Naiselikkuse vari puude taga
Kristel Nurme analüüsib puudega naisi mõjutavaid arvamusi, ootusi ja stereotüüpe ning arutleb, kuidas naiselikkus ja lisavajadus võivad ühiskonna silmis konflikti minna.
Naise mõistega seostuvad enamasti sõnad õrn, ema, tundeline ning habras. Sõnu julge, tugev, inimene ja iseseisev kohtab harvem.
Naine olemine ongi ühiskonnas tihti mõtestatud tema rolli kaudu või siis määratletakse tema olemust kellegi või millegi muu kaudu, mitte ei lähtuta naisest endast. Selle asemel, et kirjeldada kedagi vaid naisena, öeldakse pigem „ta on selle lapse ema ja tubli naine“, „ta on habras naine“, „tundeline naine“. Sellised kirjeldused mõjutavad otseselt ka ootusi, mida naised iseendale seavad, et olla aktsepteeritud.
Veel teravamalt lasub selline rolli- ja iseloomustuse ootus erivajadustega naiste õlul. Lisavajadustega naiste kohta levib hulk eelarvamusi, mille saab kokku võtta umbes nii: Kas tal on võimalik olla naiselik naine, ema, töötaja, olles samal ajal lisavajadusega? Mitmekesises, avara ning kaasava maailmapildiga ühiskonnas saaksin sellele küsimusele vastata koheselt: jah! Kuid ühiskonnas, mis on ikka veel lisavajadustega inimeste suhtes tõrjuv, pean ütlema: ei. Siinses kirjatükis käsitlengi neid vastuolusid, mis naiselikkusel ja lisavajadusel koos eksisteerida ei luba.
Puudega naine kui kohtingukaaslane
Soov olla märgatud atraktiivse romantilise kaaslasena on inimlik. Erivajadusega naise soov saada tähelepanu mitte oma lisavajaduse tõttu, vaid just naisena, on samuti loomulik. Soov tunda ennast ilusa, naiseliku või positiivset tähelepanu ära teeninud inimesena ei kao ega vähene lisavajaduse tõttu.
Uus, harjumatu või hirmutav on ilmselt kolm kõige sagedasemat sõna, mida mina olen lisavajadusega naisena enda kohtingukaaslastelt kuulma pidanud.
Olla nähtud, mitte pilgatud, on lisavajadusega inimesele justkui lõputa missioon. Selleks, et olla potentsiaalse kaaslasena arvestatav ja aktsepteeritud, peab lisavajadusega naine hulga takistustega silmitsi seisma. Eelarvamusi, mida summutada ja millest üle astuda, tuleb ette iga kord, kui lisavajadusega naine otsustab paarisuhtele või sõprusele võimaluse anda. Ja väga tihti tuleb ette valusaid pettumusi.
Uus, harjumatu või hirmutav on ilmselt kolm kõige sagedasemat sõna, mida mina olen lisavajadusega naisena enda kohtingukaaslastelt kuulma pidanud. Seda muidugi juhul, kui kohtingupartner on üldse valmis ning nõus nägema lisavajadusega naist kui inimest, mitte kui abivajajat.
Puudega naine paarisuhtes
Paarisuhet ja laste saamist peetakse ühiskonnas üldiselt normiks – aga mitte siis, kui paarisuhte üks osalistest, eriti naine, on lisavajadusega. „Miks ta peaks temaga koos olema?“ „Kas puue on talle fetiš?“ „On ta temaga haletsusest?“ Need küsimused esindavad vaid osa selliste inimeste mõttemaailmas, kelle jaoks lisavajadus välistab täisväärtusliku elu võimaluse.
Armastus ja paarisuhe saavad tekkida vaid siis, kui mõlemad partnerid on leidnud inimese, kes vastab nende vajadustele ja ootustele. Paarisuhe peaks tuginema vaid neile kahele inimesele, kes seda suhet loovad, igasugune väline hinnang on üleliigne. Kuid suurenenud väline huvi, pilkamine ja hinnangud võivad suhtele kahju teha, sest sellistes tingimustes on keeruline elusündmustest rõõmu tunda ja täisväärtuslikult elada.
