Oscarid ja terve talupojatotrus

Äsja võttis Ühendriikide filmiakadeemia vastu uued parima filmi Oscarile kandideerimise reeglid, mis eeldavad tulevikus kandideerijailt väheesindatud inimrühmade kaasamist filmi valmimisse. Päris paljud eesti mehed – miskipärast pea eranditult just mehed – paistsid seda uudist nii kõvasti südamesse võtvat, nagu oleks just purunenud nende õigustatud ootus parima filmi kuldmehikest ühel kaunil päeval oma öökapil näha. Kõlasid karmid sõnad: Orwell, totalitaarsus, Nõukogude Liit, Stalin, Hitler, Mao. Reeglid olla jaburad, loomevabadust piiratakse, Lääne ühiskond käib alla, maailm on hulluks läinud, terve mõistusega pole enam midagi peale hakata. 

Neid jutte ajasid mitte ainult sellised ootuspärased hääled nagu paleokonserv Varro Vooglaid, helmepartei propakanal Uued Uudised või isamaalised valvetrollid Lauri Vahtre ja Veiko Lukmann, kelle meelest naiste ja vähemuste kaasamine on ebaloomulik ideoloogia. Pahaseid ja murelikke kommentaare tuli ka tõsisemalt võetava rahva seast – tuntud ajakirjanikelt, kommunikatsiooni- ja kultuuriinimestelt.

Tõlkes kaduma läinud

Osalt paistis tõrjuva suhtumise taga olevat see, et reegleist ei saadud aru. Enamik reageerijaid neid ilmselt ei lugenudki. Pole ime, sest reeglid on suhteliselt pikad, põhjalikud ja detailirohked ja nende mõistmine eeldab ilmselt rohkem aega ja algteadmisi filmitööstusest, kui oli varuks ka ühelgi uudist vahendanud eesti ajakirjanikul. Kõik meil uudist kajastanud väljaanded tegid seda eksitavalt ja vigaselt. Eriti madalalt puges lati alt läbi rahvusringhääling, kes mitte ainult ei andnud valeinfot, vaid tundub, et ei vaevunud ühegi algallikaga tutvuma, kirjutades oma uudisnupu lihtsalt kohalikelt konkurentidelt maha. Menu.err.ee uudis sisaldas nimelt samu jämedaid vigu, mida Diktori oma – vigu, mida polnud Los Angeles Timesis, kuhu mõlemad viitasid. Peagi kordas selle segadiku Vikerraadios üle ERRi arvamustoimetaja Kaupo Meiel, lisades vigasele uudisele eksitava kommentaari loomevabaduse piiramisest, silmakirjalikkusest ja tervest mõistusest. 

Süvenev ja laienev võhiklus on kurb trend terves meie ajakirjanduses, kuid ringhääling, kes äsja heitis oma endise juhatuse liikme Hanno Tombergi suu läbi erameediale ette võimetust toota kvaliteetset meediasisu, ei tohiks endale ise sedasama võimetust lubada, olles meediaorganisatsioon, kes on ainsana Eestis kohustatud teenima avalikke ja mitte omanike huve, nagu Tomberg rõhutas.

Reeglite tegelik sisu

Huviline saab reegleid täies mahus lugeda filmiakadeemia veebist. Hästi lühidalt kokku võttes: parima filmi Oscarile saab alates 2024. aastast kandideerida linateos, mis vastab kahele neljast standardist, mis piiritlevad mitmesuguseid võimalusi alaesindatud gruppe kaasata. Neist (A) käsitleb lugu ja näitlejaid, (B) loovjuhte ja võttegruppi, (C) praktikante, interne ja koolitusvõimalusi ning (D) turundust, reklaami ja levi. Kaasatavad alaesindatud grupid on naised, rassi- ja rahvusvähemused, LGBTQ+ ja erivajadustega inimesed.

Ekraanil toimuva kohta käib ainult üks neljast standardist – standard A. Kuna ainult see veepealne osa filmitööstuse jäämäest on laiale publikule (ja meie ajakirjanikele, nagu kahjuks selgub) tuttav ja raskusteta mõistetav, käibki meil jutt selle ümber, et edaspidi saaks justkui vändata ainult kindla sisu või näitetrupi koosseisuga filme. Et enam ei lastavat teha filme heteroseksuaalseist valgeist meestest, ilma et peaks iga hinna eest naisi või vähemusi ekraanile tooma, olgu neid sinna sisuliselt tarvis või mitte. 

