Naistevastane vägivald on terav probleem kogu maailmas
Täna, 25. novembril tähistab kogu maailm rahvusvahelist naistevastase vägivalla vastu võitlemise päeva.
Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse juhi Reet Laja sõnul on Eesti viimase 20 aastaga läbi teinud suure hüppe, kuid palju tööd on veel ees. “Esimene uuring viidi läbi 1998. aastal, kuid naistevastast ega perevägivalda ei peetud sel ajal probleemiks. Puudus abi ohvritele ja vaikis meedia, riiklikest poliitikatest rääkimata. Teemat välditi küsimusega –„mis vahet selles on, kas ohver on naine või mees?”. Esimene naiste varjupaik avati 2002. aastal, kaks aastat hiljem tunnistas politsei naistevastase ja perevägivallaga tegelemise üheks oma prioriteediks”.
Praegusest olukorrast rääkides leiab Reet Laja, et meie silmad on üha rohkem avanenud naistevastase ja perevägivalla osas, mis viib sageli ka vägivallani koolis, töökohal ja avalikkuses laiemalt: “Märkamisest ja avalikustamisest üksi on vähe. Me peame püüdma vägivallale kui ühiskonda hukutavale nähtusele vastu seista ja näitama paremaid võimalusi elamiseks kui vägivallatsemine.”
Feministeeriumi toimetaja Aet Kuusiku sõnul on nad aasta jooksul avaldanud Eesti naiste lugusid ja nendest ilmnevad teatud mustrid. “Esiteks, vägivalda mõistetakse väga laialt, lugusid on nilbustest kuni vägistamise ja pedofiiliani välja. Teiseks on juhtumid sageli leidnud aset väga varakult, lapsepõlves või puberteedi aegu. Kolmandaks on paljudel juhtumitel olnud teadjad, kes aga ei ole sekkunud. On lugusid nii pereliikmetest, kes on teadnud, kuid mitte midagi teinud, ja on palju lugusid avalikest kohtadest, kus pealtvaatajad lihtsalt pilgud kõrvale pöörasid. Neljandaks on läbiv ohvrite kõikehõlmav süü- ja häbitunne. Küsitakse endalt “Miks just mina? Mida ma valesti tegin?””.
Kokkuvõttes kumab aga Eesti naiste lugudest läbi see, kui tavaline on ahistamise kogemus. See on midagi, millega paljud puutuvad kokku pidevalt ja süsteemselt. Nii et isegi kui üksikud juhtumid ei ole eraldi võttes hullud, on mõju tervikuna suur ning mõjutab elukvaliteeti ja -rõõmu.
Eestis on füüsilist, seksuaalset ja vaimset vägivalda kogenud pea iga kolmas naine. Kuigi Eestis on inimeste teadlikkus soolisest ja seksuaalsest ahistamisest kui ühest vägivalla liigist suhteliselt vähene, on töökohal ahistamist kogenud 16% töökogemustega naistest (Praxise uuring).
Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti korraldatud uuringust selgus, et liikmesriikides on enam kui kolmandik naisi alates 15. eluaastast kogenud füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda. Euroopa Liidu 18–74-aastastest naistest kogesid 12 kuu jooksul enne küsitlust füüsilist vägivalda 7% ehk 13 miljonit naist, seksuaalset vägivalda aga 2% ehk 3,7 miljonit naist.
Naistevastane vägivald on ÜRO andmetel kõige levinum, kuid kõige vähem raporteeritud vägivalla vorm. See hõlmab endas psühholoogilist, füüsilist ja seksuaalset vägivalda, nagu koduvägivald, ahistamine, seksuaalne ärakasutamine, sund- ja lapsabielud, inimkaubitsemine, suguelundite moonutamine, jne.
Feministeeriumi kogutud Eesti naiste lood on siin.
Arengukoostöö Ümarlaud koondab 33 vabaühendust, kes tegelevad arengukoostöö ja kestliku arengu teemadega Eestis. Artikli koostasid Arengukoostöö Ümarlaud, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus ja Feministeerium.