Puudega naine kui sobimatu ema
Sageli määratletakse naisi nende reproduktiivorgani, emaka kaudu – eeldatakse, et iga naine saab ja soovib emaks saada. Kui lisavajaduseta naise puhul kiputakse otsust mitte lapsi saada taunima, siis lisavajadusega naise puhul seda pigem eeldatakse: ühele kohustuslikku emadust teisele keelatakse. Laialt levinud arvamuse kohaselt ei ole lisavajadusega naine ühiskonnas ikka veel emarolliks võimeline.
Kui lisavajaduseta naise puhul kiputakse otsust mitte lapsi saada taunima, siis lisavajadusega naise puhul seda pigem eeldatakse: ühele kohustuslikku emadust teisele keelatakse.
See, et lisavajadusega naist ei nähta või suudeta näha kui võimekat, suutlikku ja lastele ohutut emafiguuri, on emaks saada soovivate ja emaks saanud lisavajadusega naiste jaoks solvav. Igaüks peaks tohtima ise otsustada, kas ja millisel viisil ta soovib oma perekonda laiendada. Mitte kõik, kuid siiski suur hulk lisavajadusi avaldub viisidel, kus pärilikkus ning geenid rolli ei mängi. Samas elab ja õitseb aga jätkuvalt eelarvamus, et lisavajadusega naise otsus emaks saada võib talle sündiva lapse tervisele ning edasisele arengule negatiivselt mõjuda.
Puude ja naiseliku eneseväljenduse konflikt
Kleite ja kontsakingi kandev lisavajadusega naine tekitab küsimusi. „Kas ta ei peaks kandma midagi, mis paremini sobituks tema olukorraga?“ Kui silmaga nähtava puudeta naine läheb rõiva- või kingapoodi, et osta paar kontsakingi, küsitakse tema jalanumbrit ja stiilieelistust. Kui kingapoodi siseneb aga naine, kelle kõnnakus esineb mingi eripära, küsitakse temalt alatihti: „Saaksite te neid üldse kanda?“ Kõige üllatavam asi, mida minu käest kord sellises situatsioonis küsiti, oli: „Kas te nendega üldse püsti püsiksite?“
Kui lisavajadusega naine soovib tõmmata jalga midagi muud peale ortopeediliste jalatsite, soovib tunda ennast hästi ja kanda kasvõi ballikleiti ja kontsakingi, on ta justkui kuriteo toime pannud.
Kui lisavajadusega naine soovib tõmmata jalga midagi muud peale ortopeediliste jalatsite, soovib tunda ennast hästi ja kanda kasvõi ballikleiti ja kontsakingi, on ta justkui kuriteo toime pannud. Miks on ikka veel nii raske aktsepteerida kontsakingi või ballikleiti kehal, mille kandja ei ole nende disainimisel sihtrühmaks olnud? Ja miks ei disainita ballikleite normist erinevatele kehadele?
Kuidas avardada naisekuvandit?
Täiuslik näide naiselikkuse eri tahke avavatest vaatenurkadest oli Telliskivi väligaleriis käesoleva aasta märtsist aprillini 2023. aasta 8. märtsist 20. aprillini üleval olnud näitus „Naine“. See mõjus kui sõõm värsket õhku, sest lahustas teadlikult kindlapiirilisi rolle ja stereotüüpe ning tõstis esile selliseid käsitlusi naiseks olemisest, naiselikkusest, emadusest ja rasedusest, millega said samastuda ka lisavajadusega naised.
Näituse fotograaf Alana Proosa ütleb näituse plakatil: „Olen Eestis elades ja tegutsedes korduvalt märganud ja kogenud, kui pikk tee on meil veel minna siinse elukeskkonna ja inimeste paremaks, mõistvamaks ja hoolivamaks muutumiseni.“ Selle lausejupiga ütleb Proosa välja selle, milles lisavajadustega inimeste vastasseis stereotüüpidega tegelikult seisneb. Me oleme ühiskonnana väga kaugel sellest, et tegemist oleks lisavajadustega inimeste suhtes hooliva, meid märkava ja mõistva keskkonnaga. Kui soovime lõpuks jõuda ühiskonnani, kus lisavajadusega naisi koheldakse teistega võrdselt, peame endile teadvustama, et domineerivaid arusaamu ei peaks muutma mitte ainult lisavajadusega naised ise – normeerivale naisekuvandile peaksid vastu astuma kõik inimesed.