See on mitmes mõttes üdini ekslik arusaam.

Kuidas asi toimib

Parima filmi auhinnale kandideerimiseks ei pea vastama kõigile neljale standardile, vaid vabalt valitud kahele neljast. Standardis A, millest meil põhiliselt räägitakse, on omakorda kolm valikuvõimalust: peaosatäitjad, näitetrupp ja loo teemad. Sellele standardile vastas möödunud aasta sajast suurima kassatuluga filmist 95. 

Ent isegi kui film ei vasta ühelegi neist kolmest standardi A kriteeriumist – ükski peaosatäitja pole rassistatud grupist või rahvusvähemustest, näitetrupis on alla kolmandiku naisi ja vähemusi, lugu ei räägi naistest ega vähemustest –, siis see ei tähenda, et film ei saa kandideerida. Standard A pole vältimatu, valida jääb ülejäänud kolme standardi vahel.

Mõned näited

• Sam Mendese “1917”. Ajaloolised sõjafilmid on esimene enamasti välja pakutav näide lugudest, kus ei pruugi olla piisavalt naisi ja vähemusi. “1917” on lugu kahest mehest Esimese maailmasõja rindel ja standardile A tõepoolest ei vasta. See-eest on kuhjaga täidetud standardite B ja D nõuded alates lavastaja trinidadi juurtest ja kaasstsenaristist ning lõpetades levifirma Universal Pictures levijuhiga. 
• Martin Scorsese “Iirlane” on samuti üdini valge ja mehine film, räägib kuritegelike kalduvustega džentelmenidest, peaosades teenekad tähed Robert De Nirost Joe Pesci ja Al Pacinoni. Ent seegi film kvalifitseeruks B ja D järgi tänu produtsendile, monteerijale, operaatorile ja levifirma Netflix reklaamiosakonnale.
• Fernando Meirellesi “Kaks paavsti” räägib, nagu pealkirigi ütleb, kahest vanahärrast katoliku kiriku tipus, kuhu naistel asja pole. Lavastaja, stsenarist ja peaosatäitjad on valged mehed. Kuid levitab seda taas Netflix ja filmi valmimisse panustas piisavalt nii naissoost kui Ladina-Ameerikast pärit loovjuhte, et kandideerida standardite B ja D alusel.

Kõik need kolm olid tänavu parima filmi Oscari konkurentsis, esimesed kaks jõudsid tippu, üheksa nominendi hulka. Ja kõik kolm saaksid samamoodi, igasuguste takistusteta kandideerida ka uute reeglite järgi. 

Palju valgeid mehi ka filmis “Iirlane”. Kaader filmist.

Kas reeglid on ranged?

Keskmise Hollywoodi filmi tootmine annab tööd sadadele inimestele, suurimad tuhandeile. Levi- ja reklaami alal töötab veelgi rohkem rahvast. Naised ja vähemused on valdkonnas küll alaesindatud, kuid seda, et neid poleks loominguliselt olulistel või juhtivail kohtadel üldse, ei tule naljalt ette. Lisaks piisab standardile C vastamiseks levi- või tootmisettevõttes praktikandikohtade loomisest ning juba olemasolevaile töötajaile ametikoolituste korraldamisest.

Meil levinud murel, et osa filme ei saa enam Oscarile kandideerida, puudub põhjendatud alus. Pigem on uued reeglid nii paindlikud, leebed ja juba olemasolevat olukorda kirjeldavad, et kohati kaheldakse, kas need üldse midagi muudavad. Samasse suunda kaldus meil režissöör Ilmar Raagi Facebooki postitus, mis on ühtlasi jäänud ka siiani ainsaks kohalikus meedias ilmunud asjatundlikuks teemakäsitluseks.

Hollywoodis küsib mõni produtsent, kas üldse leidub filme, mis uusi reegleid ei täidaks. Osa spetsialiste peab filmiakadeemia sammu pelgaks reklaamitrikiks või mainekampaaniaks, teised leiavad, et astuti oluline samm õiges suunas. Pole aga märganud, et ükski teemaga sisuliselt kursis olija kahtleks kaasamise vajalikkuses või leiaks isamaalaste kombel, et naiste ja vähemuste diskrimineerimine on loomulik ehk enesestmõistetav asi.

