Palgalõhe rahvuslikul rukkipõllul

Karin Paulus kirjutab, et sooline palgalõhe on justkui rahvuslikul rukkipõllul varitsev ohtlik kuristik, mis ei lase meie ühiskonnal vaimult suureks sirguda. 

Äsja tutvustati Tallinna Ülikoolis sotsioloogide teadusprojekti REGE („REducing GEnder wage gap“). See kujutab endast soolise palgalõhe põhjuste uurimist, mille tulemusena saaks välja töötada lahendusi, et seda teadlikult vähendada. Jah, nii mõnelgi hakkavad sõna “palgalõhe” peale silmad närviliselt pilkuma ning automaatselt tekib tung katsetada sõnavabaduse piire ja öelda midagi näiteks feminismi ja Marianne Mikko kohta, kes on julgenud rääkida sookvootidest.

Ometi on statistika jätkuvalt enam kui piinlik. Jah, meie naiste tööhõive on suisa eesrindlik – ilmselt tänu nõukogude minevikule on töö meil identiteedi osa – ja naissoost töötaja ei pea olema tingimata paljarinnaline kraanajuht või lüpsja-karjatalitaja, vaid näiteks arhitekt või president. Naised saavad aru, et „oma raha“ on hea, see teeb neid iseseisvaks ning pakub ka paremaid sotsiaalseid garantiisid. Seda enam on uskumatu, et meeste ja naiste vahel on palkade erinevus jätkuvalt vägev. 

REGE projektis tuginetakse põhiliselt küll paari aasta tagustele andmetele, mis on tegelikult ka profaanidele täiesti kättesaadavad. Statistikaameti 2017. aasta andmete järgi oli Eesti sooline palgalõhe 20,9%. Eurostati andmed on veelgi rajumad, kuna välja jäetakse alla kümne töötajaga ettevõtete ja asutuste näitajaid, samuti põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi ning avaliku halduse ja riigikaitse tegevusala palgatöötajate töötasud. Seega oleme Euroopa halvimad oma 2016. aasta 25,3%-ga. 

Emadus mõjub karistusena

Tallinna Ülikooli analüütikud hekseldasid andmed veel mitu korda väiksemateks tükkideks ja tõid rahva ette masendavate graafikutena. Nii nägime, kuidas suurim palgalõhe on just parimas tööeas inimeste ehk siis 35-44-aastaste meeste ja naiste vahel. Varem ja hiljem on lõhe tillem, aga nende kõrval hakkab silma ka ealine diskrimineerimine – ei tasu olla noor ega vana. Loogiline oleks eeldada, et tööandja hindab suuremat tööpagasit ja elukogemust, kuid paraku nii ei ole. Vananemine tähendab meie oludes kindlasti ka vaesumist. Ega asjata ei pakuta kobedamat proteesihüvitist just siis! Kuigi meie pensionäride tööhõive on kasvanud, siis pigem oodatakse neid lihtsamatele töödele. Direktoritest saavad valvurid, raamatupidaja ja tehnik koristavad, finantsjuht kütab sauna, välissuhete koordinaator istub kassas. Jah, kõik tööd väärivad austust, kuid patt on inimesi ainuüksi vanuse või soo pärast kõrvale tõugata. Lisaks makstakse vähem palka neile, kes pole eestlased: eriti just venekeelsetele naistele. Iseenesest on see arusaadav – kui inimene ei saa väga täpselt keelest aru, tuleb teisest riigist, siis ei suuda ta enese õiguste eest hästi seista. Ka nn emaduskaristus on tavaline – laste arvukus sunnib naisi meestest kehvema palgaga leppima. 

Sektorite lõikes võib sooline palgalõhe olla väga erinev. 2017. aastal oli suurim palgalõhe finants- ja kindlustustegevuses (38,2%), järgnesid mäetööstus (31,1%), kaubandus (28,1%), töötlev tööstus (28,0%) ning tervishoid ja sotsiaalhoolekanne (27,9%).

