Naisterahva liikumisest. Feminismi avatud peatükk
Hardo Pajula arutleb ERRis “naisterahva-liikumise” ehk feminismi üle, tutvustades, mida säärasest asjast Tammsaare nooruspõlve ajal arvati, täpsemalt siis, kui Inglismaal veel naine pangakontot avada ei saanud, parlamendi valimisest rääkimata (kuigi teaduslikke aunimetusi juba sai).
“Minusugune kostaks, et läänes on naistel kõikjal meestega juba ammu samasugused õigused ja sellega on see peatükk ka lõpule jõudnud,” teeb ta vahekokkuvõte, ja see ajab meid natuke närvi.
Abort
Feminismi peatükk on jätkuvalt lahti. Kuidas nii? Alles 6. detsembril kirjutas Helsingin Sanomat, et Iirimaa parlamendi alamkoda häältega 90 : 15 otsustas, et jah, kui naine ei soovi sünnitada, tohib ta mõistlikult ruttu abordi teha – ükskõik, kas raseduse soovimatuse põhjustas kaitsevahendi altvedamine, kaaslase või hoopis enda soovimatus peret kasvatada, lootel avastatud tõsine haigus või midagi veel halvemat. Asi pole aga otsustatud, sest Iiri parlamendil on ka ülemkoda – on vara hõisata, et õigused on võrdsed. Euroopas on küllalt riike, kus õigused ei ole võrdsed.
Möödas on aasta sellest, kui Poola naistelt taheti võtta viimane tükk otsustamisõigust selles, kas nad rasedaks jäämisel sünnitavad või mitte. Poola naised tegid selle peale üleriigilise streigi ja massimeeleavaldusi, et autoritaarseid isakesi, kes neid katoliku kirikule vahetuskaubaks maha üritavad müüa, vähegi korrale kutsuda. Vähemalt korraks see mõjus.
Ei, isegi läänes pole asi kaugeltki korras, ja isegi seal, kus asjad on formaalselt korras, pole see olek kõigile mõistetav. Olukorras veendumiseks piisaks ühest intervjuust ühe meile teada oleva “perekondlik-traditsioonilise” portaali asutajaga. Võrdsete õiguste küsimuses tahavad mõned päriselt revanši.
Foto: Chris Slupski / CC
Tean küll väga mõistlikke ristiusku inimesi, kes ei võta ega anna kellelegi õigust usu nimel ülbeks minna või reaalsust seljataha jätta. Intervjuu traditsioonikaitsjaga tooks aga päevavalgele ebamugava fakti, et ta pole ei imaam ega ajatolla. Ka meie maal on mõned ristiusu vood, mis naiste õigusi tagasi pöörata tahaks, ja kui islami peale EKRE haugub ning uriseb, siis kristlikel äärmuslastel lubab endale pai teha.
Kurblugusid Iirimaalt
Objektiivses maailmas ilmselt ei leia naist, kes rõõmustab selle üle, et sai teha aborti. Milline tore sündmus! (Vabandust, trollime.) Samuti on selge, et mistahes formaalne kord, kus õigus teatud juhul teoreetiliselt eksisteerib, kuid arstid, bürokraadid või kohus venitada võivad – see ilmselgelt pole piisav, kui eesmärk on ära hoida just seda, mida abordivastased näitena toovad, ehk liiga hilja tehtud aborti.
Näiteks luhtusid Sarah Ewartil, kelle lootel avastati anentsefaalia (aju või kolju olulise osa puudumine), katsed Iirimaal abordi tegemiseks ametlikult nõu küsida, kuna nõuandja teatas, et “tema kellegi eest vangi ei lähe”. Tagajärjena tuli teha enam kui 2100-naelane reis Inglismaale. Amnesty Internationali raportis seadusemuudatuse toetamiseks kirjeldatakse mitut juhtumit.
Rosil lasti läbida rasedusnädalad 6–11 kandes surnud loodet, veendumaks, et lootel ikka tõesti südamerütmi pole. Tulemusena oli abort palju rängem, kui pidanuks.
Rebecca H rasedus oli erakordselt kurnav ja ta sattus varakult haiglasse, kus talle korduvalt valetati võimalusest kutsuda esile enneaegne sünnitus. Tema soove eirati ning haiglast lahkumine polnud enam võimalik. Pärast enneaegse sünni mitu nädalat edasi lükkamist keelduti keisrilõikest ja sünnitus kestis 36 tundi.
