Need tundlikud naised…
“Minu arust on normaalne, et see töövärk sind närvi ajab,” ütleb sõber Karl. “Naised ongi ju emotsionaalsemad.” Ma saan tema peale kurjaks. Aga sõimama ei hakka, sest ei taha kinnitada stereotüüpi, et naised ongi emotsionaalsed.
Jutt ise jääb mind aga häirima. Sel lihtsalt põhjusel, et emotsionaalsus on üks neid võtteid, millega naisi tasalülitatakse. Nojah, valgustusajastu filosoofid tegid naissoole tubli teene, kui võrdsustasid nad loodusega ja mehed ratsionaalsusega. Sest kuigi vahepeal on tulnud püksid, hääleõigus ja antibeebipillid istub see iidne uskumus paljudel tänagi veel kuklas.
Naiste emotsionaalsusele leitakse kõikvõimalikke põhjusi, seostades seda pahatihti kõrvaliste näitajatega nagu näiteks sünniaasta, horoskoop või juuksevärv. Tõmmu naine? Raudselt temperamentne emotsioonipomm! Kaljukits/veevalaja/kalad/jäär/sõnn/kaksikud/vähk/lõvi/neitsi/kaalud/skorpion/ambur? Muidugi ei suuda oma tundeid valitseda! Vanust üle neljakümmne? Ilmselt menopaus tulekul! Vanust alla neljakümne? Raudselt PMS!
Kusjuures see viimane on mu absoluutne lemmik. Kes meist, naistest, poleks saanud PMSi süüdistust? Sõbranna põrutab seepeale kurjalt, et tunded tõesti kõiguvad enne päevi, ent seetõttu ei võtagi ta sel ajal vastu tähtsaid otsuseid. Väga mõistlik/mõistuslik lahendus ju.
Nali või kivisein?
Ent nali-naljaks. Tundub, et naiste emotsionaalseks kuulutamisel on sügavalt patriarhaalne tähendus. Naiste emotsionaalsust seotakse n-ö naiselike omadustega nagu hoolimine ja hoidmine. Neid omadusi peetakse omakorda vajalikuks koduhoidmisel ja lastekasvatamisel ning tüdrukutes julgustatakse tundlikkust juba maast-madalast. Teisisõnu, sotsiaalsel kasvatusel on siin tähtis roll. Niisiis pole ka põhjust imestada, et naised ise enda valitsevasse emotsionaalsusesse usuvad. Kui sulle sünnist saati midagi korrutatakse, siis lõpuks jääd ise ka uskuma. Mündi teisel poolel on mehed, kes kuulevad lapsest saati, et “mehed ei nuta”. Proovi siis täiskasvanud mehena tundeid väljendada.
Kuidas kaitsta end naisena emotsionaalsuskaardi laualepaneku eest, kui su väited vestluskaaslasele ei meeldi? Pole õrna aimugi. Naised ümberringi näikse katsetavat kõige erinevamaid strateegiaid. Mõni naerab välja. Selleks on muidugi vaja huumorisoont. Kahjuks on meie hulgas sünnipäraseid Jessica Valentisid ja Caitlin Moraneid vähe.
Võib ka olla täielik emotsionaalne kivisein, mis on vist väheke turvalisem meetod. Ja levinum. Vaatasin nooremana isegi kõrgetel kohtadel naisi ning imestasin, miks on osad neist nii surmtõsised ja kaalutletud. Olgugi et sellised naised tekitavad ühiskonnas erilist pahameelt, sest pole stereotüüpselt naiselikud, suhestugu nad siis poliitikuna ühiskonnaga või sõidueksamil eksamineerijaga.
Ja tegelikult pole vahet. Kui on vaja tundetrumpi välja käia, tehakse seda nii ehk naa – laula, tantsi või löö trummi. Mis ei muuda olematuks fakti, et naisi sotsiaalse grupina emotsionaalseks kuulutamisega tasalülitada on jabur.
