Peemoti keskus Tartus loob põranda all uut maailma

Peemoti keskus on Tartus tegutsev LGBT+ kogukonnakeskus. Peemotisse pääseb Lille noortekeskuse hoovis keldritrepist alla laskudes. Keskuse ruumid on väiksed ja sõna otseses mõttes põrandaalused, kuid keskus täidab olulist rolli Tartu LGBT+ noorte elus: programm on tihe, seal korraldatakse üritusi, arutelusid ja tugigruppe. Riiulitel on kaasa võtmiseks päriselt vaimukad ja visuaalselt lahedad kleepsud. Küsisime rahvusvahelisel praidikuul Peemoti algatajalt Felix Lindströmilt ja praeguselt eestvedajalt Sasha Milyakinalt, kuidas sellel musta kassi logoga keskusel läheb. Intervjueeris Aet Kuusik.

Iga kord, kui ma Tartus käin, jäävad mulle tänaval silma välimuse järgi tõlgendades noored naised, kes teineteisel käest kinni hoiavad. Nii et Tartu tundub mulle omamoodi lesbipealinn. Tallinnas märkan sellised paarikesi vähem. Te elate Tartus. Kas olete ka seda tähele pannud? Milline on Tartu linn LGBT+ kogukonnale?

Sasha: Kui ma 11 aastat tagasi Moskvast Tartusse kolisin, siis tajusin Tartut hästi homogeense linnana. Inimesed nägid üsna ühesugused välja, sellised blondid, naistel on tingimata pikad juuksed jne. Moskvas ja Peterburis oli tollal linnapilt palju mitmekesisem. Aga kas Tartus käivad kväärid paarid käest kinni, sest siin on seda turvaline teha? Venemaaga võrreldes kindlasti. Aga Tartu on ka üsna mitmekesine, Tartu kunstikooli ümber Karlovas on pilt kirjum kui näiteks Annelinnas.

Felix: Inimeste isiklik kogemus võib ollagi erinev. Mina tunnen Tartut turvalisemana ja vähem vihasena, Tallinn on mulle alati jätnud külma ja kalgi mulje. Tartu on ka mu kodulinn, siin olen läbinist tuttavas ümbruses.

Miks oli Peemoti keskust Tartusse vaja? Kuidas see alguse sai?

Felix: Otsustasin ülikoolist eksmatrikuleeruda ja pärast mitut kuud depressiooni põdemist hakkas mul lõpuks igav. Olin oma sõbra Maria Uuetoaga töötanud koos Tähe noortekulubis, 2018 oli meil üks väike Euroopa solidaarsuskorpuse noorteprojekt, kust meie koostöö alguse sai. Nii et kui mul 2022. aasta kevadel igav hakkas, siis otsisime Mariaga uusi väljundeid. Esiti tahtsime Tähe noorteklubi, millel polnud ruume, rebrandida MTÜks Peemoti Raamatud ja uue nime all raamatupoe teha, millele oli vaja kiiresti nimi välja mõelda. Kuna sihtisime praidimarsi aega, oli kiire. Kuna meile mõlemale meeldivad Bulgakovi teosed ja kassiga on lihtne promo teha, siis mõtlesime, et võtame oma tunnuspildiks musta kassi ja paneme talle nimeks Peemot. 

Sasha: Peemot on tore tegelane ka sellepärast, et Bulgakovi Peemot on hästi ambivalentne ja paras trikster, mis meile sobib. Aga mina liitusin 2022. aasta novembris ja tegin Peemotile veebilehe.

Mis Peemotis toimub?

(Naerab.) No praegu joonistame madu (Peemotis käis intervjuu ajal parajasti elusa mao joonistamise töötuba. Toim). Peemotis toimub igasugu töötube, käsitööring, kunstiring, mõnikord aruteluõhtud, kirjandus- ja filmiõhtud. Teeme aktiivset koostööd eri organisatsioonidega, näiteks Tartu Kultuuripealinn 2024 projektiga. Lille noortekeskusega, kelle ruume me saame tasuta kasutada. Rahastust meil praegu ei ole.

Peemoti keskus. Kiri vasakpoolsel joonistusel: “Aannan teile uue käsu üksteist armastada.”

Kas igatsete projektirahastust? Seda küsimust küsides pean silmas seda, et igasugu institutsionaalne toetusraha seab päris suured piirangud, mida ja kuidas teha. Kuidas te seda näete?

Felix: Näeme rohkem ikka võimalusi. Inimesed on motiveeritumad töötama, kui neil on palk ja nad saavad rohkem ja järjepidevamalt oma aega panustada kui vabatahtliku tööga. Rahaline toetus on justkui ka tunnustus rohke vabatahtliku töö eest. 

Sasha: Palka makstes saame inimestelt suuremat motivatsiooni eeldada. Meil oli hiljuti Hooandja kampaania LGBT+ vaimse tervise tugigruppide läbiviimiseks, millega kogusime 2000 eurot. Hoiame silma peal kõikidel rahastusvõimalustel ja kirjutame Erasmuse noorteprojekte.

