Naistefoorum Women Around tasakaaluotsingutel

22. septembri laupäeval toimus Tallinnas naistefoorum Women Around – konverents, mille korraldas venekeelsete naisettevõtjate ühendus. Mis oli foorumil hästi ja mis vähem? Oma mõtteid jagavad foorumit külastanud Jana Tšerkašina ja Julia Polujanenkova.

Jana Tšerkašina: prioriteedid paika!

Kuigi üritus oli kohalik, olid kõik kõnelejad kutsud väljast: Venemaalt, Hispaaniast ja Monacost. Selline konverents toimus siinmail esmakordselt ning polnud teada, mida sellest oodata. Seda enam, et ka sündmuse kuulutus oli üsna ähmane – lubati rääkida nii karjäärist kui ka arengust, nii lastest kui ka suhetest.

Üritus osutus huvitavaks, hindele viiest neli. Miks vaid neli? Sest oli ka asju, mis mulle ei meeldinud. Ent neile keskendub mu kolleeg Julia. Kõige rohkem arutati aga naistefoorumil balansiküsimuse (pere vs töö, hõivatus vs puhkus, stabiilsus vs risk) ning enda eest hoolt kandmise teemal. Usun, et just neist asjadest jääbki venekeelsetel naistel Eestis hetkel kõige rohkem puudu. Toon siinkohal välja viis head mõtet, mis foorumil kõlama jäid.

1. Ressursid

Ressursid ja jõuvarud on esmatähtsusega küsimus. Nagu lennukiski, tuleb hapnikumask asetada alul enda näole, seejärel kõigi teiste omadele. Kui see on vähegi võimalik, tuleb magada piisava hulga tunde, toituda tervislikult ja regulaarselt ning leida aega iseendale. Töö võib oodata ja sugulased samuti – esmajoones tuleb hoolitseda iseenda eest.

2. Mitte millegi tegemine

Et olla puhanud ja produktiivne, tuleb vahel teha mitte midagi. Kas teil meenub, millal te viimati lihtsalt ei teinudki mitte miskit? Kui jah, siis olete te üks haruldane naine. Mitte millegi tegemise keerukus seisneb selles, kuidas mitte tunda sealjuures süütunnet.

3. Kõige tähtsam on pealehakkamine

Suured muutused algavad väikestest sammudest. “Ühe kraadi” reegel (konverentsil esinenud Jelena Rjezanovi raamatust “Никогда-нибудь”) soovitab alustada väikeste muudatustega, millega paratamatult kaasnevad järgmised. Enda eest hoolitsemise teemat jätkab ka järgmine soovitus. Näiteks kui ei jätku aega üksiolemiseks, siis tasub alustada viiest minutist päevas. See on väike samm, ent algus seegi.

4. Naine ei pea mitte midagi

Teil on piiratud hulk aega ning teil on õigus otsustada, mille peale seda aega kulutada ja mille peale lüüa käega, et “käib kah”. Kui teie prioriteet on karjäär, siis pole te kohustatud kellelegi seletama, miks te ei jõua valmistada lõunat ja õhtusööki. Kui teie prioriteet on lõuna ja õhtusöök, siis ei pea te kellelegi selgitama, miks te ei tööta. Ja kui kumbki pole teie prioriteet, ei pea te ikkagi mitte midagi selgitama. Üldse ei ole te kellelegi midagi võlgu.

5. On normaalne käia psühholoogi juures

Te ei pea selleks olema haige ning teil ei pea olema depressioon. Kui te ei tunne end mugavalt ning te tahate lahendada mõnda probleemi, aga ise ei oska, siis minge psühholoogi juurde. Psühholoogi juurde minek ei tähenda tingimata kallist eraarsti, vaid seda võimaldab ka meie riiklik meditsiinisüsteem. Lisaks hea mõte – esimene psühholoog, kellega te kohtute, ei pruugi teile sobida. See ei tähenda, et psühholoogi juures käik oli asjatu. Proovige lihtsalt järgmist.

Julia Polujanenkova: aktuaalsed probleemid kahtlases kastmes

Kaasaegsete naiste summit, teistes allikates ka naistefoorumi tegi huvitavaks see, et korraldajad lubasid korraga palju ja mitte midagi. Üritus ise oli üsnagi huvitav, sest oli venekeelne ümbermotiveeriv ärisündmus, mis kasutas ka sooaspekti. Kõige selle tõttu oli enne üritust ebaselge, kuidas täpselt seoseid naisaspektiga vaatlema hakatakse. Pressiteade ja ametlik koduleht lubasid sooneutraalses keeles rääkida näiteks ärist, ajasuunamisest ja eneseteostusest, ent ka “naiseliku” värvinguga küsimustest nagu ilu ja pere – sest just naised, eriti Eesti venekeelses elanikkonnas, seisavad tänaseni probleemi ees, kuidas kombineerida või valida karjääri või pere vahel.

Ent kuigi “naiste kohustustele” ja müütilisele “naise teele” tehti tutvustavates tekstides üsna vähe vihjeid, võis neist ikka veel aimata stereotüüpset lähenemist naise rollile ühiskonnas. Seda huvitavam oli teada saada, millisena realiseerus korraldajate idee päriselt. Täpsemalt – oli neli üllatavalt huvitavat esinejat, kellele järgnes üllavalt patriarhaalne viies esineja.

Viktoria Selivanova, Jelena Rjezanova, Taissija Kudaškina ja Jana Agarunova tõstatasid hulga keerulisi, Eestimaa venekeelsete, aga ka eestikeelsete naiste jaoks olulisi teemasid. Lubada endal lõdvestuda, olla “piisavalt hea, aga mitte ideaalne ema”, pöörduda mõne keerulise probleemi lahendamiseks psühholoogi juurde, julgustada end meeldivate asjadega, näha unes investeeringut iseendasse ja pere hüvangusse  – neist asjadest räägitakse Eesti naistele veel vähe. Ometi mõjuvad kõik need soovitused füüsilisele ja psüühilisele tervisele hästi.

Raamidest välja?

Ent Anna Viduetsakaja, tuntud ärikoolitaja Radislav Gandapasi naine (– seda staatust kasutab ta iseenda positsioneerimiseks) ajas oma kõnega kahjuks väga segadusse. Oma esinemises teemal “Ilu, pere, karjäär? Valida pole vaja!” esitas ta hulga pseudoteaduslikke fakte (näiteks et naiste hulgas pole värvipimedaid) kuni selleni, et naine peab tegema kõike meeste pärast ning ka tasakaaluotsingud ilu, pere ja karjääri vahel asuvad meeste soovide ja suhete kontekstis.

Mulle tundub, et see ettekanne illustreeriski eredalt Eesti venekeelse elanikkonna naiste oukorda. Naiskorraldajad ise pole enam valmis jääma naisele klassikaliselt ettenähtud rollide raamidesse, nad on iseseisvad ja julged. Ja mentoritenagi vaatavad nad edukate naiste poole, välistades peaaegu või täielikult oma maailmavaatest patriarhaalsed stereotüübid. Ent päris elus ei saa korraldajad, nagu ka paljud teisedki naised ühiskonna surve tõttu öelda lahti orientiiridest, mis põhinevad soostereotüüpidel.