanisme, siis suudame luua meeldivama elukeskkonna. Mitte miski ei ole paratamatu! On lihtsalt asju, mis tulevad kergemini kui teised. Ja tõsi on, et meil on iseloomujooni, millest mõned osutuvad eriti kiuslikult esiletikkuvaks ja vahel väga kahjulikuks. Tuleb leida see julgus olla esimene, kes raja sisse kõnnib ja teised tulevad vaikselt järgi. Eriti tore oleks, kui seda saaks teha kambakesi koos.
Toimetas Aet Kuusik
