Praid kõigi eest, kes peavad elama puuris

Tormis Teekivi kirjutab praidi eel, kuidas isiklik vabanemine, enda kehaga kooskõlas elamine ja kaastunne loomade vastu saavad alguse samast kohast: soovist elada vabana.

Tihti mõeldakse, et mis mõtet on loomade õigustega tegeleda, kui isegi inimesed kannatavad.

Selline arusaam, mis seab elusolendid tähtsuse järjekorda, võib hoopis süvendada nii inimeste kui ka loomade kannatusi. Loomade õigusi ja inimõigusi ei pea kaitsma või saavutama eraldi, tegeleda tuleb mõlemaga korraga.

Eestis tegutseb loomade eestkosteorganisatsioon Loomus. See seostub sõnaga loomuomane ja loom, ja seob selliselt loomi ning inimesi ühise olemuse kaudu. Usun, et selleks, et loomad saaksid olla vabad, peavad ka inimesed olema vabad. Vabad mitte-materiaalsest, vaimsest või ühiskondlikust “puurist”, mis suunab inimesi tegema valikuid, mida tegelikult langetada pole tarvis ehk loomi tarbima. Loomus tuletab meelde, et vabadus algab oma loomuses olemisest: olla sina ise, kooskõlas oma sisemise olemusega. Tean seda hästi, sest olen oma loomust pikalt alla surunud – nii palju, et isegi iseendale avanemine tundus hirmutav. Minus kujunes välja identiteet, mis ei olnud minu oma, vaid mille ühiskond oli minu sisse sillutanud. See moonutatud mina tekitas minus palju hirmu ja ängi.

Olla mina ise, tähendab, et olen vaba, tunnen, saan oma südant järgida, vabalt kasvada ja areneda. Kuna see pole miski, mida olen harjunud tundma, olen selle tunde eest eriti tänulik. Olen jõudnud arusaamale, et pea alati on parim elada tänases, praeguses. 

Trauma ei pea välja paistma, et olla päris

Kui püüan selgitada, kui julm on loomi kohelda tänapäevaste tavade järgi – pidevalt puuris, kannatamas, kasvamas kellelegi tarbimiseks –, või kui mainin sõnu nagu vegan, siis tihti tekib inimestes tõrge. Ma arvan, et see on osaliselt seepärast, et paljud tunnevad end ise lõksus olevat – justkui omaenda nähtamatus puuris, kus tuleb iga päev ellujäämise nimel pingutada. Sellest seisundist on raske kaastundeni jõuda.

Paljud inimesed elavad pidevas pingeseisundis – eriti need, kes on kogenud traumat. Sageli ei saa nad ise sellest aru, sest selline seisund on olnud nende jaoks kogu elu normaalne. Lisaks seostatakse sõna trauma konkreetsete sündmustega, nagu sõda või raske õnnetus. Ometi võib trauma avalduda ka varjatumal moel – näiteks mõttemustrites, mis viivad ellujäämisrežiimi. Seda isegi siis, kui oled kasvanud näiliselt normaalses ja õnnelikus perekonnas.

Sellel nädalal algab Eestis praid, ja tahaksin selle valguses rääkida mõnest kogemusest, mis on omavahel seotud. Just hiljuti läbisin ülakehaoperatsiooni ning tunnen tugevat sidet transkogukonnaga – see on mitmekesine vähemus, keda ühiskond endiselt alla surub – justkui puuri paneb. Transinimesed on grupp, kes ei sobitu normatiivse üldsusega – cis-normatiivse maailmaga. Sest meie ühiskonnas on sageli lubatud olla sina ise ainult siis, kui see “sina ise” ikkagi mahub kindlatesse raamidesse.

Levinud on ka hoiak, et need, kes jäävad väljapoole neid raame – olgu nad siis loomad või inimesed, kes paiknevad ühiskonna äärealadel – peavad kannatama, ohverdama end enamuse hüvanguks. Loomade ärakasutamise ja transfoobia taga on sageli sama põhjus: uskumus, et enamusel on õigus otsustada kellegi teise keha üle.

Vabadus olla ja elada väljaspool puuri

Kui keegi elab ausalt ja vabalt, kasutab oma keha enda tõe järgi ning seejuures kuidagi ei ohusta teisi, võib see pahameelt tekitada. Selline inimene rikub ootusi ja reegleid, mille külge paljud on klammerdunud. Võib-olla ongi see põhjus, miks nad vihastuvad – vihastajad ise elavad endale valetades ega tunne vabadust. 

Võtame näiteks soo ja minu kogemuse. Transsoolised inimesed tekitavad pahameelt osalt seetõttu, et nad raputavad teiste inimeste mina-pilti. Transfoobsed inimesed ei taha uskuda, et transinimesed on päriselt olemas – sest see seaks küsimärgi nende enda identiteedile, mis on sageli üles ehitatud vananenud, kitsarinnalisele ja väärale sookäsitlusele.

See ühiskonna loodud sookäsitlus tugineb inimeste jagamisel kahte kategooriasse sünnihetkel määratud soosildi, suguelundite ja kromosoomide põhjal. Sageli käsitletakse kromosoome ja suguelundeid justkui pühasid märke – nagu oleks need inimese luudele kraabitud ruunid, mis määravad tema elu ja olemuse. Tegelikult on sugu palju keerulisem. Transinimeste olemasolu näitab, et sugu ei saa taandada vaid kehalistele tunnustele.