Kes Peemotis käivad ja miks nad sinna tulevad?

Sasha: Meie sihtgrupp on üsna lai, kõige nooremad on 13–14aastased, aga käib 40aastaseid ja vanemaidki. Peamine vanusegrupp jääb vahemikku 16–25 eluaastat, aga tegelikult ei ole me endale seadnud mingeid arvulisi eesmärke, peamiselt tahame lihtsalt praegustele ja tulevastele noortele olemas olla. 

Felix: Peamiselt tullakse kogukonna pärast. Oluline on ka tasuta ajaveetmise võimalus. Oleme küsitlusega seda uurinud, ja LGBT+ kogukonnakeskuse järele oli tartlastel vajadus, eriti just noorte seas. Tundub, et vanemad LGBT+ inimesed sellist tuge ei vaja, mida meie pakume. Näiteks ei paku me kohtinguteenust. Peamiselt käivad Peemotis noored, kellel on väike tugivõrgustik. Kui sõltutakse inimestest, kes pole LGBT+ teemade asjus toetavad, kui noorel on homofoobsed vanemad ja ta ei saa kuskil oma mõtteid väljendada, on neil nüüd koht, kuhu tulla. Vanematel inimestel on rohkem iseseisvust ja valikuvabadust. Kuigi meid leiavad üles ka täiskasvanud, üle 25aastased inimesed, eriti trans-inimesed, sest nende tugivõrgustik on sageli väike. 

Peod on sageli koht, kus LGBT+ noored kokku saavad. Me tahame täita tühimikku, mida ööelu ei paku. Meie suund on teistsugune, näiteks ei tohi meil alkoholi tarbida. Üleüldiselt leiame, et oluline on pakkuda võimalust rahulikus õhkkonnas aega veeta ja suhelda, ilma, et tingimata peaks midagi ostma, tarbima. Aga muidugi oleme ööelu korraldajatega ühenduses, osaleme üksteise üritustel. Ma loodan, et Peemot on suutnud kuidagi rohkem kogukonda kokku tuua, et võimaldada samadest teemadest huvitatud inimestel üksteist üles leida. 

Vaatasin Peemoti kodulehelt, et keskus tahab pakkuda turvalist ruumi eneseväljenduseks? Mida te turvalise ruumi all silmas peate?

Sasha: Siin käivad peamiselt LGBT+ inimesed ja turvaline ruum tähendab eeldust, et siin ei küsita eelarvamuslikke küsimusi. Siin aega veetvad inimesed ei peaks ennast tundma rünnatuna või kellegi uudishimu rahuldamise objektina. Oleme turvalise ruumi reeglid seinale kinnitanud ja külalised loevad need meie ruumides olles läbi. Kõigile vabatahtlikele on turvalise ruumi teemat selgitatud, mõned on läbinud vaimse tervise esmaabikoolituse. LGBT+ keskuses peab olema turvaline eelkõige LGBT+ kogukonnal ja see tähendab seda, et näiteks pole kohane kellegi välimuse põhjal tema soo või seksuaalsuse kohta otsuseid langetada. Kui on vaja täpsemalt teada – tasub mõelda, kas kellegi kohta on tõesti vaja isiklikke detaile teada – , siis tuleb viisakalt küsida, aga ei maksa solvuda, kui isiklikele küsimustele ei vastata. Sama kehtib ka näiteks vanuse kohta. Turvalises ruumis ei ole kohane kommenteerida kellegi välimust, sest enamasti ei saa seda muuta. Turvaline ruum tähendab seda, et ebamugavuse korral on võimalik kellegi poole pöörduda. See kõik muidugi ei puuduta sõprade omavahelisi suhteid, nendesse me sekkuda ei soovi, pigem on asja mõte pakkuda LGBT+ inimestele neutraalset pinda, sest stressi on niigi palju. LGBT+ inimeste tugigruppides tõstatub turvalisuse teema sageli. Arutatakse, mis elemendid loovad turvalisust ja kuidas saaks kodu- ja koolikeskkonda turvalisemaks muuta. Turvalise ruumi loomise protsess on pidev dialoog. 

Felix: Eks mõned, enamasti vanemad inimesed, küsivad vahel, et kas üldse ei või enam midagi küsida või kas nalja ei või enam teha. Aga üldiselt saadakse aru, et kui reeglid on kirjas, siis on need asja pärast ja neist tuleb siin ruumides olles kinni pidada. Oleme pidanud ühe meesterahva reeglite rikkumise tõttu ka välja saatma, aga üldiselt ei ole reeglitest aru saamisel erilisi raskusi.

Peemoti keskus

Sasha, sa oled pärit Moskvast ja Eestis elanud juba 11 aastat. Me teame, et Venemaal on LGBT kogukonna olukord halb, kuid kas oskad selle kohta midagi enamat öelda?