Foto: Ryan McGuire / CC
Nicolal avastati teise raseduse ajal loote surmav väärareng, aga rasedust katkestamast keelduti. Inglismaale reisimiseks polnud tal raha. Viis nädalat hiljem kinnitati lõpuks loote surma, misjärel raseduse katkestamine oli rängem ja ohtlikum (tekkis infektsioon).
Orla kirjeldab, kuidas tema 15-aastasele tütrel ei võimaldatud aborti teha. Reis Inglismaale laastas perekonda majanduslikult.
AF kirjeldab, et elas vaesuses, planeerimata rasedusest teada saades kaalus enesetappu ja ilma õe abita poleks suutnud Inglismaale minna.
Frances kirjeldab, et oli rasedaks jäädes pere ainus toitja ja reis Inglismaale hävitas kõik pere säästud. Sandra kirjeldab, et poleks üksi elades suutnud teist last toita, ning Inglismaale reisimine oli ülejõukäivalt kallis. Saanud suure hilinemisega teada naiste tugiorganisatsioonist, mis pakub varajase abordi tegemiseks tablette, võttis ta riski ja katkestas raseduse ise.
Selge, et kõigi Iirimaal soovimatult rasedaks jäänud naiste lugusid ette lugeda oleks võimatu, sest neid on ilmselt miljon. Nüüd on küsimus lõpuks lahenemise lähedal – veel üks parlamendi otsus ja mõned kohtuasjad, ning võime rääkida formaalsest võrdsusest.
Majanduslik ebavõrdsus
Formaalne võrdsus ei tähenda sisulist võrdsust. Päeval, mil palgalohe viimast korda tuld sülgab, pole saabunud ühiskondlik tasakaal. Ta ootab meid juba tulevikus pensionilõhe kujul, ning arvab, et me oleme ketšupiga päris krõbedad! Palka vähem väärtustav pensionivalem jõustub üüratu viivitusega. Seega peame aktsepteerima, et sissetulekute lõhe kestab meil aastakümneid pärast seda, kui oleme palgalohel viimase pea maha raiunud.
Foto: Thomas Leuthard / CC
Olen isiklikult töö käigus näinud valdavalt venekeelse nimega naisterahvastest koosnevaid jaemüügifirmade palgalehti, ja kui mind säärase summaga õnnistataks, soetaks ma kogu raha eest üksnes helkurveste, bensiini, tikke, riiet ja tühje pudeleid. Imetlusväärne, et mõned inimesed säärase rahaga elada suudavad; kuidas nad pensionipõlves toime tulevad, kuulub ilmselt maagia valdkonda!
Jah, osa kaalukausist on hooga teisele poole üle läinud. Nimelt kutsutakse sõjaväkke jätkuvalt vaid mehi ning mõttekäik, et kelleltki sõjaväes teenimist nõuda on olemuselt veidi ebaõige – see pole meie kultuuris veel juurdunud. Vaba tahe ja aus palk on Eestis uued mõisted, vajame harjumiseks aega! Kui harjumise aeg ümber saab, loodan mina küll, et feministid on esimesed, kes seda küsimust praktilise nurga alt, ilma ülemäärase emotsioonita vaatavad. Ka meeste “abordiõiguse” ehk vanemlike kohustuste võtmise või jätmise reeglite osas oletan, et rääkida saaks just feministidega, kuna poliitilise kompassi paremast ülapiirkonnast kostaks ilmselt vaid taustamüra.
Mis puudutab Pajula tähelepanekut, et kui McDonaldsi mehest boss asenduks naisest bossiga, jääks 3100-kordne palgalõhe tippjuhi ja reatöötaja vahel alles, siis see on kümnesse ja väga oluline märkus! Küsimusele, miks tal on kahe silma vahele jäänud, et feminismis on voole, mis käsitlevad sotsiaalset ebavõrdsust tervikuna ja süsteemsena, peab ta ise vastama.
Oleme tänulikud võimaluse eest kõigile meenutada, et olemas on töötajate ühisomandis olevad firmad, näiteks Baskimaa suurim ettevõte Mondragon Corporation, mille aastakäive vähemalt hiljuti ületas tunduvalt Eesti Vabariigi eelarvet ja kus tippjuhtide ja poepõranda palgalõhe ei tohi ületada kuut korda. Optimistid ütlevad, et seal firmas toodetakse võrdsust. Olgu nad optimistid edasi – vähemalt kuhjaga ebavõrdsust seal ei valmi!