Pärastisel arutelul tõi Swedbanki personalijuht Ülle Matt välja, kuidas sageli pärsib naiste tõusu karjääriredelil nende vale taust. Tõesti – telleriks sobib hispaania filoloog küll, kuid lennukamaks ametikohaks on vaja pigem reaalainete ja IT oskusi. Firma ise on hakanud pakkuma seepärast ümberõppevõimalust. Meenus kohe Barbi Pilvre, kes on öelnud umbes nii, et kui soovida kõrgemat sissetulekut, siis oleks kasulik kui tüdrukud eelistaks küüntehoolduse asemel autohooldust õppida. Ilmselt hakkab „naisteametiteks“ kasvatamine ikka pihta kodust, aga ka koolide soopõhisest suunamistest – plikad tikkima, poisid puurima. Arvestades, et üksi oma elupäevi veetvate inimeste arv kasvab, ei tohiks abitust võimendada. Ka ma ise tunnen, et akutrell ja mutrivõti on ristpisteoskusest etemad võimestajad. Mul ei ole vaja oodata ära, et mees tuleb koju, et ära parandada lapse voodit või jalgratast.

Haridususklik Eesti

Jah, naiste väiksem palk on sageli tingitud lastele pühendumisest, leplikkusest, soovist pigem töötada kui jääda töötuks. Kuigi üldises mentaalsuses on meie ühiskond haridususku (koolid on meil ju justkui omamoodi templid!), siis palgalõhe on suurem äraspidiselt oskustööliste, tippspetsialistide ja keskastme spetsialistide seas. Silma riivavad just kõrgema sissetulekuga rühmad ja välismaised ettevõtted.

Suurem osa kõrgemapalgaliste seas valitsevast palgalõhest polnud uurijatele üldse ratsionaalselt seletatav. Sotsioloogid oletasid praeguste teadmiste kohaselt, et ilmselt on vähemalt osaliselt tegu diskrimineerimisega. Oma kogemusest võin seda teooriat kinnitada. Olulises meediaettevõttes töötades sain täpselt samade tööülesannete, mahu ja haridusega mehest täpselt kolmandiku võrra väiksemat palka. Õigluse nõutamine naerdi “kõrgemalt poolt” välja, võrdõiguslikkuse voliniku poole ei pöördunud ma seetõttu, et kartsin erialasest tööst üldse ilma jääda. Loomulikult ei ole ma ainus. 

Eesti olud teeb raskeks tõik, et solidaarsust töötajate vahel on vähe, ametiühinguid peetakse retroks ja neisse kuulumist peljatakse, seda enam, et liikmed ja isegi usaldusisikud on sattunud tagakiusamise ohvriks. Kui pöördud töövaidluskomisjoni poole, võid saada hüvitise, kuid jääd ilmselt tööta, seadustes on tänu parempoolsete parteide domineerimisele vallandamine muutunud kergemaks, „tööampsude“ puhul on aga sotsiaalne kaitse olematu. 

Veel hullem – ka läbipaistvust eeldavates asutustes pole palgad avalikud, avalike palkadega töökuulutusi peaaegu ei ole. Nii on võimalik, et palka makstakse mitte teadmiste ja oskuste, vaid muude kriteeriumite – näiteks soo – alusel. 

Naiste ametid on justkui koduste tegemiste pikendus

Muidugi on paljus näha ka väärtushinnangute küsimust. Miks me arvame, et sanitari või tugiisiku töö on aknapaigaldajast vähemväärtuslikum? Nagu klassikud on viidanud, on naiste ametid justkui koduste tegemiste pikenduseks – need on seotud hoolimise ja hoolitsusega, toitmise ja katmisega. Mis sugereerib omakorda, et mõneti on need tegemised meiesugustele loomuomased ja seega ka mitte erilist tasustamist nõudvad. 

Rusuvalt ilmekad on olnud arvamused, et õpetajate palgad peaksid seepärast kasvama, et mehed (ja noored) kooli tööle tuleks. Kas poleks parem argument, et õpetamine on väärtuslik hoolimata sellest, mis soost ja eas pedagoog on?

Sooline palgalõhe on rahvuslikul rukkipõllul varitsev ohtlik kuristik, mis ei lase meie ühiskonnal vaimult suureks sirguda. Kui naiste õigust saada haridust, teha poliitilisi valikuid ja autot juhtida enam meil suurt keegi ei vaidlusta, siis tööelus peetakse väga tihti normaalseks soopõhiseid otsuseid. Ei ole ühtki arukat seletust peale patriarhaalse meelelaadi leviku, miks peaks palka siduma sooga. Sageli ei saada aru, et tänu naiste väiksematele palkadele on suurem ka laste vaesus (enam kui 20% lapsi kasvatab üksikema) ja aastate pärast on poolel elanikkonnast halvem pensionipõli.