Sasha: Kogu mu pere on Moskvas. Juba 2013. aastal olid asjalood üsna halvad, aga sellest alates on ainult allakäik toimunud. Tartusse tulin ma noorte filoloogide konverentsile 2011. aasta kevadel, kus ma oma praeguse elukaaslase Mashaga tutvusin. Mõtlesime toona, kus me elama hakkame, kas Venemaal või Eestis, õnneks otsustasime Eesti kasuks, aga eriti me Venemaal elamise perspektiivile mõelnud ei ole. 2013. aastal võeti Venemaal vastu esimene nn LGBT propaganda vastane seadus. LGBT+ inimeste elu on väga keeruline, ennast väljendada, koguneda, üleüldse eksisteerida on raske. Avalikult aktivistina tegutseda on võimatu. 

Kuidas sa vastad neile inimestele, kes ütlevad, et venelased peavad Putini valitsuse ise kukutama, seda seestpoolt õõnestama? Kas oled tundnud Eestis russofoobiat?

Ütlen seda, et see on võimatu, selline arvamus tuleb teadmatusest ja kogenematusest. Kodanikualgatuse korras Putini valitsust kukutada võimalik ei ole. Aga russofoobia kohta: igasugune foobia on olemas, aga näen seda pigem üldises šovinismis ehk veendumuses ja hoiakus, et osa inimesi, ei ole teiste inimestega samaväärsed mistahes tunnuste alusel.

Felix ja Sasha, millised LGBT+ teemad vajavad rohkem tähelepanu?

Sasha: Minu siin oleku jooksul on Eesti muutunud, töökeskkonnad, perekonnad on teinud läbi suure arengu, mille üle on mul ainult hea meel. Rohkem tähelepanu vajaks aga LGBT+ inimeste vaimse tervise probleemid ja adekvaatne abi sellele. Sageli on küsimus, kust üldse leida psühholoogi, kes oleks LGBT+ sõbralik ja ka teadlik LGBT+ teemadest. Representatsioon vajab samuti parandamist, see, et LGBT+ inimestest oleks hariduses, meedias rohkem juttu. Samuti tahaks ma viia Annelinna rohkem Peemotit. Meie andmetel on sealsetes koolides hulk LGBT+ noori, aga õpetajad ei ole sageli väga toetavad.

Felix: Transteemad vajavad kiiret sekkumist. Ootejärjekorrad komisjoni, mis annab loa alustada soolise üleminekuga, on liiga pikad, need ei vasta mitte ühelegi standardile. Praegu avaldust saates võib aja saada 2025. aastasse või veel hiljemaks. Me räägime siiani „transseksualismi“ diagnoosist, nii et juba keelekasutuse tasandil tahaks muutusi ja trans-inimeste väärikusega arvestamist. Komisjon, kus 20minutilise kohtumise järel tehakse otsuseid selle kohta, mis soost sa võid olla või ei tohi olla, tuleb aastaid oodata. Komisjoni sellisel kujul ei ole üleüldse vaja.

Peemoti üks eestvedajatest Sasha Milyakina. Foto Shabnam Singla

Sasha, sa oled õppinud ajakirjandust ja filoloogiat, doktorikraad on sul semiootikas ja sa töötad teadlasena. Kas ja kuidas on su teadustöö ja Peemoti töö seotud?

Praegu ongi aeg, kus ma püüan neid kahte teemat ühendada, kirjutades teadusprojekti, mille kaudu saaks kooliprogrammides LGBT+ teemad olla paremini ja sisukamalt esindatud. Ühe Ukrainast pärit vabatahtliku Mariaga kirjutame teadusartiklit, mille teema on LGBT+ kogukonna mitteformaalsed praktikad. Mu peamine uurimisfookus on uued digitaalsed meetodid hariduses, nii et see on Peemoti tööga ühte või teistpidi seotud.

Felix, millised on sinu plaanid seosed Peemotiga?

Mina olen Peemotist tegelikult pensionile läinud ja oma kohustused üle Sashale andnud, tegelen mõnevõrra projekti administratiivküsimustega ja organisatsioonide vahelise suhtlusega.

Millest te unistate ja mis annab teile jõud ja indu?

Sasha: Minu unistus on see, et Peemot muutuks uue inimkonna mudeliks. (Naerab.) Me kasvatame selles ruumis uut maailma. Tahaks teha rohkem koostööd õpetajatega, tervishoiutöötajatega, kõigiga, kes inimestega kokku puutuvad ja kelle tegevus LGBT+ noorte elukäigule mõju avaldab. Aga mitu organisatsiooni, näiteks Tartu kooliõdede ühendus ja arstitudengite liit on küsinud meie kleepse ja tundnud ise huvi meie vastu. See on tore.

Felix: Minu unistus seoses Peemotiga on täitunud. Peemot elab oma elu ilma sellega, et mina pean kohale tulema ja ütlema, et nüüd teeme uksed lahti. Tahaks, et LGBT+ kogukonnakeskuse funktsioon oleks laiemalt ühiskonnas kättesaadav kui ainult üks ruum. Meil on kaasa rääkida mitmeski küsimuses, eriti mis puudutab noori, haridust.

Sasha: LGBT+ sõbralik autokool oleks lahe. 

Felix: Lihtsalt sõbralik autokool oleks juba suur samm edasi. (Naeravad.)