Paar sõna lastevaenamisest
Minuga juhtus hiljuti üks piinlik lugu. Nimelt jäin ma vahele valetamisega. Üks ajakirjanik kutsus mind vestlusringi kõnelema ühest liikumisest, mille üks algatajaid kunagi olin. Ma ei saanud minna, sest mul polnud jätta kuhugi oma kahte imikut. Niisiis vassisin ajakirjanikule midagi kokku. Ja unustasin kogu vestluse.
Täna aga läksin nende imikutega samasse majja ühele teisele ajakirjanikule plaati viima ja seal nad kõik olidki, kohe-kohe vestlusringi alustamas. “Äkki ikka osaled kuidagi?” arvas ajakirjanik, et kamba peale saame vast lastega hakkama. “Ma ei tea, kui keegi viitsib äkki ühega aidata?” – “Oi ei, ma olen laste vastu allergiline, kui nad just minu kõhust pole tulnud!” ehmatas seepeale üks seltskonna väheseid emasid, kelle poole pilgud pöördusid.
Noh, mis siin salata, seepeale sain ma kurjaks ja läksin minema, olgugi et mitu võitluskaaslast ja sõpra mind sõbralikult rahustada püüdis ja abigi pakkus. Ja miks? Sest lastevaenulikud avaldused ja naljad on mul lihtlabaselt üle visanud. Ammust aega, juba tükk aega enne seda, kui mul endal lapsed tekkisid. Ausõna, mul on aastaid olnud tunne, et me oleme selgeks õppinud, et pole okei teha neegri- ja pedenalju. Aga lapsi vaenata on okei, nemad on justkui see viimane sotsiaalne grupp, kelle kohta tohib öelda avalikult halvasti. Mulle tundub, et mõne arust see näitab see isegi natuke emantsipeeritust. Mis on muidugi naeruväärne, arvestades kui palju on just feministid emaduse demüstifitseerimisel ära teinud ja naisi seeläbi võimestanud.
Vanemluse taak
Muide, ma saan jällegi suurepäraselt aru, kui keegi ütleb, et talle ei meeldi vanemlus. Vanemlus võibki olla kohutavalt ränk ja raske, sellega kaasnev vastutus võib matta aastateks enda alla ning see, et oma aega enam ei olegi, oli mulle isiklikult elu kõige õudsem šokk. Ja ma mõistan ka suurepäraselt, kui jube on naistele avaldatav sotsiaalne surve saada lapsi. Katoliikliku kooli kasvandikuna kuulsin seda küsimust õige tihti juba siis, kui olin alles värsketes kahekümnendates. Ausõna, lõpuks tekkis kohutav kihk neile lapsi nõudvatele lapsesuudele Spocki või Juuliga vastu pead virutada, et nad lõpuks vait jääks.
Aga kui keegi ütleb, et “mulle ei meeldi lapsed”, siis kõlab see minu kõrvus umbes samamoodi nagu öelda, et “mulle ei meeldi pensionärid”. Selline ütlus röövib lastelt absoluutselt igasuguse individuaalsuse, isiksuse, ning taandab nad stereotüübiks – üldistuseks ja eelarvamuseks, mida laiendatakse kõigile ühe sotsiaalse rühma esindajatele. Päris elus on lapsed juba maast madalast kõige erinevamad. Mõni tundub sünnist saati äge tüüp, teine täiesti talumatu isiksus. Kolmanda kohta korrigeerid jooksvalt arvamust ja otsustad, et ta on ikkagi lahe, ja neljanda puhul mõtled ümber, et on alles jobu. Nagu täiskasvanutegagi.
Ja veel. Mulle käib ka terve hulk inimesi närvidele. Sõltumata vanusest, rahvusest, soost või mõnest muust analoogsest tunnusest. Ja vahel käib mulle närvidele ka mõni laps. Miks mind siis täna see avaldus nii õudselt vihastas? Sest ma tulen oma pindakäimistega toime ega laienda oma hoiakuid ühe indiviidi põhjal kogule sotsiaalsele grupile. Selline ühte rühma üldistav suhtumine lihtsalt ei sobi praeguse mitmekesisust tunnustava ja sidusust väärtustava ajajärguga.
Pealegi tean ma, kui kergesti satuvad väikelaste emad isolatsiooni, sest neil lihtlabaselt pole lapsi kuhugi jätta. Ja kui nad julgevad lapsed kuhugi kaasa võtta, riskivad nad alati sellega, et kellegi arust on see suur probleem. Näiteks teema “miks on vaja neid lapsi lennukis kräunutada” jookseb mu Facebooki-seinale sisse õige mitu korda aastas.
Ja mida arvavad lapsed neid vaenavatest täiskasvanutest? Meenub, kuidas kord üks naine emotsionaalselt röögatas, et lapsi ta ei taha, sest ta ju vihkab neid. Toanurgas mängivat kuueaastast last ta ei märganud. “Kas ta mind ka vihkab?” küsis laps, kui külalised olid ära läinud. Jäin talle vastuse võlgu. Mõtlesin ainult, et võiksime olla solidaarsemad. Nii emade kui ka lastega.