Uinuv mõistus sünnitab koletisi

Et Hollywood asub kaugel, on paljude eestlaste teadmised sealseist pika ajalooga probleemidest ja debattidest sama napid kui Ameerika Ühendriikide siseprobleemide puhul laiemalt. Ookeanitagused uudised rabavad maarahvast tihti nagu välk selgest taevast, käies üle mõistuse, mille terviseetaloniks on igaüks enda jaoks ise, olenemata oma teadmistest või nende puudumisest. 

Nagu hiljuti ka Black Lives Matteri puhul näha sai, püüab end tervemõistuslikuks pidav eesti ignorants tihti endale tundmatut probleemi eitada, tembeldada selle tunnistamise ja sellega tegelemise totruseks ning sõnastada arusaamatu teema enda jaoks ümber armsalt tuttavate hirmude-tabude raamistikku, milleks on eelkõige Nõukogude Liit ja totalitarism laiemalt. Tühja tost, et teema võõras, ega seepärast saa ju arvamata jätta. Arvamissund on tänapäeval suur, iga uudise kohta on vaja kähku printsipiaalne seisukoht võtta.

Nagu algul jutuks oli, on sama toimunud Oscari reeglite puhul.

Mis diskrimineerimisest käib jutt?

Naiste ja vähemuste alaesindatust Hollywoodis saab eitada ainult täieliku teadmatuse pinnalt, millest lähtumine pole just terve ega üldse mingi mõistuse tunnus. Probleem on hästi tuntud, palju uuritud, läbi aegade püsinud, uuemal ajal küll pisitasa leevenev, kuid ikka veel suur. 

Mõned näiteandmed ja viited, kust kenasti visualiseeritud lisa lugeda.

• Oscareid on välja antud 92 aastat. Selle aja jooksul on mehi parimaks režissööriks nomineeritud 444 korda ja naisi 5 korda. Parima režissööri Oscari on saanud üksainus naine – Kathryn Bigelow (“Hurt Locker” 2010). – Vaata lähemalt.
• Oscarile nomineeritud näitlejate seas on viimase viie aasta jooksul olnud rahvusvähemusi 17%, üle kahe korra vähem kui Ühendriikide rahvastikus (40%). Filmitööstuse kaamera taha jäävais sektoreis on mitmekesisusega veelgi kiduramad lood. Näiteks on naisi Hollywoodi produtsentide seas 26%, stsenaristide seas 16% ja režissööride seas 8%. – Vaata lähemalt.

Mis puutub totalitarismi, siis võrdluse näiline käepärasus ei tee seda tervemõistuslikuks. Totalitaarsus eeldab totaalset, kõike kontrollivat riigivõimu. Ameerika Ühendriikides pole teadupärast võimul mitte filmiakadeemia, vaid Donald Trump, kelle poliitika sihib akadeemia omaga võrreldes pigem vastassuunda. Akadeemia ei kontrolli vähimalgi määral USA välis- ega sisepoliitikat, kuigi mõni näib nii arvavat. Akadeemia on eraalgatuslik organisatsioon, erialaliit, millel on veidi sümboolset võimu. Seda küll natuke rohkem kui Eesti Kinoliidul, kuid akadeemia võim on piiratud isegi Ameerika Ühendriikide filmivaldkonnas, mis on küll oluline, aga siiski vaid murdosa maailma filmitööstusest. Seda, milliseid filme Hollywoodis tehakse, ei otsusta mitte akadeemia, vaid eelkõige raha. Oscarite mõju on üle hinnatud, nagu Ilmar Raag nentis.

Ammugi pole totaalset võimu akadeemia jagatava filmiauhinna Oscar ühel kategoorial kahe tosina seast. Uued reeglid puudutavad ainult parima filmi Oscarit. Kõigis ülejäänud kategooriais alates parimast režissöörist ja peaosatäitjaist ning lõpetades filmimuusikaga saab edaspidigi kandideerida isegi selline hüpoteetiline film, mis sihilikult mitte kedagi ei kaasa, et reegleid trotsida. Ja kõik tegelikult tehtavad filmid niikuinii.

Loomevabaduse piiramisest pole juttugi. 

Pühkige pisarad, veikod-varrod-kaupod. 

Hollywoodis pole kolli.

Kõik saab korda.