See ongi põhjus, miks transfoobne inimene ei taha transinimesi aktsepteerida – sest see sunniks teda tunnistama, et piirid, mida ta peab loomulikuks, on tegelikult ühiskonna loodud ning võivad olla vastuolus tema enda loomusega.

Kas transfoobiat pole näha või ei taheta seda näha?

Võib-olla tundub enamikule inimestele, et Eestis ei olegi mingit transfoobiat. Erinevalt näiteks USA-st, ei ole transinimesed siin meedias pidevalt esiplaanil. Aga mina – toetudes oma isiklikule kogemusele näen, et meil on transfoobiat ikkagi palju, liiga palju.

Kui mu sugulased kuulsid, et lähen ülakehaoperatsioonile, kuulsin igasuguseid jutte, mida mulle hiljem edasi räägiti. (Mainin, et ma ei suhtle oma sugulastega just eriti palju.) Paljud neist olid pahased. Pahased mu ühe vanema peale, et ta mu otsust aktsepteeris. Mu teine vanem üritas mind intensiivselt ümber veenda. Vanavanem palvetas teiste juures minu eest. Tädi saatis mulle kirja – see oli küll viisakas ja isegi lugupidav, aga kasutatud hirmutamisvõtted rääkisid enda eest.

Kartsin, et äkki ei lastagi mind operatsioonile. Olin enda jaoks juba oma suguvõsast lahti lasknud, mis tegi selle olukorra veel veidramaks. Just nüüd, kui sain lõpuks oma keha enda jaoks mugavamaks muuta, ilmusid välja inimesed, keda pean peaaegu võõrasteks, aga kellel oli siiski mingi kujutlus sellest, milline minu keha peaks olema, ja veendumus, et mul ei tohiks olla õigust selle üle ise otsustada.

Selline suhtumine on seotud ka laiemalt levinud arusaamaga, et noored ei ole suutelised otsuseid langetama. Mina ei ole isegi alaealine, aga siiski tunbub, et ainult vanematel inimestel on elule need kõige õigemad vaated. Et alles siis, kui oled piisavalt ühiskonna poolt vormitud, lõhutud ja paika surutud – nii nagu nemad ise on –, oled päris inimene, kelle arvamust kuulatakse. Paradoksaalselt on need samad inimesed ise tihti sisemiselt katki ja kannatavad.

Kartsin päriselt, et kuna ma pole oma suguvõsaga täielikult sidet katkestanud, võib keegi neist tulla ja füüsiliselt takistada mul operatsioonile minekut. Sellise stsenaariumiga mind ka ähvardati.

Aga tegelikult – ükskõik, kas inimene on su sugulane või mitte – mitte kellelgi ei ole õigust sinu vastu vägivalda kasutada. Mitte kunagi.

Meditsiiniline võim ja institutsionaalne tõrjumine

Üks osa transfoobiast – ja samal ajal ka seksismist – on juurdunud suguvõsades ning käitumise ja olemise normides. Teine osa aga asub meditsiinisüsteemis. Eestis peab transinimene, kes soovib ligipääsu vaimse ja füüsilise tervise toetamisele, sh hormoonravile või soomarkeri muutmisele, läbima pika tee. See tähendab järjekorras ootamist, komisjoni ette minekut ja oma mina õigustamist inimestele, kes teda ei tunne – aga kellel ometi on voli otsustada tema elukäigu üle.

Lisaks kohtab tervishoius endiselt transfoobiat. Jah, ka meditsiinitöötajate isiklikud hoiakud mõjutavad nende tööd, nad võivad käituda eelarvamuslikult ning panna seetõttu ka valediagnoose. On ka neid, kes omistavad inimesele soo, millega ta ise end ei samasta. See on problemaatiline ka siis, kui inimene on alles oma identiteedi mõistmise teekonnal ega pruugi seda veel täielikult sõnastada. Ideaalis ei peaks inimest kohe mingi kindla soo ja selle rolliootuste alla liigitama, vaid lähtuma neutraalsest positsioonist. See kõik tekitab tunde, et tervishoid – ja laiemalt riik – ei hooli meist, kes me ei mahu normi sisse.

Tänasel tähtpäeval – praidi eel – loodan ma siiski näha muutusi. Mitte ainult riigi ja ühiskonna tasandil, vaid ka suhetes oma sugulastega. Ja inimeste enda sees.

Eesti keel kui vaba ruum

Tahan ka meelde tuletada, et transsoolised inimesed ei ole mingi uus nähtus. Jah, sõna transsooline on tänapäevane, aga tänapäeva transinimeste kogemustega sarnaseid kogemusi ja inimesi on olnud alati – eri kultuurides ja ajalooperioodidel. Me ei tea väga paljudest neist lugudest, sest need on sageli varju jäetud või moonutatud.

Mind huvitavad kõige enam Eesti ja eesti keel. Ja selle erilise praidieelse aja puhul tahan meelde tuletada midagi ilusat: eesti keeles puuduvad soolised asesõnad ja soolistesse grammatilistesse kategooriatesse jaotatud sõnad üleüldse. Ka sõnal sugu on mitu tähendust, üks neist liik. Meie keel ei seo inimest automaatselt sooga – ja selles on midagi vabastavat.

Viimaks tahan öelda: jah, maailmas on keerulised ja hirmuäratavad ajad. Aga praegu, just praegu, naudin ma elu. Ma püüan elada nii, et minus oleks võimalikult palju hoolimist ja kaastunnet – kõikide elusolendite vastu. Sest vabadus olla iseenda on alus, millelt saab hoolivust ja kaastunnet jagada.